Niccolò Paganini

Allikas: Vikipeedia
Niccolò Paganini. Jean Auguste Dominique Ingres' söejoonistus (1819)
Niccolò Paganini. Georg Friedrich Kerstingi maal (1830-31)

Niccolò Paganini (27. oktoober 1782 Genova27. mai 1840) oli itaalia viiuli-, vioola- ja kitarrimängija ning helilooja. Ta oli oma aja tunnustatuim viiulivirtuoos.

Niccolò sündis Antonio ja Teresa (sündinud Bocciardo) Paganini kolmanda lapsena kuuelapselises peres. Isa oli kaupmees, aga kaupmehena ei olnud ta edukas ja teenis lisa mandoliini mängides.

Niccolò õppis samuti juba 5-aastaselt mandoliini ja 7-aastaselt viiulit mängima. Tema muusikaanne avastati kiiresti ja ta sai korduvalt stipendiume viiulitundide võtmiseks. Tema võimed ületasid peatselt kohalike õpetajate omad ning Niccolò ja tema isa reisisid Parmasse, kus leidus võimekamaid viiuldajaid. Paganinid ei jäänud sinna kauaks, kuid Parma viiuldajate Alessandro Rolla ja Ferdinando Paeri mõju on Paganini hilisemas heliloomingus selgelt märgata.

1796 tungis Itaaliasse Prantsusmaa sõjavägi. Paganinid põgenesid linnalähedasse maavaldusse Bolzanetos, mis tänapäeval on Genova linnaosa. 1800 reisis Paganini oma isaga Livornosse, kus Paganini andis kontserte ja isa jätkas tööd merenduse alal. 1801 määrati 18-aastane Paganini Lucca Vabariigi esiviiuldajaks, aga suure osa sissetulekust teenis ta vabakutselisena. Ent sama kuulus kui viiuldajana oli ta õnnemängija ja naistekütina.

Prantsusmaa annekteeris Lucca 1805 ja seda hakkas valitsema tema õde Elisa Baciocchi koos oma mehe Felice Pasquale Baciocchiga. Paganini sai õukonnaviiuldajaks ja ühtlasi andis ta vürstile Felicele viiulitunde. 1807 sai Elisa Baciocchi Toskaana suurhertsoginnaks ja tema õukond viidi üle Toskaana pealinna Firenzesse.

1809 lahkus Paganini Firenzest, töötades edasi vabakutselisena. Järgmise mõne aasta jooksul reisis ta Parma ja Genova kandis. Kuigi ta oli sealkandis väga populaarne, ei tuntud teda mujal Euroopas kuigivõrd. Tema läbimurdeks kujunes 1813 Milanos La Scalas antud kontsert, mis oli üliedukas ja pani aluse tema laiale kuulsusele. Siiski oli tema kontserttegevus järgmise mõne aasta jooksul piiratud tänapäeva Itaalia maa-alaga. Alles 1828. aasta augustis alustas ta kontsertreisi mööda Euroopat. Ta alustas Viinist ning jätkas Saksamaa, Poola ja Tšehhimaa suurtes linnades, seejärel Prantsusmaal ja Suurbritannias. Tema tehnilised võimed ja valmidus neid demonstreerida teenisid kriitikutelt suurt kiitust. Paganini esitas peamiselt enese loomingut, aga esitas ka oma kaasaegsete, näiteks Rodolphe Kreutzeri ja Giovanni Battista Viotti loomingu, peamiselt kontsertide mugandusi.

Paganini kohtus 1818. aasta suvel Bolognas Gioachino Rossiniga. 1821. aasta jaanuaris kohtusid nad Roomas uuesti ja said suurteks sõpradeks. Rossini pidi Roomas lavastama ooperi "Mathilde de Sharbran", kuid selle dirigent oli ootamatult surnud. Rossini palus Paganinil ooperit dirigeerida ja jäi temaga väga rahule.

Berlioz ja Paganini pärast "Haroldi Itaalias" etendust (1888. aasta gravüür)

1833 tutvus Paganini Pariisis Hector Berlioziga. Paganini tellis temalt ooperi viiulile ja orkestrile "Harold Itaalias". Ooper valmiski, kuid Paganini soovis, et viiuldaja peaks seal algusest lõpuni lakkamatult mängima. Berlioz polnud nõus selliselt ooperit ümber kirjutama ja Paganini keeldus seda esitamast. Sellegipoolest pidas Paganini Berliozist väga lugu ja nimetas teda teiseks Beethoveniks. Esimest korda juhtus Paganini "Haroldit Itaalias" kuulma 16. detsembril 1838 ja oli sedavõrd vaimustatud, et pärast etendust põlvitas ta Berliozi ette ja suudles tema kätt. Ta annetas Berliozile korduvalt suuri summasid.

Naissuhetest ei tulnud Paganinil puudust. Kõige tõsisemalt oli ta sisse võetud Comost pärit lauljast Antonio Bianchist, keda esimest korda kohtas 1813 Milanos. Nad andsid kahekesi koos kontserte kõikjal Itaalias. Nad ei abiellunud kunagi ja läksid lahku 1828, kui Paganini alustas üle-Euroopalist kontsertturneed. Sellest suhtest sündis Paganini ainus teadaolev laps, poeg (Ciro Alessandro) Achille Paganini[1] (22. juuli 1825 – 25. detsember 1895)[2]. Paganini võttis oma poja tuurile kaasa ja Achille saatis oma isa kuni tolle surmani.

Kogu elu jooksul põdes Paganini kroonilisi haigusi. Lisaks tihedale kontserttegevusele pani oma jälje tema tervisele ka ekstravagantne eluviis. Kuigi selle kohta puuduvad kindlad tõendid, on oletatud, et tal oli Marfani sündroom (prantsuse lastearst Antoine Marfan kirjeldas seda esimest korda alles 1896). Seda iseloomustavad pikk kasv, pikad jäsemed ja pikad kõhnad sõrmed. 1822 diagnoositi Paganinil süüfilis. Seda raviti elavhõbeda ja oopiumiga, millel olid rasked kõrvalmõjud. 1834 raviti teda Pariisis tuberkuloosist ja kuigi tema tervis suhteliselt kiiresti paranes, jättis ta edaspidi sageli kontserte ära. Seda põhjustasid mitmesugused terviseprobleemid, alates külmetusest ja lõpetades depressiooniga, mis mõnikord kuude viisi kestis.

1834. aasta septembris lõpetas Paganini kontsertide andmise ja pöördus tagasi Genovasse. Kuigi kuulujutud räägivad, et Paganini püüdis oma muusikat ja tehnikat salajas hoida, oli tegelikkus vastupidine: Paganini pühendas oma aja oma heliteoste ja viiuldamismeetodite avaldamisele. Ta võttis endale ka õpilasi. Mõned neist, näiteks viiuldaja Camillo Sivori ja tšellist Gaetano Ciandelli, saavutasid isegi mõõdukat edu, kuid kumbki neist ei pidanud Paganinit eriti abivalmiks ega inspireerivaks.

1835 kolis Paganini Parmasse. Sinna kutsus ta Parma hertsoginna, Napoleoni teine naine Austria Maria Luisa. Paganini pidi moodustama õukonnaorkestri, aga läks tülli nii mängijate kui õukonnaga ja pidi ametist lahkuma.

1836 naasis Paganini Pariisi ja avas seal kasiino. See läks kiiresti pankrotti ja laostas muusiku, kes pidi kulude hüvitamiseks oma muusikainstrumente müüma. 1838. aasta jõulude ajal sõitis Paganini Marseille'sse ja sealt Nizzasse, kus tema tervis halvenes.

Paganini surivoodil. Tundmatu autori maal

1840. aasta mais saatis Nizza piiskop kohaliku külapreestri Paganini juurde viimset võidmist toimetama. Paganini pidas seda enneaegseks ja saatis preestri tagasi. Nädal hiljem, 27. mail 1840 suri Paganini sisemise verejooksu kätte, enne kui preester kohale kutsuda jõuti. Seetõttu läks käibele kuulujutt, et Paganini olevat oma ande saanud kuradilt.

Kuna Paganini ei olnud enne surma patte andeks saanud, keelduti teda Genovas katoliiklikult matmast. Alles 1844, pärast eriloa palumist paavstilt, tohtis tema surnukeha Genovasse tuua, kuid teda ei maetud sellegipoolest. Lõpuks maeti ta alles 1876 Parmasse. 1893 suutis tšehhi viiuldaja František Ondříček Paganini pojapoja Attila nõusse rääkida, et see lubaks tal Paganini surnukeha oma silmaga vaadata. Pärast seda veidrat vahejuhtumit maeti Paganini 1896 Parma uuele kalmistule.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Film[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Paganini dokumendid, lk. 9 (.pdf, itaalia keeles)
  2. Achille Paganini (itaalia keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]