Torupill

Torupillimängija

Torupill on puupuhkpillide hulka kuuluv muusikainstrument.

Ehitus

Torupill koosneb neljast põhiosast:

• Nahast õhukott
• Õhupuhumistoru (puhutakse kotti õhku sisse)
• Sõrmiline (meloodia mängimiseks)
• Bassitorud ehk burdoonid (enamasti 1-3 tk, annavad ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks)

Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.) Suurtel torupillidel on mitu bassitoru, mõnedel torupillitüüpidel on ka mitme lõõriga sõrmilised.

Ajalugu

Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat.

Millal torupill Eesti aladele jõudis, ei ole täpselt teada, varaseimad teated torupillimängust Eesti linnades ulatuvad 15.–16. sajandisse.

Galerii

• 

  Traditsiooniline Rootsi torupill

• 

  Torupillimängija (1624)
  Hendrik ter Brugghen
  101 cm x 83 cm
  Walraff-Richartz Museum, Köln

• 

  Kaasaegne hümmelchen

Vaata ka

• Tooru õhtu