Giuseppe Verdi

Allikas: Vikipeedia
Giuseppe Verdi
Signature G. Verdi

Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (10. oktoober 1813 Le Roncole küla (praegu Roncole Verdi, Busseto vald) Parma lähedal – 27. jaanuar 1901 Milano) oli 19. sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähendusega ja seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas. Lemmikžanriks oli tal ooper. Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meeldejäävad meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga.

Lapsepõlv ja noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Verdi sündis Parma lähedal Le Roncole külas. Tema isa oli trahteripidaja. Verdi perekond kolis Piacenzast Bussetosse. Giuseppele meeldis kirikus orelimuusikat kuulamas käia. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11-aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures.

20-aastaselt läks ta õpingute jätkamiseks Milanosse. Ta tahtis astuda sealsesse konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsioonieksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem. Peale selle oli ta välismaalane ja konservatooriumis nappis kohti. Ta võttis Milamos eratunde, kuid naasis peagi Bussetosse.

Bussetos sai temast linna muusikaelu juht ning Antonio Barezzi (kohalik metseen ja muusikaarmastaja, kes oli juba ammu toetanud Verdi muusikalisi ambitsioone Milanos) toel andis ta oma esimese avaliku kontserdi Barezzi kodus 1830. aastal.

Barezzi oli Verdi muusikast väga vaimustatud ning seepärast võttis ta Verdi oma tütre Margherita muusikaõpetaja. Margherita ja Verdi armusid ning 1836. aastal nad abiellusid. Kooselust sündis kaks last, kes mõlemad surid veremürgitusse. Verdi kirjutas sel ajal oma esimest ooperit. Varsti suri ka tema abikaasa. Verdi armastas oma lapsi ja naist väga. Pärast nende surma langes ta sügavasse masendusse.

Viimased eluaastad ja surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elu lõpuaastatel tegeles ta mitme oma ooperi ümbertöötamise ja parandamisega.

Üks Verdi viimaseid oopereid on William Shakespeare'i näidendil põhineb "Otello", mis esietendus Milanos 1887. aastal. Teose muusikaline materjal on katkematu, nii et seda pole võimalik hõlpsasti jaotada kontsertnumbriteks. Mõnede kriitikute arvates puudub selles teoses Verdi varasematele teostele iseloomulik särav meloodilisus, kuigi orkestratsioon on meisterlik. Teiste kriitikute väitel aga on "Otellos" väga kaunist ja väljendusrikast muusikalisi fraase ning väga värvikaid karaktereid.

Verdi viimaseks ooperiks jäi Shakespeare'i näidendil "Windsori lõbusad naised" põhinev "Falstaff", mille libreto kirjutas Arrigo Boito. Ooper oli rahvusvaheliselt menukas. Seda peetakse üheks paremaks koomiliseks ooperiks. Verdi kontrapunktimeisterlikkus on seal hiilgav.

1897. aastal valmis Verdi viimane töö "Stabat Mater". See oli viimane osa neljast vaimulikust teosest koosnevast tsüklist ("Quattro Pezzi Sacri"). Neid kantakse sageli ette nii koos kui ka eraldi. Kõik neli tulid esimest korda koos ettekandele 1898. aastal Pariisis Grand Opéras.

21. jaanuaril 1901 sai Verdi Milamos hotellis viibides insuldi. Tema seisund järjest halvenes ning ta suri 27. jaanuaril. Verdi matused olid Itaalia kõigi aegade suurim rahvakogunemine.

Roll Itaalia ühendamises[muuda | redigeeri lähteteksti]

Verdi populaarsus, 1840. aastad, langes kokku Itaalia ühendamise liikumise ajaga. Tema romantiline ja kohati kurb muusika sobis hästi Itaalia poliitilise olukorra vastaste meeleoludega. Ooper "Nabucco" tegi Verdi kuulsaks kogu Itaalias, eriti Milanos, mis sellal oli Austria poolt okupeeritud. Rahvas samastas end Paabeli vangipõlve viidud juutidega. Orjade koori laulu sellest ooperist on korduvalt pakutud Itaalia hümniks.

Milanolased hakkasid pooldama Sardiinia kuninga Vittorio Emanuele II katseid ühendada Itaalia. Selliste vaadete avalik esitamine oli keelatud. Sellepärast kasutasid vabadusvõitlejad loosungit "Elagu Verdi!" ("Viva VERDI!"), kus VERDI oli lühend sõnadest Vittorio Emanuele Re D'Italia (Itaalia kuningas Vittorio Emanuele). Verdi teadis oma nime sellist kasutamist ega olnud sellele vastu.

Heliteosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ooperid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed koorile[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1848: "Kõla, trompet" ("Suona la tromba") meeskoorile ja orkestrile
  • 1862: "Rahvuste hümn" ("Inno delle nazioni") kantaat kõrgele häälele, koorile ja orkestrile
  • 1874: "Reekviem" ("Messa da Requiem") neljale solistile, koorile ja orkestrile
  • 1880: "Pater noster" viiehäälsele koorile
  • 1880: "Ave Maria" sopranile ja keelpillidele
  • 1898: "Neli vaimulikku laulu" ("Quattro pezzi sacri"): "Ave Maria" koorile, "Stabat Mater" koorile, "Le Laudi alla vergine Maria" koorile ja orkestrile, "Te Deum" koorile ja orkestrile

Kammerteosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1838: "Kuus romanssi" häälele ja klaverile: "Non t'accostare all'urna", "More, Elisa, lostanco poeta", "In solitaria stanza", "Nell' orror di notte oscura", "Perduta ho la pace" ja "Deh, pietoso, oh Addolorata"
  • 1839: "Pagendatu" ("L'esule"), ballaad bassile ja klaverile
  • 1839: "Ahvatlus" ("La seduzione"), ballaad bassile ja klaverile
  • 1839: "Nokturn" ("Notturno") sopranile, tenorile ja bassile obligatoorse flöödi saatel
  • 1845: "Album", kuus romanssi häälele ja klaverile: "Loojumine" ("Il Tramonto"), "Mustlane" ("La Zingara"), "Ühele tähele" ("Ad una stella"), "Korstnapühkija" ("Lo spazzacamino"), "Saladus" ("Il mistero") ja "Joogikõne" ("Brindisi")
  • 1847: "Kerjus" ("Il poveretto") häälele ja klaverile
  • 1869: "Stornello"
  • 1873: Keelpillikvartett e-moll


Giuseppe Verdi järgi on nimetatud Verdi abajas Aleksandri saare Beethoveni poolsaarel Antarktika ranniku lähedal ja asteroid 3975 Verdi.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]