Aragóni kuningriik
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
| Aragóni kuningriik Reino de Aragón |
|||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| 1035–1707 (de facto 1516) | |||||||
|
|||||||
| Valitsusvorm | Monarhia | ||||||
| Pealinn | Jaca (kuni 1096) Huesca (1096–1118) Zaragoza (alates 1118) |
||||||
Aragóni kuningriik (hispaania Reino de Aragón) oli kuningriik Pürenee poolsaarel 1035–1707. Aragóni kuningriik oli Aragóni krooni peamine riik.
Aragóni kuningriigi alguseks peetakse 1035. aastat, mil suri Navarra kuningas Sancho III ning jaotas oma valdused poegade vahel. Aragóni krahvkonna alad sai endale tema vallaspoeg Ramiro I, kellele kuulusid juba varem piirkonnas ulatuslikud valdused, ning keda seepeale kuningaks hakati nimetama. Tudela emiir ja Ramiro korraldasid peagi sõjakäigu Navarrasse, kus valitses nüüd Ramiro vend García Sánchez III. Ramiro sai Tafalla lahingus lüüa, kuid suutis siiski saavutada iseseisvuse Navarrast. Peale oma venna Gonzalo surma 1043. aastal liitis Ramiro Aragóniga Ribagorza ja Sobrarbe krahvkonna.
Aragóni kuningriik laienes peagi lõunasse, vallutades osa Al-Ándalusi alasid. 1096. viidi kuningriigi pealinn Jacast Huescasse ja 1118. aastal Zaragozasse.
1150. aastal abiellus Aragóni kuniganna Barcelona krahv Ramon Berenguer IV-ga. Nende poeg Alfonso II päris mõlema vanema valdused, pannes aluse Aragóni kroonile. Aragóni kroon hõlmas lisaks Aragóni kuningriigile eri aegadel ka Kataloonia vürstiriigi, Mallorca, Valencia, Sitsiilia ning Napoli kuningriigi, Ateena ja Neopatria hertsogkonna, samuti Korsika, Sardiinia, Andorra, Roussilloni ja Malta.
1468. aastal abiellus Aragóni kuningas Fernando II Kastiilia kuninganna Isabel I-ga, pannes aluse kahe riigi vahelisele dünastilisele unioonile. Nende tütrepoeg Carlos I päris 1516. aastal nii Aragóni kui Kastiilia valdused, viies nii lõpule Hispaania ühendamise.
Aragóni kuningriik eksisteeris juriidiliselt 1707. aastani, mil Felipe V andis välja Nueva Planta dekreedid.
[redigeeri] Vaata ka
