Saksa kuningas

Allikas: Vikipeedia

Saksa kuningas on historiograafiline nimetus Saksamaad valitsenud monarhide kohta keskajal. See on tihedalt seotud Saksa-Rooma keisri mõistega.

Algus ja Otto I reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiselt peetakse esimeseks Saksa kuningaks Ida-Frangi kuningat Ludwig Sakslast, kelle riik hõlmas enamiku hilisemast Saksamaast, ehkki kuni Heinrich I või isegi ta poja Otto I-ni kasutatakse tavaliselt nimetust Ida-Frangi kuningas. Kuid Otto sidus Saksa kuninga ning Rooma keisri institutsioonid ühte. Alates temast pidi Saksa kuningaks saanu kroonitama ka Itaalia kuningaks ning Rooma keisriks, seega tähendas kuningatiitli omandamine automaatselt ka tulevikus keisritiitli omandamist. Reaalselt paljudel keisritiitlit ära oodata ei õnnestunud, kuna nad kas surid enne, olid võimul neile vastalised paavstid või polnud nad keisritiitlist lihtsalt huvitatud.

Nimetusest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuni 11. sajandini nimetasid Saksa kuningad end üldiselt edasi Ida-Frangi kuningaiks, kuid siis tekkis tüli paavstide ja keisrite vahel ning ilmselt oli Gregorius VII see, kes võttis kasutusele mõiste Saksa või sakslaste kuningas (rex teutonicum), viidates sellele, et tegu on kaugelt põhjast pärit võõramaalasega, kel pole tegelikult õigust valitseda varem Rooma impeeriumile kuulunud alasid, veel vähem kanda keisrikrooni. Kuningad-keisrid vastasid aga sellega, et hakkasid end nimetama roomlaste kuningaks. Nimetus roomlaste kuningas püsis ametliku nimetusena kuni 16. sajandini, mil keisrid nõustusid end tihedamalt tärkava saksa rahvuslusega siduma. Kohati kasutati seda arhailist nimetust ka hiljem.

Tiitli tähenduse muutumisest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et Saksa kuningaks saamine tähendas tulevikus keisriks saamist, siis lasi mitu Saksa-Rooma keisrit oma poja juba omaenese eluajal kuningaks valida, et neile keisrikroon kindlustada. Selline poliitika tekitas mõnikord vastumeelsust ning viis kodusõdadenigi. Kuid 16. sajandil, mil keisritiitli sakraalne ja reaalne väärtus kaduma kippus, muutus termin 'Saksa kuningas' sisuliselt troonipärija tiitliks ning kaotas oma senise tähtsuse ja tähenduse, kuna tiitel oli reaalselt pärilik ning Habsburgide valduses. Uusajal langes tiitli 'Saksa kuningas' tähtsus veelgi, kuna keisritiitel omistati keisriks valitule kohe pärast valimisi (valitud keisri tiitli võttis endale esimesena Maximilian I). Samas kasutati seda ikkagi kuni keisririigi lõpuni välja

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]