Jalaväe lahingumasin

Allikas: Vikipeedia

Jalaväe lahingumasin (infantry fighting vehicle (IFV); боевая машина пехоты (БМП)) on isikkoosseisu transpordiks või relvasüsteemi kandmiseks valmistatud, roomikutel liikuv relvastatud soomusmasin, mis on võimeline osalema vahetus lahingutegevuses.

Jalaväe lahingumasinad kuuluvad soomusvägede koosseisu kuuluva soomusjalaväe relvastusse.

Iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jalaväe lahingumasina ülesandeks on soomusjalaväe allüksuse (dessant) või peale ehitatud relvasüsteemi transport lahinguväljale ja osalemine lahingutegevuses koostöös tankide ja muu lahingutehnikaga. Lahingumasinad paiknevad lahinguväljal oma soomusjalaväelastele võimalikult lähedal, toetades neid soodsalt positsioonilt oma pardarelvade tulega. Lähedus lahinguväljal võimaldab soomusjalaväelastel manöövriks kiirelt masinale asuda.

Jalaväe lahingumaisnaid on relvastatud vähemalt ühe kuulipilduja ja (automaat- või poolautomaat-) kahuriga. Lisaks kuulub nende relvastusse tavaliselt tankitõrjeraketikompleks, samuti suitsugranaadiheitjad. Uuemate masinate relvastuses võib olla automaatgranaadiheitja.

Neil on hea läbivus ja liikuvus maastikul, sealhulgas osad on ka amfiibsed. Roomikveermik võimaldab liikuda hõlpsalt ka ebatasasel pinnasel ja lumes, kus ratassoomukid võivad hätta jääda. See on vajalik lahinguväljal positsiooni valikuks ja jalastunud dessandile järgnemiseks. Kaitstuse suurendamiseks lahingus on lahingumasinatel tugevam soomuskaitse, kui soomustransportööridel, kuid hea liikuvuse säilitamiseks on see siiski nõrgem kui tankidel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jalaväe lahingumasinad arendati välja Teise maailmasõja järel soomustransportööride eeskujul, mis osutusid lahingutegevuses soomusjalaväelaste saatmiseks ja toetamiseks ebapiisavaiks.

Esimene tänapäevane jalaväe lahingumasin oli 1960. aastail Nõukogude Liidus valminud BMP-1. NATO riikide esimesi lahingumasinaid on Lääne-Saksamaal valmistatud Marder 1. Ajapikku on uute jalaväe lahingumasinate soomuskaitse ja relvastus tugevnenud. Sageli on see lisakaal tulnud esialgse amfiibsuse arvelt. Tänapäevane lahingumasinatüüp on tavaliselt ehituslikult arendatav mitmeotstarbelise platvormina. See võimaldab tehnohoolde ja väljaõppe ühtlustamist üksustes.

Rahutagamisoperatsioone ja majanduslikke säästuolusid arvestades on viimastel aegadel üritatud asendada mõningates riikides roomiklahingumasinaid ratasmasinatega, milleks on tavaliselt pisut tugevdatud pardarelvastusega soomustransportöörid. Konventsionaalses sõjas ei pruugi selline lahendus siiski olla jätkusuutlik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntud lahingumasinaid[muuda | redigeeri lähteteksti]