Giovanni Boccaccio

Allikas: Vikipeedia
Giovanni Boccaccio

Giovanni Boccaccio [džov'anni bok'atšo] (16. juuni 131321. detsember 1375) oli Itaalia kirjanik. Teda peetakse novelli kui kirjandusžanri rajajaks.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Boccaccio sünni asjaolud ei ole selged. Ta oli ebaseaduslik laps, isaks oli Firenze pankur ja ema ei ole teada. Arvatavasti sündis ta Toscanas, Certaldos, kus ta isa elas.

Boccaccio kasvas üles Firenzes. Ta isa abiellus 1320. aastatel Margherita del Mardoliga, kes kuulus nimekasse perekonda. Usutakse, et Boccacciot õpetas Giovanni Mazzuoli, kes tutvustas teda varakult Dante loominguga. 1327. aastal kolis ta Napolisse, kus ta isa määrati oma panga Napoli osakonna juhiks. Boccaccio määrati õpipoisiks selles pangas ja ta veetis seal kuus aastat. See ei köitnud teda ja lõpuks suutis ta oma isa veenda, et ta saaks linna koolis õigusteadust õppida.

Ilmselt meeldis õigusteadus Boccacciole rohkem kui pangandus, kuid ta õpingud andsid talle võimaluse õppida laiahaardeliselt ja luua häid sidemeid kaasõpilastega. Tema varasemad mõjutajad olid Paolo da Perugia, humanistid Barbato da Sulmona ja Giovanni Barrili ning teoloog Dionigi da San Sepolcro. 1330. aastatel sai Boccaccio isaks, sündis kaks ebaseaduslikku last: Mario ja Giulio.

Napolis hakkas Boccaccio tegelema luulega. Selle perioodi tööde hulka kuuluvad "Filostrato", "Teseida", "Filocolo" ja "La caccia di Diana".

Boccaccio naasis Firenzesse 1341. aasta algul, vältides selles linnas 1340. aastal levinud katku. Ta isa naasis Firenzesse 1338. aastal, minnes pankrotti. Kuigi Boccaccio ei olnud oma naasmisega rahul, jätkas ta kirjatööd, kirjutas "Comedia delle ninfe fiorentine" (tuntud ka pealkirjaga "Ameto"), segu proosast ja luulest, aastal 1341. Lõpetas allegoorilise luuletuse "Amorosa visione" 1342. aastal ja "Fiammetta" 1343. aastal. Boccaccio isa abiellus uuesti Bice del Bostichiga. Tema isa lapsed esimesest abielust olid kõik surnud (peale Boccaccio) ja talle tegi heameelt poja Iacopo sünd aastal 1344. Boccacciost endastki sai jälle ebaseaduslik isa, kui Ravennas sündis Violante.

Firenze kannatas 1348. aastal Musta surma tõttu, mis leidis kajastamist hiljem "Dekameronis". Must surm tappis kolmandiku linna elanikest. Alates 1347. aastast veetis Boccaccio palju aega Ravennas, otsides patronaaži. Vaatamata tema väidetele ei ole kindel, kas ta ka tegelikult oli katku ajal Firenzes. Ta kasuema suri epideemia ajal ja isa 1349. aastal. Perekonnapeaks saanud Boccaccio oli sunnitud tegutsema aktiivsemalt.

Boccaccio hakkas "Dekameroni" kirjutama 1349. aastal. Võimalik, et paljude juttude struktuur pärineb tema karjääri varasemast ajast, aga saja loo valik ja raamjutustus kolmest mehest ja seitsmest naisest pärineb sellest ajast. Töö oli 1352. aastaks peaaegu valmis. See oli Boccaccio viimane kirjandussaavutus ja üks tema viimastest itaaliakeelsetest töödest. Teine suurtöö oli "Corbaccio". Boccaccio parandas "Dekameroni" aastatel 1370–1371. See käsikiri on säilinud.

Tema viimased eluaastad möödusid haigustega võideldes; terviseprobleemid olid suuresti seotud rasvumisega. Ta suri Cerdaldos 21. detsembril 1375.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Boccaccio loominguline tegevus algas 1330. aastate keskpaiku. Ta kirjutas nii luulet kui ka proosat. Oma peateose, klassikalise novellikogu "Dekameron" ("Decamerone"; 'kümmepäevak') kirjutas ta aastatel 13491353.

Boccaccio räägib oma novellides inimeste pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ning jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abielurikkumisest jms.

Eesti keelde tõlkis "Dekameroni" Johannes Semper, teos on ilmunud 1957 (järelsõna: Aleksander Kurtna), 1993 (kahes köites) ja 2004 (kahes erinevas väljaandes).

Eesti keeles on ilmunud ka Boccaccio romaan "Madonna Fiammetta eleegia" (tõlkinud Lauri Pilter, 2014).

Boccaccio looming Eesti teatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]