Soomustransportöör

Allikas: Vikipeedia
USA soomutransportöör M113
Vene soomutransportöör BTR-80
Soome soomutransportöör Sisu XA-180 "Pasi"
2. maailmasõja aegne saksa soomustransportöör SdKfz 251 muuseumis. Tagaplaanil samaaegne USA soomustransportöör.

Soomustransportöör (Armored Personnel Carrier - APC, Бронетранспортер - BTR, Mannschaftsrtansporttwagen - MTW/Transportpanzer - TPz) on kergelt soomustatud, ratastel või roomikul liikuv, isikkoosseisu transpordiks või relvasüsteemi kandmiseks valmistatud universaalkerega ja maastikuläbimisvõimega soomusmasin.

Iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomustransportööri põhiülesandeks on kaitsta veetavat allüksust (dessant) või relvasüsteemi meeskonda kuulide ja mürsu- ning miinikilude eest, tagades ühtlasi veetava allüksuse/süsteemi mobiilsuse. Neid kasutatakse põhiliselt järgnevatel eesmärkidel (modifikatsioonidena):

  • jalaväe või muu lahinguväeliigi (relvaliigi) jao transpordivahendina - põhiline kasutusala;
  • liikuva välijuhtimispunktina või sidesõlmena;
  • relvasüsteemi veduki või kandemasinana (platvormina);
  • meditsiinisõidukina;
  • lahinguluureallüksuse masinana;

Enamus soomustransportööre on amfiibsed ja kergelt relvastatud. Relvaks on tavaliselt kuulipilduja või automaatkahur. Vahetus lahingutegevuses kasutatakse soomustransportööre tänu nõrgale soomuskaitsele harva ja jalastunud lahingallüksuse kaitse all. Rünnakul või kaitselahingus kasutatakse soomustransportööri pardarelvastust võimalusel tuletoetuseks eemalt sobivalt tulepositsioonilt.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomustransportöörid võeti kasutusele enne 2. maailmasõda uue soomusvägede taktika väljatöötamise käigus. Uus taktikaline lähenemine nägi ette soomusvägede kontsentreeritud ja kaugele vaenlase positsioonide sügavusse ulatuvaid lööke. Soomusvägede pealetungi toetamiseks oli ühtlasi vajalik kaasata manöövrisse jalaväelasi, kes saaksid pidada tankidega sammu. Kuna tavalised veoautod ei pakkunud jalaväelasele piisavat kaitset ega olnud piisava maastikuläbivusega ja selleaegsed soomusautod ei suutnud kaasa võtta piisaval arvul meeskonda, töötati välja spetsiaalsed jalaväejao soomussõidukid. Maastikuläbivuse suurendamiseks tehti need algul põhiliselt poolroomikveermikega. Sõja käigus tõestasid taolised jao soomusmasinad end igati, eriti aga suuremastaapsetel pealetungioperatsioonidel.

Peale sõda jätkati soomustransportööride arendamist sõjakogemusi arvesse võttes. 1950.-60. aastail arendati soomustransportööride eeskujul välja raskemini relvastatud ja roomikutel liikuvad jalaväe lahingumasinad, mis vastasid paremini kaasaegses lahingutegevuses osalemise nõetele. Soomustransportöörid arendati aga peamiselt 4- või 3- teljelisteks spetsilaalkerega ratassoomusveokiteks, mille põhiülesandeks ei olnud enam koos veetava allüksusega otsesesse lahingusse astuda. Selle asemel pandi rõhku roomiktehnikast paremale mobiilsusele, ökonoomsusele, lihtsusele ja väiksemale kaalule.

Esimesi tänapäevaseid soomustransportööre oli Nõukogude Liidus valmistaud BTR-60. USA konstruktorid roomikutest rataste vastu siiski ei loobunud, vaid tegid oma peamise esimese sõjajärgse soomustransportööri M113 roomikmasinana. Üks esimesi sõjajärgses Euroopas valmistatud tänapäevase ehitusega soomustransportööre oli Saksamaa Liitvabariigis toodetud TPz Fuchs.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]