Barletta väljakutse

Allikas: Vikipeedia
Barletta väljakutse
Epitaffio della Disfida di Barletta.jpg
Turniiri toimumiskohta tähistav mälestusmärk
Toimumisaeg 13. veebruar 1503
Toimumiskoht Andria ja Corato vahel
Tulemus Itaalia rüütlite võit
Osalised
13 itaalia rüütlit 13 prantsuse rüütlit
Väejuhid või liidrid
Ettore Fieramosca Charles de Torgues
Võitluse mälestuseks püstitatud monument Barlettas
Monument Barlettas, detail

Barletta väljakutse (itaalia keeles disfida di Barletta) on 13. veebruaril 1503 Itaalias Tranis, Andria ja Corato vahelisel tasandikul 13 itaalia ja 13 prantsuse rüütli vahel toimunud turniir, milles kaotajaks jäid prantslased.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

II Itaalia sõja ajal 1503. aasta alguses võtsid hispaanlased Canosa di Puglias toimunud kokkupõrkes vangi mõned prantsuse sõdurid, teiste seas aadliku Charles de Torgues'i, hüüdnimega Monsieur Guy de la Motte.

Vaidlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. jaanuaril kutsuti vangid osalema Barlettas hispaanlaste korraldatud banketile. Guy de la Motte väitis pärast kohaliku veini liigset joomist, et itaallased käituvad lahinguväljal argpükslikult. Itaallaste kaitseks astus välja hispaanlane Íñigo López de Ayala, kes kiitis itaallasi.

Kahevõitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaidlus otsustati lahendada kahevõitlusega prantsuse ja itaalia rüütlite vahel. 13. veebruaril 1503 toimunud võitluses jäid kaotajaks prantslased.

Väljakutse tingimused pani paika de la Motte. Algselt pidi kummaltki poolelt osalema 10 rüütlit,[1] hiljem langetati otsus 13 osaleja kasuks.

Võitjad said endale kaotajate relvad ja hobused ning kaotajad pidid maksma 100 tukatit iga rüütli kohta. Võitja poole pantvangid said vabaks.

Mõlema poole kohtunikud valisid toimumispaigaks suletud ala.[2] Esimesena jõudsid toimumipaigale itaallased.[3] Neile järgnesid peagi prantslased, kellel oli õigus minna väljale esimestena.[4] Kaks viirgu ratsanike rivistusid üksteise vastu.[5]

Osalejad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võitluses osales 13 rüütlit kummaltki poolt, neli kohtunikku ja kaks pantvangi.

Itaallaste vapikilp
Itaallased
Rüütlid Prantslaste vapikilp
Prantslased
Ettore Fieramosca Charles de Torgues
Francesco Salamone Marc de Frigne
Marco Corollario Girout de Forses
Riccio da Parma Claude Grajan d'Aste
Guglielmo Albimonte Martellin de Lambris
Mariano Abignente Pierre de Liaye
Giovanni Capoccio Jacques de la Fontaine
Giovanni Brancaleone Eliot de Baraut
Lodovico Aminale da Terni Jean de Landes
Ettore Giovenale Sacet de Sacet
Fanfulla da Lodi François de Pise
Romanello da Forlì Jacques de Guignes
Miale da Troia (Ettore de' Pazzis) Naute de la Fraise
Kohtunikud
Francesco Zurlo Lionnet Du Breuil
Diego Vela Monsieur de Murtibrach
Francesco Spinola Monsieur de Bruet
Alonzo Lopez Etum Sutte
Pantvangid
Angelo Galeotta Monsieur de Musnai
Albernuccio Valga Monsieur de Dumoble

Järelkajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Niccolò Machiavelli kirjutas XVI sajandi alguses avaldatud teose "Valitseja" viimases, XXVI peatükis read: "Vaadake, kuis ületavad itaallased kahevõitlustes ja pisemates kokkupõrgetes teisi oma jõult, osavuselt ja taiplikkuselt...", mida peetakse võimalikuks viiteks Barletta väljakutsele.[6]

Sajandeid hiljem sai Barletta väljakutse itaallaste jaoks oluliseks, sest Itaalial polnud palju sõjalisi võite. Itaallaste juhti Ettore Fieramoscat hakati pidama rahvuskangelaseks. 1833. aastal kirjutas Massimo D'Azeglio romaani "Ettore Fieramosca", et õhutada itaallaste patriotismi. Pärast Itaalia riigi loomist valmisid 1909. ja 1915. aastal tummfilmid ning 1938. aastal helifilm, kõik pealkirjaga "Ettore Fieramosca". 1929. aastal valminud Itaalia suurim allveelaev kandis samuti nime Ettore Fieramosca.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Anonimo, op. cit., lk 9–10.
  2. Anonimo, op. cit., lk 9–10.
  3. Roscoe, op. cit., lk 9.
  4. Summonet, op. cit. lk 547.
  5. Roscoe, op. cit., lk 9.
  6. Machiavelli, Valitseja, 26. ptk.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]