Piibel

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist.


Piibel on ristiusu kanoniseeritud Pühakiri.

Sõna "Piibel" tuleneb kreekakeelsest sõnast biblia, mis üldiselt tähendab raamatud. (kreeka Βίβλος nt Αγία Γραφή pühakiri, sõnast βιβλío[ν] 'biblíon, byblíon' = 'paberirull' > Bíblos, Býblos = Papüürus(rull.) Seetõttu on Piibli ja raamatu kohta paljudes keeltes kasutusel sama sõna.

Piibel koosneb 66 "raamatust" ehk iseseisvast osast, mis on koostatud erinevate autorite poolt ajavahemikus 1200 a eKr kuni 2. sajand pKr. Paljud kristlased usuvad, et Piibel on "Jumala Sõna", mis on kirjutatud või inspireeritud Jumala poolt.

Piibliks nimetatakse mõnikord ülekantud tähenduses ka mingi valdkonna tähtsaimat või põhilist raamatut või andmekogu.

Sisukord

[redigeeri] Kaanoni kujunemine

367. a ilmus Athanasiose Uue Testamendi raamatute loetelu, mida tunnistab õigeusu kirik. Läänekirik määras kaanoni Rooma (382. a), Hipporegiuse (393 .a) ja Kartaago kirikukogudel. Idakirikus kanoniseeriti Vana Testament Jeruusalemma kirikukogul 1672. a koos Saalomoni Tarkuse Raamatu, Jeesus Siiraki Tarkuse Raamatu, Tobia ja Juuditi raamatuga ning Läänekirikus Tridenti kirikukogul 1545—1563 koos peale eelpoolnimetatute ka 1-2 Makkabeide, Baruki, Taanieli, Estri raamatud koos viimase lisadega ja Jeremija palve.

[redigeeri] Piibli jaotus

Piibli kuuskümmend kuus raamatut jagunevad kolmekümne üheksa raamatuga Vanaks Testamendiks ja kahekümne seitsme raamatuga Uueks Testamendiks.

[redigeeri] Vana Testament

Vt põhiartiklit: Vana Testament

Vana Testament oli algselt kirja pandud heebrea ja aramea keeles. Üldistatult sisaldab Vana Testament Iisraeli rahva ajalugu. Tegemist ei ole aga puhtakujulise ajalooteosega - iisreallaste ajaloole vaadatakse kui Jumala tegutsemisele maailmas, kui Jumala kaitsele ja juhtimisele, mida Ta osutab oma rahvale.

Vana Testamendi raamatud on omakorda jagatud neljaks suuremaks grupiks:

  • Seadus
  • Ajalooraamatud
  • Tarkuseraamatud
  • Prohvetiraamatud

Vana Testament oli esmalt juutide Pühakiri, hiljem sai see ka kristlaste Pühakirjaks. Ka islam tunnistab Vana Testamenti nn vana lepingu raamatuna.

[redigeeri] Uus Testament

Vt põhiartiklit: Uus Testament

Üles kirjutatud on Uus Testament kreeka keeles, sest ta sündis hellenistlikus maailmas. Uue Testamendi juured on Vanas Testamendis - nimelt oli Uue Testamendi keskne kuju Jeesus Kristus juudi rahvusest ning tema pühakiri oli Vana Testament.

Uue Testamendi raamatud on jagatud kolmeks suuremaks grupiks:

  • Evangeeliumid
  • Kirjad ehk epistlid
  • Ilmutusraamat

[redigeeri] Piibli teksti kujunemine

Piibli tekstid on erinevate autorite poolt kirja pandud ja välja kujunenud pika aja jooksul. Tekstide kujunemist uurib teoloogia valdkonda kuuluv eksegeetika. Vanimad koopiad Vana Testamendi tekstidest on enam kui 2500 aastat vanad. Uue Testamendi vanimad ürikud on pärit teisest sajandist pKr.)


[redigeeri] Piiblitõlked

Esimene piiblitõlge oli Vana Testamendi tõlge kreeka keelde 2.-1. sajandil eKr (nn Septuaginta e LXX). Esimesed Uue Testamendi ladinakeelsed tõlked valmisid 2.sajandi lõpul pKr. Kehvade tõlgete kasvava hulga tõttu palus paavst Damasus 382.aastal õpetlane Hieronymost võtta käsile ladina tõlgete korrigeerimine. Tulemuseks oli ladinakeelne piiblitõlge Vulgata, millest sai reformatsioonini jumalateenistuse alustekst.

Varasemate rahvuskeelsete tõlgete seas on ka 2. sajandi lõpust pärinevad tõlked süüria ja kopti keelde. 4. sajandil tõlgiti Piibel Wulfila poolt gooti keelde. Lisaks on esimestel sajanditel Piibel tõlgitud kreeka ja süüria keele baasil veel gruusia, amhara, araabia, nuubia, pärsia ja paljudesse teistesse keeltesse.

9. sajandil kreeka keelest bulgaaria keelde tehtud tõlge sai aluseks hilisematele kirikuslaavikeelsetele piiblitekstidele ja on mõjutanud just õigeusu kirikutes kasutatavat Pühakirja teksti.

Modernsed rahvuskeelsed tõlked hakkasid Euroopas levima alles pärast reformatsiooni. Teedrajavaks peetakse Martin Lutheri tõlkeid saksa keelde – 1522 ilmus tema tõlgitud Uus Testament ja 1534 Piibli tervikteksti tõlge, mille ettevalmistamisel osalesid lisaks Lutherile ka mitmed tema kaastöölised.

Kaasajaks on Piibel tervikuna tõlgitud enam kui 300 keelde, osaliselt aga enam kui 2100 keelde. Tegu on maailmas kõige enam tõlgitud ja müüdud raamatuga.

[redigeeri] Eestikeelsed piiblitõlked

Esimesed katsed

Esimesed teadaolevad katsed Piibli tõlkimiseks eesti keelde tehti 16. sajandil. Tallinna koolipoiss Hans Susi suutis 1551. aastaks tõlkida ära evangeeliumite perikoobid ja lauluraamatu, kuid tema tehtud töö jäi trükis avaldamata.

Pikemaid katkeid Piiblist sisaldus 17. sajandil luteri pastorite poolt koostatud käsiraamatutes, näiteks 1632. aastal lõunaeesti keeles ilmunud Joachim Rossihniuse piiblilugemistes ja 1637. aastal põhjaeesti keeles ilmunud Heinrich Stahli käsi- ja koduraamatus.

Eestikeelne Uus Testament

Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks. See kandis tollases keeles pealkirja Wastne Testament ja selle peamiseks tõlkijaks oli raamatu ilmumise ajaks 23-aastane pastor Adrian Virginius. Teost trükiti 500 eksemplari, Eestis on neist tänaseni säilinud 6 eksemplari.

Põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge ilmus alles 1715. aastal. Peamiselt vastutasid tõlkimise eest Eberhard ja Heinrich Gutsleff, kes olid oma töö lõpetanud juba varem, kuid tõlke varasemat väljaandmist oli takistanud Põhjasõda. Tõlge ilmus 400 eksemplaris, millest kaasajani on säilinud vaid kaks terviklikku ekseemplari.

Esimene eestikeelne Piibel

Piibel tervikuna ilmus eesti keeles 1739. aastal Jüri koguduse pastori Anton Thor Helle tõlkes. Tõlkimise ja toimetamise juures oli Hellel ka mitmeid abilisi, neist peamine juba 1715. aasta Uue Testamendi tõlkimisel osalenud Eberhard Gutsleff. Tõlge valmis 1736. aastal, kuid esialgu puudus raamatu trükkimiseks raha. Piibel anti välja kolm aastat hiljem vennastekoguduste liikumise rajaja, krahv Nikolai Ludwig von Zinzendorfi toetusel. Seda trükiti 6015 eksemplari ja see sai eesti ühtse kirjakeele kujunemise aluseks.

Muud sõjaeelsed piiblitõlked

Anton Thor Helle tõlge jäi ainsaks eestikeelseks piiblitõlkeks järgmise kahe sajandi kestel. Esimesed uued katsed Piiblit tõlkida tehti alles 20. sajandil – 1912. aastal ilmus Paistu pastori Jaan Bergmanni tõlgitud Uus Testament. Kuigi Bergmann tegeles ka Vana Testamendi tõlkimisega, jäi see tema surma tõttu 1916. aastal välja andmata. Järgmise piiblitõlke tegi Kose pastor Harald Põld. Ka sellest jõudis ilmuda 1938. aastal ainult Uus Testament; Vana Testamendi tõlke käsikiri oli küll olemas, kuid läks pärast Põllu surma 1939. aastal kaduma.

Piibli tervikteksti teine eestikeelne tõlge ilmus aastatel 1938–1940 vihikutena. Selle tõlke teostas Uku Masing, kelle teksti toimetas omakorda keeleteadlane Johannes Woldemar Veski. Piiblis on ära toodud ka pastor Harald Põllu nimi, kuid tema reaalselt tõlkimisel ei osalenud. Masingu tõlge on sihilikult ja rõhutatult arhailine, mistõttu selle paremaks mõistmiseks soovitatakse kaasaja inimestel kasutada Ferdinand Johann Wiedemanni sõnaraamatut. Raamatuna seda tõlget 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu välja anda ei jõutud. Alles 1989. aastal ilmus selle vähendatud faksiimiletrükk 25 000 eksemplaris.

Sõjajärgsed piiblitõlked

Kolmas eestikeelne piiblitõlge valmis eksiilis. Lauluraamatu ja Uue Testamendi alusena kasutati Harald Põllu 1938. aasta tõlget; tema teksti korrigeeris ja ülejäänud Vana Testamendi tõlkis pastor Endel Kõpp. Tõlke toimetas keeleliselt tunnustatud keeleteadlane Johannes Aavik. Tõlge ilmus 1968. aastal Suurbritannias ja seda levitas Briti ja Välismaa Piibliselts. Esmatrüki tiraaž oli 5000 eksemplari, kuid hilisematel aastatel trükiti seda Piiblit korduvalt juurde.

Neljas ja seni viimane eestikeelne piiblitõlge valmis juba taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal. 1991. aastal moodustati piiblitõlke komisjon koosseisus Randar Tasmuth, Toomas Paul ja Kalle Kasemaa. Uue Testamendi osas võeti aluseks 1989. aastal Uku Masingu ja Toomas Pauli poolt tõlgitud ning 17 000 eksemplaris välja antud Uue Testamendi tõlge. Uue Piibli jaoks korrigeeris seda keeleteadlane Karl Pajusalu. Vana Testamendi alusena kasutati 1968. aasta Endel Kõpu tõlget, mida korrigeeris sisuliselt katoliku preester Vello Salo ja toimetas keeleliselt kirjanik Jaan Kross.

Komisjoni töö tulemusel valminud piiblitõlge ilmus Eesti Piibliseltsi väljaandes 1997. aastal ja seda trükiti 20 000 eksemplari. Hilisematel aastatel on ilmunud ka kordustrükid. 1997. aasta tõlge on kasutusel ka eestikeelse Piibli veebiversioonis Piibel.net.

[redigeeri] Piibel kui ajalooallikas

Piibel on ajalooallikas kultuuri- ja keeleteadlastele, sest raamatute alguses on tihti määratud kirjutamise aja valitseja või mõni muu sündmus ajaloos (näiteks rahvaste loendamine Rooma impeeriumis). 20. sajandi arheoloogilised avastused on tunnustanud piibli tähtsust ajalooteaduse osana.

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Välislingid

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Piibel"
Personaalsed tööriistad
Teised keeled