Merevaik

See artikkel on mineraloidist; muude tähenduste kohta vaata Merevaik (täpsustus).

---

Merevaiku tardunud putukad naksurlaste sugukonnast.

Merevaik on taimse päritolu ja polümeerse ehitusega amorfne mineraloid.

Olenevalt leiukohast kannab merevaik erinevaid nimetusi, näiteks birmiit (Myanmar), retiniit (Hiina), sedariit (Kanada), sfauriit (Gröönimaa), ajkaiit (Ungari) ja rumeniit (Rumeenia). Merevaiku on leitud ka Eesti rannikult, kuid need leiud on väga haruldased.

Merevaik on mitmesuguste Paleogeeni ja Neogeeni okaspuude kõvastunud vaik. Vahel on merevaigu sees taimede ja putukate fossiile, need merevaigutükid on eriti väärtuslikud.

Merevaik koosneb peamiselt süsinikust (79%), vesinikust (11%) ja hapnikust (10%). Lisandina esineb väävlit ja rauda.

Maailma kõige rikkalikumad merevaiguleiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju on merevaiku ka Leedu rannikul. Sinna toovad merevaiku tormilained, mis merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Enamik maailma merevaigust on Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses ja 500 km laiuses vööndis. Läänemere merevaiku nimetatakse ka suktsiniidiks helmesmänni (Pinus succinifera) järgi.

Merevaik on tundlik hapete ja kõrge temperatuuri suhtes. Teda tuleb kaitsta higi ja päikesevalguse eest.

Merevaiku on lihtne ära tunda, sest teisi sarnaseid mineraale ei ole.

Omadused

Merevaik on tavaliselt meekollane, oranž, kollakasvalge, kollakaspunane, harva sinine, rohekas või must. Enamasti on ta läbipaistev või läbikumav. Ta läigib matilt või rasvaselt, mõnikord öeldakse selle kohta ka: vaiguläige.

Merevaigu kõvadus on Mohsi skaalal 2–2,5, tihedus 1050–1100 kg/m³. Merevaik pehmeneb 150 °C ja sulab 350–375 °C juures.

Murdepind on karpjas või tasane. Lõhenevus puudub. Kriipsu värvus on valge. Murdumisnäitaja on 1,537–1,545. Kaksikmurdumine puudub.

Iseloomulik on elektriseerumine näiteks villase riidega hõõrumisel. Merevaik on andnud nime elektronile ja elektrile.

Kasutus

Merevaigust ehteid

Inimesed tundsid merevaiku juba paleoliitikumis. Teda kasutati ehtekivina ja isegi rahana. Merevaik oli väga hinnatud Vana-Kreekas. Talle omistati raviomadusi ja kasutati lõhnasegude koostisosana, sest põletamisel eraldab merevaik meeldivat lõhna.

Tuntud on Peterburi lähedal Tsarskoje Selos asunud merevaigutuba, mis valmistati 1701–1709 Preisimaal, Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I jaoks ning kingiti Venemaa keiser Peeter I-sele. Peeter I lasi paigutada merevaigutoa alguses 1717. aastal Talvepaleesse, 1755. aastal viidi merevaigutuba üle Tsarskoje Selosse Venemaa keisrikoja suveresidentsi, kust see Teise maailmasõja käigus Saksa vägede poolt hõivati ja demonteeriti, merevaigutoa originaal läks sõja lõpus kaduma ja seda pole siiani leitud. Sakslased viisid selle pärast Tsarskoje Selo vallutamist Königsbergi ja kui Punaarmee sellele lähenes, evakueerisid selle edasi. Oletatavasti läks merevaigutuba vedanud laev Läänemerel põhja. Tänapäeval saab näha merevaigutoa koopiat, mis on samuti merevaigust.

Merevaik on merevaikhappe, merevaiguõli, kampoli jms tooraineks.

Vaata ka

• Palanga Merevaigumuuseum
• Mineraalide loend
• Merevaigutee – iidne põhja-lõunasuunaline kaubatee