Altar

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ohverdamiskohast; tähtkuju kohta vaata artiklit Altar (tähtkuju)

Altar on ohvrilaud või ohverdamiskoht, kuhu pannakse ohvriannid, mida ohverdatakse ühele või mitmele jumalusele. Altar on ka jumalus(t)e austamise koht. Ka altari rajamine ise ja mõnikord ka altari kaunistamine on jumalus(t)e austamise aktid. Altarid on kasutusel paljudes usundites.

Etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõna "altar" on alamsaksa laensõna 16.–17. sajandist. Sõna tuleb ladina sõnast altar, mis arvatavasti on tuletis sõnast altus 'kõrge'.

Altari nimetus on kreeka keeles βημα, ladina keeles ara. Kristliku altari ladinakeelne nimi on altar, altare, altaria või altarium. Sõna altaria tähendas klassikalises ladina keeles seadeldist, mis pandi ohvrialtari (ara) peale ja mida kasutati altari süütamiseks. Samuti tähendas see ara't ja altaria't koos.

Eesti muinasusund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti muinasusundis on altariks olnud tavaliselt kivi, mida nimetati ohvrikiviks. Ohverdamiskoha otstarvet on täitnud ka allikad (ohvriallikad; näiteks Suur Siniallikas) ja teised pühad veekogud (näiteks Ahja jõgi), puud (ohvripuud; näiteks Kuremäe ohvritamm).

Budism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Budistlik altar

Budismis on altarid sageli väikeste majakeste kujulised, katusega kaetud ehitised. Nende sisemuses on pühakute või jumaluste kujukesed; esiäärele asetatakse ohvriande, süüdatakse küünlaid jmt.

Vanakreeka usund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vana-Kreekas rajati mõnikord väga suuri altareid. Näiteks Sürakuusas oli altar, mille mõõtmed olid 198 × 23 m. Hilisemast ajast nii suuri altareid ei tunta. Altarid paiknesid vabas õhus, mis võimaldas suuri põletusohvreid.

Tuntud on reljeefidega kaunistatud Pergamoni altar 2. sajandist eKr. Selle põhja pindala oli umbes 36 × 34 m. Pergamoni muuseumis Berliinis on selle vähendatud koopia.

Kristlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristluses on altar arenenud lihtsast lauast, millele läänekirikus on hiljem lisandunud rikkalike kaunistustega ülaosa ehk pealmik. Altar on tähtsaim koht jumalateenistusel. Ta on Jumala kohaloleku ja palve sümbol. Eelkõige on altar armulaua pühitsemise laud. Altarilaud on kaetud puhta valge linaga; sellel asetsevad küünlad, rist või krutsifiks, piibel ja lilled. Altar paikneb enamasti alati kiriku idapoolses osas.

Ida- ja läänekirikute vahel kujunes altari ehitamise ja kasutamise tavades varakult lahknevus.

Läänekirik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänekirikus hakati altarit kaunistama baldahhiinide ja retaablitega, altarimaalide ja altarikujudega. Altariks nimetatakse siiski vaid altarilauda – risttahukakujulist kõrgendit, mille peal pühitsetakse armulauda. Peaaltari ruumi nimetatakse läänekirikus kooriks, kooriruumiks või altariruumiks. Suurtes pühakodades on lisaks peaaltarile ka teisi altareid.

Idakirik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikuhoone osa, mis on koguduseruumist eraldatud võre, eesriide või ikonostaasiga, nimetatakse idakirikus aItariruumiks või lühidalt altariks. Altariruumis asuvad aujärg ja ohvrilaud. Altari sisustuse eeskujud on paljuski pärit Jeruusalemma templist.

Altarisse pääseb läbi kolme värava (ukse). Keskmisest väravast, mida nimetatakse kuninglikuks väravaks, võivad siseneda ja väljuda ainult preestriks ja kuningaks pühitsetud isikud.

Reliikviad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiriku pühitsemisel asetatakse altarilaua alla reliikviad. Reliikviateks on pühaku säilmed. Nende järgi on ka kirikud pühitsetud vastavale pühakule ja kiriku aastapäeva peetakse selle pühaku mälestuspäeval (tavaliselt surma-aastapäeval).

Kunstiväärtuslikumad altarid Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on kõige kunstiväärtuslikumad altarid

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: