Giovanni Boccaccio

Allikas: Vikipeedia
Giovanni Boccaccio

Giovanni Boccaccio [džov'anni bok'atšo] (16. juuni 131321. detsember 1375) oli Itaalia kirjanik. Teda peetakse novelli kui kirjandusžanri rajajaks.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Boccaccio sünni asjaolud ei ole selged. Ta oli ebaseaduslik laps, isaks oli Firenze pankur ja ema ei ole teada. Arvatavasti sündis ta Toscanas, Certaldos, kus ta isa elas.

Boccaccio kasvas üles Firenzes. Ta isa abiellus 1320ndatel aastatel Margherita del Mardoliga, kes kuulus nimekasse perekonda. Usutakse, et Boccacciot õpetas Giovanni Mazzuoli, kes tutvustas teda varakult Dante loominguga. 1327. aastal kolis ta Napolisse, kus ta isa määrati oma panga Napoli osakonna juhiks. Boccaccio määrati õpipoisiks selles pangas ja ta veetis seal kuus aastat. See ei köitnud teda ja lõpuks suutis ta oma isa veenda, et ta saaks linna koolis õigusteadust õppida.

Ilmselt meeldis õigusteadus Boccacciole rohkem kui pangandus, kuid ta õpingud andsid talle võimaluse õppida laiahaardeliselt ja luua häid sidemeid kaasõpilastega. Tema varasemateks mõjutajateks olid Paolo da Perugia, humanistid Barbato da Sulmona ja Giovanni Barrili ning teoloog Dionigi da San Sepolcro. 1330ndatel sai Boccacciost ka isa, sündis kaks ebaseaduslikku last: Mario ja Giulio.

Napolis hakkas Boccaccio tegelema luulega. Selle perioodi tööde hulka kuuluvad Filostrato, Teseida, Filocolo ja La caccia di Diana.

Boccaccio naasis Firenzesse 1341. aasta algul, vältides katku selles linnas, mis toimus 1340 aastal. Ta isa naasis Firenzesse 1338. aastal, minnes pankrotti. Kuigi Boccaccio ei olnud oma naasmisega rahul, jätkas ta oma tööd, kirjutas Comedia delle ninfe fiorentine (tuntud ka kui Ameto), segu proosast ja luulest, aastal 1341. Lõpetas allegoorilise luuletuse Amorosa visione 1342. aastal ja Fiammetta 1343. aastal. Boccaccio isa abiellus uuesti Bice del Bostichiga.Tema isa lapsed esimesest abielust olid kõik surnud (peale Boccaccio) ja talle tegi heameelt poja Iacopo sünd aastal 1344. Boccacciost endastki sai jälle ebaseaduslik isa, kui Ravennas sündis Violante.

Firenze kannatas 1348. aastal Musta surma tõttu, mis leidis kajastamist hiljem Decameronis. Must surm tappis kolmandiku linna elanikest. Alatest 1347-ndast aastast veetis Boccaccio palju aega Ravennas, otsides patronaaži. Vaatamata tema väidetele, ei ole kindel kas ta oli tegelikult kohal katku poolt rüüstatavas Firenzes. Ta kasuema suri epideemia ajal ja ta isa suri 1349. aastal. Nüüd perekonnapea rollis olev Boccaccio oli sunnitud võtma ette aktiivsema rolli.

Boccaccio alustas Decameroni kirjutamist 1349. aastal. Võimalik, et paljude juttude struktuur pärineb tema karjääri varasemast ajast, aga saja loo valik ja raamjutustus kolmest mehest ja seitsmest naisest pärineb sellest ajast. Töö oli 1352. aastaks peaaegu valmis ja see oli Boccaccio viimane kirjandussaavutus ja üks tema viimastest itaaliakeelsetest töödest. Teine ainus suurtöö oli Corbaccio. Boccaccio parandas Decameroni 1370–1371 aastatel. See käsikiri on säilinud tänaseni.

Tema viimased eluaastad olid haigustest vaevatud. Suuremaltosalt tema rasvumisega seotud ja ta suri Cerdaldos 21 detsembril, 1375.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Boccaccio looming algas 1330. aastate keskpaiku. Ta kirjutas nii luulet kui ka proosat. Oma peateose, klassikalise novellikogu "Dekameron" (Decamerone; 'kümmepäevak') kirjutas ta aastatel 13491353.

Boccaccio räägib oma novellides inimeste pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ning jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abielurikkumisest jms.

Eesti keelde tõlkis "Dekameroni" Johannes Semper, teos on ilmunud 1957 (järelsõna: Aleksander Kurtna), 1993 (kahes köites) ja 2004 (kahes erinevas väljaandes).

Eesti keeles on ilmunud ka Boccaccio romaan "Madonna Fiammetta eleegia" (tõlkinud Lauri Pilter, 2014).

Boccaccio looming Eesti teatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]