Budism

Allikas: Vikipeedia
Buddha Šākjamuni (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Budism (ka buddhism, budalus, buda usk) on Buddha Šākjamuni (Siddhārtha Gautama; arvatavasti 6.5. sajandil eKr) õpetus ning selle põhjal Indias tekkinud ja seejärel pea kõikjale levinud traditsioon, õpetuste kogum ja kultuur.

Budismi eesmärgiks on Buddha Šākjamuni eeskujul inimestes virgunud meeleseisundi tekitamine. Šākjamuni, kelle sünninimi oli Siddhārtha Gautama, pärines Põhja-India valitsejasoost. Ta jõudis virgumiseni, ehk sai buddhaks umbes 35-aastaselt, hakkas seejärel õpetama ja lõi oma koguduse. Ülejäänud elu pühendas ta õpetamisele, rännates ringi tänapäeva Bihari osariigi aladel. Budismi levik kiirenes Indias kuningas Ašoka valitsusajal ja kandus seejärel ka mujale Aasiasse ning samuti läände.

Termin "budism" on Lääne päritolu ning võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel Euroopa õpetlasringkondades sanskriti sõna bauddha vastena. Mõlemad on tuletatud Šākjamuni üldkasutatavast õpetajanimest Buddha, mis tähendab 'Virgunu'. Traditsioonilistes budistlikes maades nimetatakse Buddha õpetust dharmaks (paali k. dhamma'ks) ehk seadmuseks, buddhadharmaks või ka lihtsalt Buddha õpetuseks (sanskrit buddhaśāsana, paali buddhasāsana).


Õpetuse põhimõisted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neli õilsat tõde[muuda | redigeeri lähteteksti]

Budismi põhiseisukohad on esitatud Buddha esimest jutlust kajastavas tekstis "Seadmuseratta käimapanemine" (eesti keeles "Budismi pühad raamatud" 1. Tartu, 2004, tõlkinud Linnart Mäll), mille vaateid jagavad kõik budismi koolkonnad. Seal räägib Buddha neljast õilsast tõest; need on:

  1. tõde kannatusest,
  2. tõde kannatuse põhjusest,
  3. tõde kannatuse lakkamisest ja
  4. tõde kannatuse lakkamisele viivast teest.

See tee on õilis kaheksaosaline tee. Teisisõnu nimetas Buddha seda keskteeks, mis väldib äärmusi: andumist naudingutele ja enesepiinamisele.

Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus ja et sellest kannatusest on võimalik vabaneda – kuna kannatusel on põhjus. Selleks põhjuseks on janu ehk soov. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus. Selleks, et kaotada kannatuse põhjus ehk janu on õilis kaheksaosaline tee. Kogu edaspidist budistliku mõtte arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Eriti aga just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda teed mõistetud ja rakendatud erinevalt.

Sansaara ja nirvaana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Virgumisele viiva tee alguse ja lõpu kirjeldamiseks kasutab budism india kultuurikontekstis ka teistes õpetustes levinud termineid: sansaara ja nirvaana. Sansaara tähistab tee algust ehk seda seisundit, millest soovitakse eemalduda – olendite kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist ja sellega seotud olemasoluviisi. Nirvaana on tee siht, seisund, kuhu soovitakse jõuda – see on kannatust põhjustavate meeleseisundite vaibumine, kannatusest vabanemine. Nirvaana mõiste tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kuhu jõutakse kaheksaosalise tee kaudu.

Tegu[muuda | redigeeri lähteteksti]

India teiste mõttesuundadega sarnased on budismis ka teo (skr karma, pali kamma) ja teovilja (skr karmaphala, pali vīpaka) mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas halvad või head. Inimene saab valida, milliseid tegusid ta teeb, ja sellega oma teovilja määrata. Buddhad ja bodhisattvad on teo ja teovilja seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel, vaid isetult teisi olendeid aidates.

Sõltuvuslik tekkimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegu on seotud üldise põhjuslikkuse seadusega, mille järgi kõik on omavahel seotud. Seda väljendab budismis eelkõige sõltuvusliku tekkimise õpetuses (skr pratītyasamutpāda). Siin Buddha kirjeldab kaheteistkümne lüli abil sansaara toimimise sõltuvuslikku mehhanismi. Selle põhjusliku jada alguses on teadmatus ehk nõmedus (skr avidyā), mis on kannatuse algpõhjus. Sõltuvusliku tekkimise õpetus seletabki lahti teise õilsa tõe kannatuse põhjusest. Kannatuse kadumiseks on vajalik kaotada teadmatus, mille tulemusel kogu sansaarat kandev ahel lakkab toimimast. Sõltuvusliku tekkimise kohaselt ei teki seadmused (skr dharma) iseenesest vaid sõltuvalt põhjustest ja tingimustest, ning nad on pidevas põhjuse-tagajärje seoses – s.t et nad ka ise on põhjuseks teistele seadmustele. (Eesti keeles vt "Riisitaimesuutra"; Akadeemia, 1994, nr 4, lk 757-771, tõlkinud A. Herkel.)

Tühjus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõltuvusliku tekkimise sünonüümiks on tühjuse (sanskriti śūnyatā) mõiste, mille järgi seadmustel puudub püsiv omaolek (skr svabhāva). Tänu sellele, et seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, on nad võimelised toimima, ja tänu sellele on võimalik ka virgumine. Tühjus ei viita aga nihilismile, see ei tähenda, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb - kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budism rumaluse ehk mõistmatuse aluseks. Seega kannatuse põhjustajaks.

Isetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tühjuse mõiste teiseks väljenduseks on isetus (skr anātman), mis samuti viitab seadmuste püsiva omaoleku ehk ise puudumisele. Inimese kirjeldamisel tähendab see, et puudub see, mida nimetatakse iseks ehk minaks. "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade (skr skandha) kogum. Selle pidamist püsivaks ja selle järele haaramist peetakse aga budismis kannatuse põhjuseks.

Kolm kalliskivi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolm kalliskivi (skr triratna, pl.k. tiratna) on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: virgunu ehk buddha, seadmus ehk dharma ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks (skr: śaraṇa) ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu.

Buddha all mõeldakse siin eelkõige budismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Šākjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda kommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja bodhisattvaid, aga ka kõiki budiste ja hüvesõpru.

Meeleharjutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha budismi ehk tuntuimas tekstis "Dhammapada". Seetõttu on just meele muutmine oluline teel virgumisele. Meetodeid meele muutmiseks on aga loendamatult. Neid on aja jooksul kadunud ning neid tekib pidevalt ka juurde. Buddha ei andnud oma õpilastele abstraktseid teadmisi, vaid suunas neid lähtuvalt igaühe meeleseisundist. Nii tekkis palju erinevaid õpetusi ja traditsioone. Mõned põhimõtted on aga säilinud üsna sarnastena pea kõigis budismi vooludes.

Meele harjutamisel on olulised kaks meetodit, mis üksteist täiendavad: meelerahu ja analüüsiv vaatlus.

Meelerahu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meelerahu (skr śamatha) abil keskendatakse püsimatu meel ühele objektile. Kuna inimese meel on tavaliselt püsimatu, siis sügava analüüsi teostamiseks tuleb seda taltsutada ja rahustada, peatada kontrollimatu mõttevool ja tunnetetulv. Kuid meelerahu ei ole eesmärk omaette.

Analüüsiv vaatlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Analüüsiva vaatluse (skr vipaśyanā) abil aga uuritakse seda objekti põhjalikult. Objekti analüüsides jõutakse selle omaoleku tühjuseni. Analüüsi eesmärk on mõista, et nähtustel puudub ise ehk püsiv omaolek, et kõik seadmused on tühjad.

Brahmaseisund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Brahmaseisund (skr. brahmavihāra) on budismi eetikas oluline nelja kõlbelise kategooria üldnimetus. See hõlmab kaastunnet, sõbralikkust, rõõmu ja võrdset suhtumist. Need neli, eelkõige aga kaastunne, on olulised eetilised printsiibid, aga ka harjutused meele muutmisel. Meel, mis on teiste suhtes kaastundlik ja sõbralik, unustab enda mina, mis on kõikide kannatuste põhjus.

Kaastunne (skr. karuṇa)) tähendab kõigisse olenditesse positiivset suhtumist, teiste olendite kannatuste märkamist ja tegutsemist nende kannatuste leevendamiseks. Sõbralikkus (skr. maitrī) väljendab tegutsemist teiste hüvanguks tasu ja kiitust ootamata. Rõõm (skr. muditā) tähendab rõõmustamist teiste heaolu üle. Võrdne suhtumine (skr. upekṣā) on kõikidesse olenditesse eelistuseta suhtumine, vaenlaste ja sõprade võrdne aitamine.

Kosmoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Budismis tekkis suurelt osalt india mütoloogia põhjal oma mütoloogia ja kosmoloogia. Budismi järgi jaguneb kannatav maailm ehk sansaara kuut tüüpi olendite vahel. Need on hierarhilises järjestuses ja neid kujutatakse tihti ringina ehk olemisrattana (skr. bhāvacakra). Olendid võivad sündida erinevates valdades ja samuti ümber sündida ükskõik millises neist valdadest ehk maailmadest. Sündimist kolmes madalamas vallas peetakse halvaks ja sündimist kolmes ülemises heaks. Halbade tegude viljana sünnitakse põrgus, näljase vaimu ehk preetana või loomana. Põrgu on neist valdadest kõige madalam. Heade tegude tulemusel sünnitakse inimesena, jumalana või pooljumala ehk asurana. Jumalate ilm on neist valdadest kõrgeim. Kõige parem on sündida inimesena, sest vaid inimene saab sellest ahelast väljuda – ta võib virguda ehk saada buddhaks. Ka jumalad kuuluvad budismi järgi kannatuste maailma, kuigi nende elu on väga naudinguterohke, alluvad nad siiski muutustele.

Kogudus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (pali: saṅgha; sanskr: saṃgha). Algne sangha kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini.

Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat. Elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt traditsioonile, nunnadel on reegleid rohkem). Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sanskr: vihāra), mis muutusid tõelisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks, klooster-ülikoolideks. Tuntuim neist oli Indias Nālandā.

Juba Buddha eluajal kujunes välja ka ilmalik järgijas- ja toetajaskond. Algselt kuulusid ilmalike (ilmikute) hulka eeskätt jõukad linnakodanikud, kes moodustasid Buddha ajal majandusliku ja poliitilise eliidi. Nende ülesandeks oli eelkõige koguduse majanduslik toetamine. Nad järgisid igapäevaelus Šākjamuni õpetust, mille keskme moodustasid ilmalikele mõeldud käitumisjuhised. Hiljem tõusis ka ilmalike seast tuntud õpetajaid ning ilmalike roll on erinevates budistlikes kultuurides olnud erinev.


Seadmuseratas ehk Dharma ratas (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Tekstid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Buddha õpetas suuliselt ja tema õpetust anti algul samuti edasi suuliselt. Buddha jutlused ning munga- ja nunnakoguduste elureeglid kanoniseeriti budismi suurkogudel, mida poole tuhande aasta jooksul toimus neli; viies suurkogu toimus 1871. aasta novembris ja kuues suurkogu 1954. aasta mais.

Paalikeelne Tipiṭaka (pl.k. 'ti' - kolm + 'piṭaka' - korv, 'kogu') on tänini ainsana tervikuna säilinud vanim budistlik kaanon. Tipiṭaka koostati juba esimesel budismi suurkogul (umbes kolm kuud) pärast Buddha surma ning seda peetakse kõige autentsemaks Buddha õpetuseks. Kui theravaada koolkond juhindubki põhiliselt Tipiṭaka’st, siis mahajaana koolkondades on kujunenud palju erinevaid sekte, kus kasutatakse osaliselt Buddha õpetust ja osaliselt koolkonna oma õpetajate üllitisi.

Paali keelne Tipiṭaka koondab endas kolm suuremat õpetuste kogu, milleks on

  1. Vinaya Piṭaka,
  2. Sutta Piṭaka ja
  3. Abhithamma Piṭaka.

Traditsiooni kohaselt loodi piṭaka’d esimese suurkogu ajal, kuid tekstide uurijad pole selles osas päris üksmeelel. Esiteks, mitmed pitakades sisalduvad tekstid pärinevad perioodidest pärast Buddha surma. Mõnel juhul saame seda öelda seetõttu, et need seostuvad sündmustega pärast esimest suurkogu, teistel juhtudel aga aga sisaldavad tekstid õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surma ajast oluliselt hiljem. Kogu Abhithamma Piṭaka on viimaste heaks näiteks, mida kinnitab juba tõsiasi, et varasemad viited kaanonile kui tervikule räägivad vaid dhamma-vinaya’st.[1]

Suurkogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi varajane sangha viis peagi sisse igakuise upavasatha (paali uposatha) kokkusaamiste rütmi, mis aitas kogukonna elu ühtlustada ja reguleerida, leidsid selle olemasolu esimese nelja-viiesaja aasta vältel aset ka mitu suuremat kokkusaamised ehk suurkogud, kus arutati ja selgitati tähtsaid küsimusi.[1]

Põhjuseks, miks munk Mahākassapa esimese suurkogu kokku kutsus, oli hiljem ordineeritud munga Subhadda (kes oli ordineeritud vanas eas) levitatav arusaam, et kuna Buddha on surnud, siis pole enam tema poolt antud kõiki reegleid vaja järgida. Mahākassapa valis esimesele suurkogule välja 499 arahanti. Mõned palusid, et nende hulka kuuluks ka Buddha pikaaegne kaaslane ja Buddha nõbu Ānanda, kuigu too polnud arahant, ning talle anti luba osaleda.

Esimene budistlik suurkogu (pl.k. paṭhama sangāyana) toimus umbes kolm kuud pärast Buddha vaibumist parinirvaanasse, mis viidi läbi Mahākassapa juhtimisel. Buddha nõbu Ānanda Thera ja munk Upāli Thera tsiteerisid peast Buddha õpetusi. Ānanda edastas Buddha poolt antud õpetuste (dhamma) osa ja Upāli mungaelu korralduslike juhiste osa (vinaya) ning 499 arahanti kinnitasid nende sõnade ehtsust. Seal struktureeritigi esmakordselt Vinaya Piṭaka (kloostrireeglite kogumik) ja Sutta Piṭaka (õpetuste kogumik) tekstid. Esimese budistliku suurkogu kirjelduse leab Tipiṭaka Vinaya Piṭaka, Cullavagga osast.  

Teine budistlik suurkogu toimus kanooniliste tekstide kohaselt 100 aastat (mõne teadlase arvates 60 aastat) pärast Buddha parinirvaanat, Vaišālīs, kus osales 700 munka. Suurkogul leidis aset tõsine dispuut, mis puudutas 10. punkti, milles osad mungad soovisid vabaneda koormavatest Buddha ettekirjutustest. Nendeks olid:

  1. soola ladustamine (säilitamine) sarves;
  2. söömine pärast keskpäeva;
  3. söömine kord päevas, misjärel tuleb minna taas külla toitu kerjama;
  4. kinnihoidmine uposatha tseremooniast munkadega, kes elavad samas asulas;
  5. ametlike toimingute tegemine juhul, kui assamblee on puudulik;
  6. kinnipidamine teatud tavadest, mis on juhendaja või õpetaja poolt ette antud;
  7. pärast keskpäeva hapupiima söömine;
  8. kangete (käärinud) jookide tarbimine;
  9. mittesobivas suuruses vaipade kasutamine;
  10. kulla ja hõbeda (st mingi raha – mis oli ka põhiliseks vaidlusteemaks) kasutamine.

Vanemmunk Sarvagāmanilt (Ānanda õpilaselt) paluti tema autoriteetset arvamust kümne punkti kohta, mis oli hukkamõistev, ning suurkogu kuulutati lõppenuks. Osad mungad polnud aga nõus suurkogu otsusega säilitada Buddha õpetuse puhtus ja 9 munka lahkusid protestiks suurkogult. Hiljem kutsusid nad kokku enda suurkogu, mida nimetasid Mahasangiti.

Teine kokkusaamine sellel perioodil, mida theravaada pärimused küll sarnasel viisil ei tunnista (st. ei pea suurkoguks), leidis nähtavasti aset 37 aastat hiljem Pātaliputras. See puudutas Mahādeva nimelise bhikkhu seisukohti arahandi suhtes, mida osad aga pidasid arahandi staatust alavääristavaks ning soovisid koguneda antud teema arutamiseks.

Magadha kuningat Mahāpadma Nandat paluti suurkogu kokku kutsuda, et seda seisukohta selgitada, kuid tuna tal polnud piisavalt vaimset kogemust ega autoriteeti, langetas ta otsuse pooldajate ja vastaste hulga järgi. Ta leidis, et enamik pooldas Mahādeva seisukohti. See pooldajaskond hakkas end kutsuma mahasanghaks ehk 'suureks kogukonnaks' ning vastased nimetasid end sthaviradeks ehk 'vanemateks', et samastuda Buddha algupärase õpetusega, mida teised nende arvates moonutasid.[1]

Vaišālī kogunemist kajastavad jutustused ei maini, et tol hetkel oleks mingit lõhenemist aset leidnud, vaid et 'lodevad bhikkhud' pidasid hiljem oma suurkogu, kus nad rajasid lahkneva mahasanghika sekti.[1] Kuigi Buddha õpetuse kohaselt on sanghas skisma tekitamine lubamatu, hakkasid pärast teist suurkogu tekkima erinevad budistlikud koolkonnad.

Kolmas budistlik suurkogu toimus Pātaliputras. Ilmselt kinnitati just seal kogu Paali kaanon ning lisati ka kolmas korv (Ahidhamma Piṭaka). Otsustati ka saata misjonärid ümberkaudsetesse maadesse.

Neljas budistlik suurkogu toimus Purušapuras, Gandhāras, umbes 100 m.a.j., kus koostati mahukad Tipiṭaka kommentaarid. 

Viies budistlik suurkogu toimus 1871 Birmas.

Kuues budistlik suurkogu toimus 1954 Birmas.

Koolkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajane sanga oli üks. Need, kes soovisid, võisid Buddha järgijateks saada tema kaitse alla minnes. On tõendeid selle kohta, et esialgu tehti seda läbi lihtsa kahekordse tõotuse Buddhale ja Dharmale, kuid hiljem asendus see meile tuttava kolmekordse tõotusega, kuna ka Sangha tähtsus oli kasvanud.[1]

Kuna erinevate Buddha järgijate arusaamad tema õpetusest ja Buddha antud reeglite kinnipidamise vajalikkusest lahknesid, tekkis mitu koolkonda. Aja jooksul toimus mitmeid jagunemisi. Umbes 1. sajandil e.m.a toimus lahknemine, mille tulemusel tekkis kaks suunda: hinajaana ja mahajaana. Selle põhjuseks võib pidada lõhet 'vana' (kes eelistas järgida autentset Buddha õpetust) ja 'uue' (kes polnud nõus järgima kõiki Buddha ettekirjutusi) koolkonna vahel.

Uus liikumine hakkas end pikemas perspektiivis identifitseerima mahajaana (mahāyāna) ehk "suure teena", mis oli teadlik vastandumine ja kriitika mitte-mahajaana koolkondadele, keda nad hakkasid kutsuma hinajaanaks (hīnayāna) ehk "väiksemaks või vähemaks teeks".[1]

Mahajaana pooldajad arvasid, et Buddha sõnu ei pea täpselt järgima, vaid et Buddha õpetus võiks olla arenev ja avatud uutele tõlgendusvõimalustele. Mahajaana pooldajad lõid järjest juurde uusi pühakirjatekste – mahajaana suutraid. Theravaada koolkond järgib aga tänini Buddha autentset õpetust, mis on kirja pandud Tipiṭaka’s.

I aastatuhande jooksul levis budism paljudes Aasia maades, teisenedes oma eripäradega rahvuslikeks suundadeks ja koolkondadeks. Lõuna- ja Kagu-Aasias jäi püsima eelkõige hinajaana budism, millest tänaseks on säilinud Peavoolu suurim koolkond – theravaada. Kesk-, Sise- ja Ida-Aasias aga hakkas levima mahajaana suund, mis on jagunenud paljudeks väikesteks koolkondadeks.

Budismi levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Budismi kõrgaeg ja suurim levik Indias kestis esimese aastatuhande keskpaigani, millest alates hakkas see tugevneva hinduismi survel pikkamööda hääbuma. Kesk- ja Põhja-India suured kloosterülikoolid Nālandā, Vikramašīla ja teised toimisid oluliste rahvusvaheliste kultuuri- ja hariduskeskustena edasi kuni 12. sajandi lõpuni, mil Indiasse tunginud muslimitest türklased need hävitasid.

Budismi levimisel on läbi aegade olulisteks tähisteks olnud budistlike tekstide tõlkimine selle maa keelde ja mungakoguduse teke. Buddha ütles, et tema õpetus peab igaüheni jõudma tema emakeeles. Seetõttu on budismi levik mingil maal saanud alguse budismi tekstide tõlkimisest kohalikku keelde.

Budism on alati püüdnud sulanduda kohalikku kultuuri, võttes üle mõisteid kohalikust kultuuriruumist, saades mõjutusi kohalikust religioonist ja õpetustest, ning teiselt poolt mõjutades neid ka ise. Nii võib rääkida Hiina budismist, Jaapani budismist, Tiibeti budismist, Tai budismist, Sri Lanka budismist jne. Seega Buddha õpetus on üks (mis on kirja pandud Tipitaka's) kuid Buddha õpetuse segunedes kohaliku kultuuriga on tekkinud paju erinevaid budismi koolkonde.

Väljakujunenud ajaloolisest budismi traditsioonist võib rääkida paljudes Aasia maades, kus kujunes välja omanäoline kombestik, kommenteeriv kirjandus, kloostrihierarhia ja hulgaliselt erinevaid õpetusviise. Budism on alati olnud pluralistlik ning aktsepteerinud erinevaid vahendeid Buddha sõna edasi andmisel.

Budism jõudis Sri Lankale ja Birmasse 2. sajandil e.m.a, kust juba levis edasi Kagu-Aasiasse. Hiinasse jõudis budism 1.-2. sajandil ja sealt edasi Koreasse ja Jaapanisse. Tiibetis on budismi alguseks 7. sajand, sealt levis budism Mongooliasse ja mongoli hõimude kaudu ka Venemaale. Kesk-Aasias õitses budism kuni muslimite vallutuseni.

Munk (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Viimane aastasada on teinud budismi populaarseks ka Läänes. Kloostreid, templeid ja budismi keskusi on rajatud enamikes Euroopa maades, Ameerikas ja Austraalias. Budism on õppekavas mitmes Lääne ülikoolis.

Budism Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Budoloog Alexander Staël von Holstein (1877–1937) ja filosoof krahv Hermann von Keyserling (1880–1946) olid väljapaistvad teadlased ja mõtlejad, kuid neid ei saa pidada otseselt Eesti budistliku kultuuri alusepanijateks, sest oma töid kirjutasid nad enamasti saksa keeles ning avaldasid väljaspool Eestit.

Budismi nn praktilist külge esindas peamiselt 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud budismi propageerija Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra (1873–1962), kes juba 1893. aastal oli Burjaatias budismiga kokku puutunud. Lõpetanud siin regioonis tegutsemise, jõudsid tema ja ta järgija Friedrich Lustig enne Teist maailmasõda Birmasse, kus nad tegutsesid budistlike munkadena.

Budismi laialdase leviku üheks oluliseks osaks on alati olnud (lisaks buddhadharmat vahendavate elavate õpetajate ja Buddha õpetust järgiva/teostava sangha olemasolule) ka emakeelse pühakirja olemasolu. Sellest seisukohast lähtudes võib eesti budismi laialdasema leviku alguseks pidada 1960. aastate lõppu ja 1970. aastaid, mil eestlastest teadlased eesotsas Linnart Mälliga hakkasid algkeelseid budistlikke tekste tõlkima. Alates 1960. aastatest on Linnart Mälli tõlkes algkeeltest ilmunud näiteks sellised budismi alustekstid: "Seadmuseratta käimapanemine" (2004), "Dhammapada" (1977, 2004, 2005), "Teemantsuutra" (1975, 2005), "Südasuutra" (1989, 1998, 2003, 2005), Šāntideva "Bodhitšarjāvatāra" (1982, 2008), "Ühetähesuutra" (2005) jpt tekstid (üksikuid tekste ja katkendeid on algkeeltest tõlkinud ka Andres Herkel, Maret Kark, Märt Läänemets, Teet Toome, Martti Kalda, Alari Allik, Rein Raud). Tulevikku silmas pidades oli oluline see, et 1970. aastatel sagenesid teadlaste uurimisekspeditsioonid ja budismijärgijate nn palverännakud NSVL nendesse piirkondadesse, kus oli veel säilinud elav budistlik keskkond, traditsioon ja kultuur. 1970. aastatel käidi sel eesmärgil peamiselt just Burjaatias ja Burjaadi Autonoomses Rahvusringkonnas, kus veel olid alles kaks gelukpa (gelugpa, gelug-pa, geluk, gelug, geluk-pa) traditsiooni esindavat budistlikku kloostrit Ivolginski (Ivolga) datsan ja ajalooline Aginski (Aga) datsan), mis olid siis kogu NSVL territooriumil veel ainsatena tegevad. Karl Tõnissoni toodud budistlik gelukpa traditsioon oli Eestis selleks ajaks juba kaotanud oma järjepüsivuse. Sel perioodil kujunesid traditsioonilisteks orientalistikapäevad, mis tolleaegse Tartu Riikliku Ülikooli juures asuva orientalistikakabineti (juba 1956. aastal Pent Nurmekunna asutatud ja aastaid Linnart Mälli juhitud) poolt üsna regulaarselt suudeti korraldada (läbi suruda). Orientalistikapäevade budismiteemalised loengud olid tol ajal üheks faktoriks, mis kinnistasid kuulajates budismihuvi ka tulevikuks.

80. aastate esimesel poolel, süveneva kultuurilis-poliitilise stagnatsiooni perioodil, asutati Tallinnas esimene organiseeritult toimiv budistlik grupp Eestimaa Budistlik Vennaskond ehk Taola. Vennaskond järgis tiibeti budismi nyingma koolkonna traditsiooni. Samal aastakümnel rajas Vennaskond 4 stuupat, tõlgiti peamiselt inglise- ja vene keelseid budismiteemalisi raamatuid ja kirjutisi, valmistati budistlikke thankasid ja kujusid. Käidi Burjaatias budismiga tutvumas, tegeleti sealt toodud budistlike tekstidega ning viidi läbi rituaale. Tänu Burjaatias loodud kontaktidele saabusid paaril korral Eestisse ka sealsed laamad. 1980. aastate lõpupoolel, Eesti jaoks murrangulisel perioodil, hakkasid mõned Vennaskonna liikmed aktiivselt osalema ka poliitikas. Poliitikas kaasalöömine tõi kaasa ka Vennaskonna grupi põhiliikmete Eestist lahkumise ja organisatsiooni lagunemise. Aastakümnevahetusel toimunud ühiskondlik-poliitiliste ja kultuuriliste muudatuste tõttu oli budismijärgijatel võimalik gruppidena vabamalt tegutseda ning budistlikke organisatsioone ja ühendusi ametlikult registreerida. Esimeseks selliseks ühenduseks sai pärast 1988. a tegutsema hakanud Eesti Budistlik Liit. Eesti Budistlikku Liitu kuulusid varem iseseisvalt või mitteformaalsetes väikegruppides budistlike meeleharjutustega tegelevad inimesed, kellest mõned järgisid budistlikku eluviisi juba 1970. aastate algusest. Järgiti üldbudistlikku suunda, oldi avatud kõikidele budistlikele õpetustele ja harjutustele, keskendumata mingile konkreetsele koolkonnale, kitsamale õpetusliinile või sektile. Kooskäimistel tegeldi peamiselt meeleharjutustega, toimusid budismiteemalised vestlused-arutelud. Budistliku Liidu kutsel saabusid Eestisse õpetama esimesed õpetajad väljastpoolt endist NSVL territooriumi, sh külalisõpetajad FWBO (Lääne Budistliku Vennaskonna Sõbrad) Soome keskusest. Rootsi ja Ungari karma kagyu keskuste laama Chöphel edastas oma koolkonna meeleharjutusi. Tiibetist pärit drikung kagyu koolkonna auväärne laama XII Nubpa Tulku Konchok Tenzin Rinpoche andis edasi vadžrajaana-harjutuse Phowa (Wylie: 'pho ba; sanskr: saṃkrānti), tema vahendusel saabus Eestisse õpetama sama koolkonna laama auväärne tulku Lamkhyen (Lamchen) Gyalpo Rinpoche. Tallinnas registreeritud Eesti Budistliku Liidu liikmeskonnast lähtus hiljem mitu iseseisvat budistlikku organisatsiooni ja ühendust, nende hulgas ka Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus (esimene budistlik usukogudus Eestis), Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade (FWBO) Tallinna keskus ehk Sulevimäe budismikeskus (praeguse nimega Triratna Budistliku Kogukonna Tallinna keskus - Budakoda) ning hiljem ka Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus (selle tekkimine ja tegevus lähtus otseselt tiibeti budismi nyingma koolkonna elava traditsiooni õpetajast Nyichang Khentrul Rinpochest ega olnud Vennaskonna ega ka tolle hilisema järeltulija MTÜ Eesti Njingmaga seotud). Mõned Eesti Budistliku Liidu endised liikmed on aktiivselt tegevad ka muudes budismiga seotud liikumistes ja ühendustes, sh Eesti Akadeemiline Orientaalselts, Budismi Instituut jm.

1990. aastatel saabunud poliitilise ja liikumisvabadusega algas periood, mil budismijärgijad said vabalt minna õppima või palverännakutele ning harjutama Aasias asuvatesse budistlikesse kloostritesse, õppeasutustesse. Samuti hakati õpetuse saamiseks külastama ka Läänes asuvaid budismikeskusi ja -instituute. Väljaspool Eestit on mitu eestlast läbinud tiibeti budismi traditsioonilise kolmeaastase harjutuslaagri eralduses. Budismiuurijad on pikemalt õppinud ülikoolides ja instituutides, nii Läänes kui ka Aasias. Toimub ka vastupidine liikumine, mille käigus on Eestisse saabunud kümneid teadlasi, lektoreid, õpetajaid ja munkasid – nii on Budistliku Koguduse Drikung Kagjü Ratna Šri Keskuse laama Drubpon Sangye Rinpoche püsivalt Eestis alates 2001. aastast.

Uuest aastatuhandest alates on asutatud kümneid budistlikke ühendusi, keskusi ja budistiku kultuuriga seotud kodanikuühendusi, mis kõik edendavad erinevaid budismiga seotud valdkondi, sealhulgas nii usk kui ka teadus. Näiteks Budismi Instituudis toimuvad juba rohkem kui kümne aasta jooksul budismiteemalised loengud ja seminarid, kusjuures loengupidajateks on olnud nii budistlike koolkondade usujuhte kui ka teadlasi nii kodu- kui ka välismaalt. Eesti-Tiibeti Kultuuriselts on juba 15 aasta jooksul korraldanud harivaid üritusi, sh Tiibeti (kultuuri) päevad, filmifõhtud-festivalid, näitused, budismiuurijate ja laamade loengud, üritusi Tiibeti toetuseks jms. Paljud budistlikud ühendused on praeguseks korraldanud avalikke kursusi, läbi viinud rahvusvahelisi meeleharjutuslaagreid, rajanud oma templi- ja altariruume jne. Budistlikud keskused (sh Khordongi Ühing Eestis jt.) on tõlkinud ka otse algkeeltest rituaali- ja meeleharjutustekste. MTÜ Eesti Njingma rajas järjekordse stuupa ja palveveski, organiseeris rahvusvahelisi konverentse "Budism ja Põhjala". Eesti teadlastelt, budismiuurijatelt ja tõlkijatelt on sel perioodil ilmunud budismiteemalisi tekstikogumikke ja raamatusarju (sh "Budismi pühad raamatud" mitu köidet). Eestikeelseid budismialaseid kirjutisi ja raamatuid on ilmunud ka muudesse keeltesse tõlgituna. Eesti keelde on tõlgitud kümneid erineva suunitlusega budismiteemalisi raamatuid ja teatmeteoseid paljudest keeltest. Tänu internetile on mitmekülgne budismiteemaline teave kättesaadav väga paljudest veebiallikatest, nii võõr- kui ka emakeeles. V. Väärtnõu eestvedamisel valmis, erinevatest allikatest kopeerituna/kokkupanduna, budistlikule kultuurile keskendunud eestikeelne "Budismi entsüklopeedia" veebis. Linnart Mälli, kes oli juba 1960. aastatel alustanud budismi teadusliku uurimisega, toimetamisel ilmus "Ida mõtteloo leksikon" (2006, 2011), mille terminoloogiline osa on samuti veebis kättesaadav.

Budistliku kultuuri kui maailma- või rahvuspärandi säilitamiseks ja edendamiseks on koostööd teinud mitmed Eesti budistlikud, haridus-, kultuuri-, poliitilised organisatsioonid ja ühendused – nii on Eestis toimunud Tema Pühaduse XIV Dalai-laama ning teiste tiibeti budismi koolkondade juhtide ja tähtsamate õpetajate korduvad visiidid; poliitilised meeleavaldused; budismiteemalised konverentsid, seminarid, loengud, raamatuesitlused; kunstifestivalid, (kontsert)esinemised, näitused, töötoad; budistlikud loengud, õppekursused, harjutuslaagrid jms.

Budistliku kultuuriga seostatavad Eesti haridusasutused, instituudid, kultuuriorganisatsioonid, meditsiiniorganisatsioonid, poliitilised ühendused: Budismi Instituut, Eesti Akadeemiline Orientaalselts, Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus, Eesti-Tiibeti Kultuuriselts, Tibetoloogia Instituut, Himaalaja Kultuuride selts; Tiibeti Traditsioonilise Meditsiini Akadeemia (sh Ngak-Mang Instituut ja Tiibeti Traditsioonilise Meditsiini Ühing), Tiibeti Meditsiini Keskus MEN LING, Tiibeti Teraapiakeskus LHAMO, Tiibeti meditsiini ja astroloogia keskus GEWA, Ratna - Tiibeti teraapiad; Riigikogu Tiibeti toetusrühm, Rahvaste Õiguste Instituut, Tiibeti Sõbrad (Friends of Tibet, Estonia) jm.

Budistlikest usulistest ühendustest (registreeritud kogudustest) tegutsevad Eestis praegu Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus, Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus, Pärnu Budistlik Kogudus Tiibeti Budismi Keskus Sangye Ling (kasutab nime Pärnu tiibeti budismi keskus Drikung Dordže Tšö Dzong), Tiibeti Budismi Karma Kagyu Tallinna Kogudus (ehk Teemanditee Budismi Keskus). Samuti on tegevad Eesti budistlikud organisatsioonid ja ühendused: Eesti Dzogcheni Ühing, Drikung Dzogtšeni Eesti Kogukond Drikung Namtšag Mebar Dzong, Tartu Drikungi Keskus, Triratna Budistliku Kogukonna Tallinna keskus Budakoda (endine Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade Tallinna keskus), RIGPA Eesti, Tallinna Zen Kogukond, Khordongi Ühing Eestis, Lochen Jangchup Tsemo keskus (Bodong-traditsioon), Dagchang Rime Eesti Sangha.

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Skilton, A., Budismi lühiajalugu, Tln: Kirjastus Koolibrii, 2012, lk 48.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]