Koloonia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib asumaat, teiste tähenduste kohta vaata lehelt Koloonia (täpsustus)

Kaart mitteiseseisvatest riikidest (2012. aasta juuni seisuga).

Koloonia ehk asumaa on poliitilise ja majandusliku iseseisvuseta maa, mille mingi teine, harilikult sotsiaalselt ja majanduslikult enam arenenud riik (emamaa ehk metropol) on allutanud ning mille loodusrikkusi ja tööjõudu ta oma huvides kasutab. Sõna koloonia tuleb ladinakeelsest sõnast colōnia. See omakorda pärineb sõnast colōnus, mis tähendab kolonisti, kuid võib tähendada ka farmerit.[1] Poliitikas ja ajaloos on kolooniat käsitletud kui territooriumi, mis on otseselt ühe kindla riigi poliitilise kontrolli all. Antiikajal lõid kolooniaid pigem linnriigid. Mõningad kolooniad võisid olla ka juba ajalooliselt välja kujunenud riigid, kuid oli ka neid, mis olid territooriumid ilma riikliku iseseisvuseta. Vana-Kreekas kutsuti koloonia rajanud linna metropoliks. Koloonias elavate inimeste jaoks oli metropolriik nagu emamaa. ÜRO on teinud ka nimekirja mitte-ise-valitsevatest/mitteiseseisvatest riikidest (Non-Self-Govering Territories).[2] Üldjuhul on koloonia juhitud mõne teise riigi poolt või iseseisvalt. Erinevalt nukuriigist (marionettriigist) ja satelliitriigist ei ole koloonial iseseisvat rahvusvahelist esindust ja selle kõrgtasemeline juhtimine (administratsioon) on metropolriigi otsese kontrolli all.

Koloniaalsüsteemi ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koloniaalsüsteem hakkas kujunema koos varaindustriaalse tootmisviisiga, mis sündis 15. sajandil Euroopas eelkõige Itaalias ja levis seejärel Inglismaal, Madalmaades ja Prantsusmaal. Sestpeale ei arenenud maailma maad enam üksteisest lahus, vaid koos ja üksteist mõjutades. Need piirkonnad, mis ei suutnud kaasa minna Euroopast alguse saanud iseseisva industrialiseerimisega, sunniti sõltuvindustrialiseerimise teele. Sinna toodi sisse industriaalne tootmisviis, mis üldjuhul ei asendanud traditsioonilisi tootmisviise, vaid tekkis nende kõrvale. Kohalik vastupanu suruti jõuga maha ning maa muudeti ilma poliitilise ja majandusliku iseseisvuseta kolooniaks. Tekkisid ümberasumiskolooniad, millest said Euroopa ja esialgu eelkõige Vahemeremaade ülerahvastatuse leevendajad. Seetõttu sobisidki selleks hästi parasvöötme või lähistroopika alad, kus põlisrahvastik (eelkõige indiaanlased) välja tõrjuti või kus nad koguni hävitati. Ümberasumiskoloonia on koloonia, mille rahvastiku põhiosa moodustavad ümberasujad emamaalt, pärismaalased on vähemuses. Suurimad ümberasumiskolooniad tekkisid Portugalil ja Hispaanial Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas ning Suurbritannial ja Prantsusmaal Põhja-Ameerikas. Ümberasujad ise olid pärit erineva kultuuri ning majandusliku arenguga maadest ning tõid kaasa emamaa elulaadi ja tootmisviisi.[3]

Hilisema aja kolooniad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Alaska oli Venemaa koloonia 18. sajani keskpaigast kuni 1867. aastani, kui see müüdi Ameerika Ühendriikidele. Sellest sai 1959. aastal 49. osariik.
  • Ameerika Ühendriigid olid algselt 13 eraldiseisvat Briti kolooniat Briti Ameerikas. Virginia koloonia oli neist kolmeteistkümnest esimene ja kuulus Inglise ja Briti valitsuse alla aastatel 1607–1783, vähemalt nime järgi. Ameerika Ühendriigid asutasid ka ise kolooniad nii Atlandi kui Vaikse ookeani piirkonnas, näiteks Madisonville Nuku Hiva saarel aastal 1813 ja Monrovia aastal 1821.
  • Angola oli Portugali koloonia 15. sajandist iseseisvumiseni aastal 1975.
  • Austraalia üks osa idarannikust kuulutati 1770. aastal Suurbritannia territooriumi alla maadeavastaja James Cooki poolt. 11 laeva nimega First Fleet saadeti Austraaliasse 1788, et luua sunnitöölaager.
  • Brasiilia oli Portugali koloonia 15. sajandist iseseisvumiseni 1822. aastal.
  • Filipiinid olid enne Hispaania koloonia 1521–1898[4], seejärel Ameerika Ühendriikide koloonia 1899–1946. Teise maailmasõja ajal vahemikus 1942–1945 oli see Jaapani vägede poolt vallutatud.
  • Guinea oli Portugali koloonia 15. sajandist iseseisvumiseni 1974. aastal.
  • Hongkong oli Briti koloonia aastatel 1841–1997 ja on nüüd Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond.
  • India mõned osad kuulusid 15. sajandist kuni 1961. aastani Portugalile ja neid tunti kui Portugali Indiat. Teised osad kuulusid Suurbritannia otsese võimu alla aastatel 1858–1947.
  • Indoneesia oli Taani koloonia 350 aastat (1600-1945/49) ja seejärel Jaapani poolt okupeeritud 1942–1945.
  • Kanada koloniseeriti esmalt Prantsusmaa poolt kui Uus-Prantsusmaa (1534–1763) ja seejärel oli 1763–1867 Suurbritannia valitsemise all ning pärast saavutas dominiooni staatuse.
  • Korea oli Jaapani impeeriumi koloonia aastatel 1910–1945.[5]
  • Macau oli Portugali koloonia aastatel 1557–1999. Koos Hongkongiga sai sellest hiljem Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond.
  • Mosambiik oli Portugali koloonia 15. sajandist iseseisvumiseni 1975. aastal.
  • Taiwan oli algselt asustatud pärismaalaste poolt, kes oli keeleliselt, kultuuriliselt ja geneetiliselt lähedased sugulased filipiinlastega ja veidi kaugemalt polüneeslastega. 13. sajandil rändasid inimesed Hiina Songi dünastiast Taiwani, kuigi saare karmi maastiku ja vaenulike kohalike hõimude tõttu oli see ränne küllaltki väike. 17. sajandil kuulus enamus Taiwani lõunaosast Taani kolooniale (35 aastat), enne kui Hiina väejuht Koxinga taanlased võitis ja saare oma kontrolli alla sai. 1683. aastal võideti Koxinga järeltulijad Qingi dünastia poolt ja Taiwanist sai kuni 1885. aastani osa Fujiani provintsist. 1895. aastal anti Taiwan üle Jaapani impeeriumile, kuid pärast Jaapani kaotust Teise maailmasõja järel, läks Taiwan taaskord Hiina Rahvavabariigi alla, tänapäeval asub seal Hiina Vabariik.[6]

Tänapäeva kolooniad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste traditsioonilises tähenduses on maailmas väga vähe kolooniaid jäänud, kui allpool loetletud välja arvata. Mõned varasemad kolooniad on integreerunud ja moodustanud iseseisvaid piirkond või on tihedamalt seotud riigiga.[2]

Eesti kui "koloonia"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Venestamine

Eestit kui "kolooniat" saab vaadelda seoses venestamisega. Venestamise kaugemaleulatuvaks eesmärgiks on olnud vähemusrahvaste assimileerimine: nende muutmine vene kultuuriruumi omaks pidavaks ja ennast venelasena teadvustavaks rahvaks – venelasteks. Venestamise tulemusel on paljud Venemaa aladel elanud väikerahvad kaotanud oma identiteedi ning omandanud vene keele ja kultuuri. Eesti ajaloos on olulisemad venestamisperioodid 19. sajandi 80. ja 90. aastatel keiser Aleksander III valitsemisajal muudeti vene keele õppimine koolis kohustuslikuks ning 20. sajandi 70. ja 80. aastad kui Leonid Brežnev esitas loosungi uuest ajaloolisest inimühendusest, nõukogude rahvast. Sellest loosungist kujunes venestamise teoreetiline alus, millega kaasnes suure vene vennasrahva erilise rolli ning vene keele kui rahvustevahelise suhtlemise vahendi rõhutamine.[8]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]