Viiul

Allikas: Vikipeedia
Viiul
Viiul
Liigitus

Keelpillid (poogen)

Hornbostel-Sachsi number

321.322-71

Diapasoon
Range violin.png
Keeled

g d1 a1 e2

Sugulaspillid
Muusikuid

Viiuldajate loend

Rohkem artikleid
Scroll and ear.jpg

Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja. Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused.

Viiuli ajalugu ja Itaalia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki (''rebec'', Pärsias rabab või rebab). Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi. Keskaegsetest erinevatest keelpillidest kujunesid renessanssi ajal tänapäevaste keelpillide lähemateks esivanemateks viola da gamba, mida mängiti põlvedel või põlvede vahel hoides ning viola da braccio, mida mängides õlale või rinnale toetati. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari. Antonio Stradivari loodud mudel on olnud eeskujuks valdavale enamusele pärast teda valmistatud viiulitele. Vanade Itaalia viiulite kõige kuulsaimaks sünnikohaks sai pärast viimase Brescia suure meistri Giovanni Paolo Maggini surma Cremona.

Viiul mujal Euroopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

XVI sajandi teisel poolel levisid viiul ja selle meisterdamise kultuur kiiresti eelkõige Prantsusmaale ja Saksamaale ning mujale Euroopasse; 1560. aastal tellis Prantsusmaa kuningas Charles IX Andrea Amatilt 24 viiulit, 6 vioolat ja 8 tšellot. Tuntuim prantsuse viiulimeister oli Jean Babtiste Vuillaume. Esimene viiulite valmistamise manufaktuur loodigi Prantsusmaal XVIII sajandi lõpul Mirecourt'is. Alpide, nn Tirooli koolkonna tuntuim meister oli Jacob Stainer. Saksamaalt teatakse Mittenwaldi koolkonda, mille keskseks dünastiaks olid Klotz'id. Prantsuse revolutsiooni ajal levima hakanud antiigi-ihalus tõi kaasa ka huvi vanade muusikariistade vastu ning peagi avastasid XIX sajandi muusikud nende pillide võlu ja vahepeal kõigi vanade asjade saatust jaganud pillid muutusid nõutud kaubaks. Vanad pillid ehitati uue, romantilise muusika nõuetele vastavalt ümber, samuti hakati vanu pille järgi tegema kui ka nimekate meistrite loomingut suisa võltsima. Kahtlemata ehitati XVII sajandil ja edaspidi viiuleid ja teisi keelpille kogu Euroopas, kuid ei Inglismaa, Hollandi, Põhjamaade ega idapoolsete maade meistrid pole saavutanud sellist kuulsust ja mainet, nagu "vanad itaallased".

Viiulid tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval valmistatakse viiuleid nii tööstuslikult kui ka enam-vähem samade võtetega, nagu seda tegid renessanssiaegsed meistrid ning pealtnäha sarnaste pillide hinnad võivad nii valmistusviisist kui valmis pilli kvaliteedist ja meistri mainest tulenevalt erineda koguni kümneid tuhandeid kordi. Oksjoneil müüdavate pillide hulgas hoiavad hinnarekordeid siiski "vanad itaallased" ning nende hinnad võivad küündida miljonite eurodeni.

Viiulid ja meistrid Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on viiul olnud võrdlemisi levinud, olles külapidudel ehk simmanitel tihti koguni ainukeseks tantsitajaks. Varasemate ja lihtsamate Eesti alal levinud rahvapillide seast väärib viiulile võrdlemisi sarnasena mainimist hiiu kannel. Eestis on tegutsenud vägagi erineva tasemega viiulimeistreid alates omale või lapsele ilma igasuguste eeltadmisteta pilli meisterdanud huvilistest kuni korraliku eriharidusega rahvusvahelise tasemega meistriteni. Tuntumad meistrid on olnud Felix Villak ja Eugen Meri, eriti aga kaasaegne meister Aaro Altpere, kes on õppinud Moskva rahvusvaheliselt tuntud meistri Korškovi juures.

Viiuli ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viiuli ehitus.JPG

Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga.

Yahama elektriline viiul

Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale. Keelehoidja pannakse kõlakasti laiema otsa külge nööbiga. Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on kõlakasti keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli.

Viiulile sarnaselt on ehitatud ka teised [[sümfooniaorkester|sümfooniaorkestri}} keelepillide pere liikmed – vioola ehk altviiul (muusikute žargoonis lihtsalt alt), tšello ja kontrabass.

Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Keelte pikkust muudetakse vasaku käe sõrmedega vajutades keeltele. Viiulit mängitakse poognaga üle keelte tõmmates.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]