Maksukoormus

Maksukoormus näitab protsendina kõikidest maksudest riigieelarvesse laekunud tulu suhet sama riigi sisemajanduse kogutoodangusse (SKT). See on näitaja, mis elimineerib rahvaarvust või SKT suurusest tekkivad erisused ning võimaldab võrrelda omavahel ka väga erineva suurusega riike.

Füüsilise isiku maksukoormuse näitajana kasutatakse maksukiilu.

Maksukoormuse suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti maksukoormus on varieerunud viimasel kümnendil vahemikus 33–35%. 2018. aasta seisuga oli Eestist väiksem maksukoormus Maltal, Lätil, Leedul, Bulgaarial, Rumeenial ja Iirimaal, ülejäänud EL liikmesriikide maksukoormus on suurem.^[1]

Maksukoormuse kandja[muuda | muuda lähteteksti]

Maksukoormuse kandja isik võib kuid ei pea kattuma maksumaksja isikuga. Seetõttu eristataksegi maksude puhul otseseid ja kaudseid makse.

Otsesed maksud, vähendavad ühelt poolt tulu saaja või vara omaniku ostuvõimet – seega kannab ta ka sellest tekkivat maksukoormust, kuid teisalt (kui turukonkurents seda võimaldab) tõusevad seetõttu müüdavate toodete hinnad ja sellisel juhul kannab sellest tekkivat maksukoormust nende ostja, kes lõppkokkuvõttes on ikkagi seesama inimene.

Kaudsed maksud, mida koguvad ja tasuvad kauba müüjad, tõstavad küll toote hinda, teravdavad müüjate vahelist konkurentsi ja suurendavad elukallidust, kuid nendest tekkiva maksukoormuse kandja on lõpuks siiski toote tarbija ehk inimene.

Sellest mõttekäigust tulenevalt võib öelda, et maksukoormuse kandjad on inimesed, kes maksavad seda ise oma tuludelt või omandilt või kaudselt ostetud toodete hinnakomponendina. Erisused tekivad siiski inimese residentsusest: kui ta sõidab välismaale ja tarbib seal kaupu ja teenuseid, siis osutub ta selle käigus ka antud riigi maksumaksjaks, samuti osaleb inimene teise riigi maksukoormuse kandjaks, kui tal on vara teises riigis ning ta peab sellelt saadud tulult või omandiõiguselt tasuma makse selle riigi eelarvesse.

Vaidlusi tekitab ka see, kes kannab näiteks sotsiaalmaksust tekkivat maksukoormust. Kuna maksu tasub tööandja töötasu kogusummalt, siis võib väita, et seda kannab tööandja täiendava kulu vormis. Samas kui tööandja vahetaks töölise robotiga või laseks tööd teha välismaalasel kaugtöö vormis, siis ta ei peaks enam sotsiaalmaksu tasuma – seega ei ole see tema kulu. Arvestades, et sotsiaalmaks on osa töötasust (maksukiil), mis vähendab kaupu tootvale palgatöölisele laekuvat tulu, kuid mitte samasugust kaupa müüvale eraettevõtjale (FIE) laekuvat tulu, tuleks maksukoormuse kandjaks pidada hoopiski töövõtjat. Kui aga arvestada, et FIE maksab oma sotsiaalmaksu ise talle laekunud müügituludest ning tegelikult on see hoopiski tasu kindlustusteenuse eest, siis ei saa seda pidada üldse maksukuluks ega arvestada osana maksukoormusest. Olukorda ei muuda ka see, kumma osapoole maksukohustus see on või millises proportsioonis see maksukohustus nende vahel on jaotatud.

Riigi üldine maksukoormus on seda väiksem, mida vähem valitsus sekkub turumajanduslikesse protsessidesse ning ei paku tasuta või doteeritud avalikke teenuseid nagu: põhi- ja üldharidus, kutseõpe, infrastruktuuri rajatiste (teed jms) teenused jne. Sel juhul on inimeste töötasu suurem, kuid kuna nad tasuvad nendesamade teenuste eest ise oma netotuludest, siis lõppkokkuvõttes jääb neile igapäevaseks tarbimiseks umbes sama palju kätte. Mõnes riigis on vastavad kulud määratud ettevõtete kantavaks, kuid sel juhul suudavad seda kohustust kanda vaid suurettevõtted, kelle töötajate töötasud vastaval määral ka vähenevad.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Eurostat. Tax Revenue Statistics

[1] Eurostat. Tax Revenue Statistics

[1]