Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Allikas: Vikipeedia
Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Osa Liivimaa ristisõjast
Toimumisaeg 13. sajand
Toimumiskoht praegune Eesti ja Läti ala
Tulemus eestlaste alistamine ja ristiusustamine
Osalised
Riia piiskopkond
Mõõgavendade ordu
latgalid
liivlased
Taani kuningriik
Rootsi kuningriik
Vene vürstiriigid
leedulased
eestlased
(sealhulgas saarlased)
Vene vürstiriigid
Väejuhid või liidrid
Riia piiskop Albert
Eestimaa piiskop Theoderich
Mõõgavendade ordumeistrid: Venno ja Wolquin
Bernhard Lippest
Toreida liivlaste vanem Kaupo
Taani kuningas Valdemar II
Lundi peapiiskop Anders Sunesen
Rootsi kuningas Johan I
Eestlaste vanemad, sealhulgas Lembitu,
Maniwalde,
Unnepewe ja
Wottele
Muinas-Eesti maakonnad: Revala, Virumaa, Harjumaa, Järvamaa, Saaremaa, Läänemaa, Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, Jogentagana, Sakala, Ugandi 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega

Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli tänapäeva Eesti territooriumil toimunud vastastikuste sõjakäikude seeria peamiselt erinevate eesti hõimude ja neid allutada püüdnud Saksa, Taani ja Rootsi ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 12081227. Viimasel ajal ilmunud ajaloouurimustes loetakse seda enamasti Liivimaa ristisõdade (1180.1290. aastad) ja laiemalt ka Põhjala ristisõdade osaks.[1][2] [3]

Peamiseks ja asendamatuks allikaks vabadusvõitluse kohta on Henriku Liivimaa kroonika, kust pärinevad ka vabadusvõitluse piirdaatumid. Toetavat materjali leiab ka vene letopissides ja Taani-Rootsi kroonikates, kuid keeleoskuse vähesuse tõttu ei suuda praegused ajaloolased neid materjale piisava tõhususega kasutada. Seetõttu seisneb muistse vabadusvõitluse historiograafia peamiselt üheainsa allika hinnangulisel ("orjastamine" või "kultuuri ja kristluse toomine") ja tihti eelarvamuslikul ümberjutustamisel ja tõlgendamisel. Ilma Henriku kroonikata ei tuntaks muistset vabadusvõitlust tänapäeval teaduskäibes ja avalikus teadvuses tuntud kujul.

Euroopa poliitiline kaart, ca 1000

Nimetusest ja hinnangutest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste kujunemisest ja hinnangutest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Termin eestlaste muistne vabadusvõitlus tuli kasutusele 1920. aastate Eesti Vabariigis. See mõiste tekkis seoses Vabadussõjaga, sest tekkiv rahvuslik eesti ajalookirjutus nägi võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja kaasaegse Vabadussõja, mis võideti. Kontseptsiooni selgrooks oli seisukoht, et eestlased on pärast muistse vabaduse kaotamist 13. sajandil pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud. Sellega seoti nii Jüriöö ülestõus kui 1560. aasta talurahva ülestõus Läänemaal kui ka Mahtra sõda. Lisaks suhtuti 13. sajandi eestlastesse modernistlikult: usuti, et muinaseestlastel oli tugev rahvusliku ühtsuse tunne, Muinas-Eesti oli peaaegu ühtne riik, mille maakonnad tegutsesid enamasti ühiselt ja vanemad võitlesid kogu rahva ühiste huvide eest. Muistse vabadusvõitluse kontseptsioon oli ka reaktsioon baltisakslaste nägemusele 13. sajandi sündmustest, milles Eesti ja Läti ala ristimist ja vallutamist peeti kultuuri toomiseks seni metsikule maale, kus varem sisuliselt mingit kultuuri ega ühiskonda ei olnud. Selline ideoloogiliselt laetud nägemus solvas ja alandas eestlasi ja lätlasi ning Eestis kujunes nende kahe vastandliku kontseptsiooni pingeväljas muistse vabadusvõitluse mõiste, mis oli paratamatult samuti ideoloogiliselt laetud.[4] Mõiste kinnistus lõplikult tänu koguteose "Eesti ajalugu" 1935. aastal ilmunud esimesele osale.[5]

Pole välja pakutud sobivat uut terminit, mis võiks muistse vabadusvõitluse asendada: "Balti", "Põhjala" või "Liivimaa ristisõjad" või "ristisõda" on liiga laiad ja samuti ideoloogiliselt laetud mõisted, ainult Eesti territooriumiga seotud mõistet aga pole. 2012. aastal ilmunud koguteoses "Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg" on terminist "muistne vabadusvõitlus" siiski loobutud ja selle asemel kasutatakse mõisteid "ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal", "ristisõda Liivi- ja Eestimaal" ning ka lihtsalt "sõda Eestis", kuid "muistse vabadusvõitluse" sarnast Eesti alal toimunud sõjategevuse kohta käivat ühtset terminit kasutatud ei ole.[2]

Ajaloolase Lauri Vahtre arvates iseloomustab muistne vabadusvõitlus kõige täpsemalt tolleaegseid sündmusi:

"Muistne vabadusvõitlus oli ühe poole jaoks ikkagi võitlus maa ja isikliku vabaduse eest. See ilmneb ka tolleaegsetest kroonikatest selgesti. Muidugi, see vabadus oli veidi teise tähendusega kui tänapäeval, mõnevõrra praktilisem, aga võime sellegipoolest kõnelda vabadusvõitlusest. Samamoodi nagu võime nimetada neid inimesi ikka eestlasteks."
[6]
Balti hõimude asuala ca 1200 pKr.
Piiskop Alberti kujutis Riia 800. juubeli mündil.

Ajalised piirid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muistse vabadusvõitluse ajalisteks piirideks on tavaliselt peetud aastaid 1208 ja 1227, mis tugineb Henriku Liivimaa kroonika, selle peamise allika, osade loogikale, sellist dateerimist on kasutanud näiteks Sulev Vahtre.[7] Siiski on peetud võitluse alguseks ka 1206. aastat, mil Taani väed tegid Saaremaale sõjakäigu.[8] 1227. aasta on loetud võitluse lõpuks ainult seetõttu, et Henriku kroonika lõpeb selle aastaga. Kuid on teada, et juba sama aasta teisel poolel tõusid järvalased ja virulased taanlaste vastu üles ning Lääne- ja Saaremaa jagati lõplikult kristlaste vahel alles 1233. aastal. Nii on võimalik, et kuni selle aastani polnud sakslastel ega taanlastel võimu Lääne-Eesti üle. Mõnikord on muistse vabadusvõitluse "lõppakordiks" nimetatud ka Jüriöö ülestõusu (13431345)[9].

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Daatumite, sõja- ja misjonitegevuse, diplomaatia ning muude sündmuste põhiliseks ja tihti ka ainsaks allikaks on Henriku Liivimaa kroonika. Ehkki seda peetakse üldiselt faktoloogilises mõttes täpseks, on selles siiski ka tõsiseid moonutusi, eriti taanlaste tegevuse kirjelduses, kelle vastu kroonika suures osas suunatud oligi.[10] Siiski pole siiamaani kasutatud täielikul määral vene letopisse ja neis leiduv muistset vabadusvõitlust puudutav materjal on praktiliselt läbi töötamata.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Huvi Liivimaa ja Eesti vallutamise vastu seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste tegevuse aktiviseerumisega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. 1159. aastal taasrajati Lübecki linn, millest sai saksa kaupmeeste peamine tugipunkt reisidel Läänemere idakaldale. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Lisaks saksa kaupmeestele tundsid Baltimaade vastu huvi ka Taani kaupmehed ja kirikutegelased; idamisjonist huvitus ka Rootsi. Skandinaavia riikide huvi oli seotud idapoolsete paganarahvaste allutamisega ka seetõttu, et nood korraldasid tihti rüüsteretki nende aladele. 12. sajandi lõpuks olid Läänemere idakalda rahvad jäänud Euroopa viimasteks paganateks ning surutud ida- ja läänekiriku vahele. Seetõttu oli nende allutamine ja ristimine ka peaaegu paratamatu. Paganateks olid lisaks praeguse Soome, Eesti ja Läti ala rahvastele ka Leedu hõimud, kes säilitasid tänu 13. sajandil moodustunud Leedu suurvürstiriigile paganluse kuni 14. sajandi lõpuni ning lõid tagasi Saksa ordu vallutuskatsed. Preisimaa hõimude vastupanu ordule kestis 13. sajandi lõpuni. Soome ala allutati 12. sajandi lõpust kuni 14. sajandi alguseni järk-järgult Rootsi poolt.

1165. aasta paiku määras Lundi peapiiskop Eskil Eestimaa piiskopiks prantsuse päritolu munga Fulco, kes käis 1170. aastatel Taanis ja kelle puhul on oletatud ka misjonitegevust Eestis, ehkki seda ei saa arvatavasti tõestada.[11] Poliitilisi tagajärgi Eesti ala jaoks Fulco tegevusel polnud. Tema abiliseks oli munk Nicolaus Stavangerist, kes oli ilmselt eesti päritolu ja tundis kohalikke olusid hästi.

1184. aastal saabus koos Saksa kaupmeestega Väina jõe suudmesse augustiinlane-koorihärra Meinhard, kes 1186. aastal kuulutati paavsti poolt liivlaste piiskopiks. Meinhardi tegevus oli rahumeelne – ta ei kutsunud endale abiks ristisõdijaid. See-eest abistasid Meinhardit mitmed tegusad vaimulikud, kellest aktiivseim oli Theoderich, hilisem Eestimaa piiskop. Meinhardi piiskopkonna keskuseks sai Üksküla, kuhu 1184. aastal hakati rajama ka Baltikumi esimest kivilinnust; 1180. aastate lõpus rajati ka Holmi linnus. Meinhard suutis ristida mõned liivlased, kuid paljud neist taganesid hiljem usust. Kuna Meinhard ei suutnud liivlasi laiemalt ristida ja usust taganejaid taas kiriku rüppe tuua, pöördus ta paavsti poole, kes lubas tal algatada ristisõja: aastal 1193 kuulutas Coelestinus III selle välja Ida-Euroopa paganate vastu. Meinhard suri aastal 1196, enne kui ristisõda jõudis alata. Enamik liivlasi oli aga endiselt ristimata.

Pärast Meinhardi surma määrati piiskopiks Berthold, kes oli enne olnud Loccumi tsistertslaste kloostri abt. Berthold ei suutnud liivlasi rahumeelselt ristida, seetõttu otsustas ta panustada juba Meinhardi taotletud sõjalisele jõule. 1198. aasta juulis toimus Bertholdi ja liivlaste vahel hilisema Riia linna kandis (ad locum Rige) lahing, mille kristlased küll võitsid, kuid Berthold langes. Esialgu kindlustati kristlaste poolt Üksküla ja Holm ning liivlaste seas hakkasid aktiivselt tegutsema preestrid, kuid varsti pärast lahingut ajasid liivlased kristlased Holmist minema, nii jäi nende kätte vaid Üksküla.

1199. aasta kevadel nimetati uueks Liivimaa ehk Üksküla piiskopiks Bremeni toomhärra Albert von Buxhövden, kes veetis pea kaks aastat Põhja-Saksamaal, jutlustades ja Liivimaa-retke jaoks ristisõdijaid kogudes. 1200. aasta teisel poolel saabus ta Väina suudmesse, kus rajas 1201. aastal Riia linna. 1202. aastal rajas endiselt Liivimaal aktiivselt tegutsev Theoderich Läänemere idakalda ristiusku pööramise eesmärgil Mõõgavendade Ordu, mille tugikohaks sai Riia. Piiskop Albert suutis liivlased 1206. aastaks enamjaolt alistada, latgalitest said aga 1208. aastaks Mõõgavendade ordu liitlased ja nad lasid end samuti ristida. Latgalite maavanem Talibald kutsus rahva kokku, et nende juuresolekul küsida nõu oma senistelt jumalatelt, kas on õige nende uute preestrite kuulutus vastu võtta või mitte. Vastuse pidi andma “valge saatusehobuse” jalg. Ajaloolise tähtsusega otsus olenes sellest, kumma jala hobune esmalt üle palgi tõstab. Liisk langes ristiusu kasuks. Lätlased nõustusid sellega ja ei taganenud oma otsusest enam kordagi. Henrik paneb kirja: „Nimelt olid lätlased enne usu vastuvõtmist alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja eestlastelt, mistõttu nad seda enam rõõmutsesid preestrite tuleku üle.“ 1208. aastaks jõudsid lätlased juba mitmed ristiusu kirikud ehitada ja ka Henriku Talava preestriks nimetada[12].

Muistne vabadusvõitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taanlaste 1206. aasta retk Saaremaale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Henriku kroonikal põhineva Riia misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas võitlus eestlastega 1208. aastal, siis mõnikord on muistse vabadusvõitluse alguseks peetud ka taanlaste kaks aastat varasemat sõjaretke Saaremaale. 1206. aastal purjetasid Taani väed Saaremaale. Sõjakäigu juhina nimetavad Taani annaalid Lundi peapiiskoppi Anders Suneseni, Läti Henrik Taani kuningat Valdemar II, kellega olid kaasas Anders Sunesen ja Schleswigi piiskop Nicolaus. Osalt oli ilmselt tegemist kättemaksuretkega saarlaste vastu, kes olid 1203. aastal rüüstanud Taani provintsis Listerbys. Samas pikaajaline ettevalmistamine ja vahetult enne selle toimumist paavstilt Anders Sunesenile antud õigus ristitud paganate aladele piiskoppe ametisse nimetada osutavad, et eesmärgiks oli ka püsivamalt Saaremaal oma võimu kindlustada. Läti Henriku kirjelduse kohaselt ehitasid Taani väed Saaremaale puulinnuse, kuid "paganate äkiliste rünnakute" kartuses otsustati lõpuks linnus maha põletada ja taanduda, kuningas tagasi Taani ja piiskopid Riiga, kus nad kogu järgneva talve veetsid. Edutu vallutuskatse järel jäid Taani valitsejad pikaks ajaks Liivimaa ristisõjast kõrvale.[13][14][15]

Sakslaste ja latgalite ning eestlaste võitlused 1208. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1208. aasta alguses tekkis kristlastel aga konflikt Ugandi eestlastega, kellele latgalid ja ordumehed heitsid ette kunagist Pihkvasse suundunud saksa kaupmeeste varade röövimist. 1208. aasta algul saadeti Läti Henriku teatel Ugandisse Toreida preester Alebrand, kes nõudis tagasi kunagi ammu ugalaste poolt röövitud saksa kaupmeeste Pihkvasse suundunud karavani vara. Samade nõudmistega saadeti suvel 1208 Ugandisse ka latgalite vanemad ja ordu esindajad. Mõlemal juhul naersid ugalased saadikud välja ja need pöördusid alandatult tagasi. Konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest ordu ja latgalid nõudsid eestlastelt lisaks kaupade tagastamisele ka latgalitele vaasematel aastatel sooritatud röövretkede ajal tehtud kahju korvamist ja eneste ristida laskmist. Sellega ugalased aga ei nõustunud ning samal aastal toimus Ugandisse latgalite ja sakslaste rüüsteretk, mida tihti loetakse muistse vabadusvõitluse alguseks.

Mõõgavendade ordu rüütlite kujutis 1911. aastal ilmunud teatmiku "The Catholic Encyclopedia" artikli "The Military Orders" illustraatori silme läbi.
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene sõjakäik Ugandisse

Tõenäoliselt 1208. aasta suvel toimus latgalite, Ojamaa (Gotlandi) sakslastest kaupmeeste ja Võnnu ordurüütlite, keda juhtis Riia piiskop Alberti vend Theoderich sissetung Ugandisse, mis tipnes Otepää linnuse süütamisega. Pärast puhkust pöörduti koos kariloomade, sõjavangide ja röövsaagiga tagasi Latgalesse. Ugalased kogusid end aga kiiresti ja tungisid veel samal aastal koos sakalastega omakorda latgalite alale Tālava maakonda sõjaretke, piirates sisse Beverini linnuse. Viimase piiramine aga nurjus, kroonik Henriku teateil suuresti tema pillimänguosavuse tõttu.[16]

Pärast eestlaste taandumist ründasid latgalid pealike Russini ja Waridote juhtimisel veel 1208. aasta lõpus Sakalamaa Aliste kihelkonna ehk Alistekunna (tänapäeva Halliste-Karksi-Ruhja ümbrust).

Ja pidades vandenõu eestlaste vastu, valmistusid nad nende maa rüüstamiseks, varustanud end sõjariistadega, mis neil olid, läksid ühe päevateekonna, peatudes korraldasid oma väge ja läksid ööd kui päevad ja tungides Sakala maakonda sisse, leidsid nad mehed ja naised ja lapsed oma kodudes kõigis külades ja paikades ja tapsid, keda nad leidsid, hommikust õhtuni, nii nende naisi kui lapsi ja kolmsada Sakala maakonna parematest meestest ja vanemaist, peale selle veel lugematuid teisi, kuni tapjate käed ja käsivarred juba jõuetuks jäid suurest rahva mõrvamisest.
[17]

Sakslastele latgalite selline isetegevus ei meeldinud, sest nad kartsid eestlaste ulatuslikku kättemaksu. Seetõttu sõlmiti nende nõudmisel ühelt poolt eestlaste ning teiselt poolt sakslaste ja latgalite vahel 1208. aasta detsembris üheaastane vaherahu, millega olevat Henriku sõnul rahul olnud ka eestlased. Sakslaste rahumeelsuse taga oli ilmselt ka see, et Saksamaalt oli ristisõdijate kogumiselt tagasi jõudmas piiskop Albert, kes veel ilmselt ei teadnudki, et muistne vabadusvõitlus on alanud.[18]

Sõjategevuse jätk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjategevus orduvägedega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ümera lahing

Eestlased ründasid omakorda orduvägesid ja nende liitlasi, saates üksteise järel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama. Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210. aastal, kus eestlaste varitsus tabas orduvägesid täieliku üllatusena ja nende vägi purustati.

Sõjakäik Läänemaale

1211. aasta jaanuari algul korraldas Riia linn sõjakäigu koos liivlastele, latgalitele ja pihkvalastega Läänemaa lõunapoolseimasse kihelkonda Soontaganasse, kus piirati Soontagana linnust. 1211 veebruaris korraldasid läänemaalased kättemaksuretke Metsapoole liivlaste juurde, kus põletati maha hulk külasid ja kirikuid.

Sõjakäik Sakalasse ja Viljandi piiramine

1211. aasta märtsis korraldasid sakslased suure sõjakäigu Sakala maakonna vastu, algatajateks riialased koos orduvendade ning ähvarduste saatel kokku kogutud hulga liivlaste ja latgalitega ning liitlastega Pihkva vürstiriigist. Viljandi linnust piirati; piiramisel kasutasid orduväed kiviheitemasinat, ambe, ehitati piiramistorn. Linnust rünnati ägedalt viis ööd ja päeva, kuni kaitsjad olid veepuuduse ja suurte kaotuste tõttu sunnitud alustama läbirääkimisi. Rahu kinnituseks anti pantvange, linnusesse lasti preestrid, kes piserdasid pühitsetud veega linnust, maju, mehi ja naisi.

Next.svg Pikemalt artiklis Viljandi lahing (1211)
Sõjakäik liivlaste aladele

1211. aasta mais korraldasid eestlased sõjaretke ristisõdijate võimualale, kus rüüstati Asti järve (Burtnieki) ning Ümera jõge ümbritsevaid alasid eestlaste vanemate Lembitu ja Meeme juhtimisel. Sakslastevastasesse vaenutegevusse liitusid ka saarlased, kes korraldasid Koiva (Gauja) jõge mööda liikudes ägeda rüüsteretke Kubesele kirikukihelkonnas.

Sõjaretk Toreidale

Saarlaste eestvõttel korraldati sõjaretk koos Läänemaa ja Rävalaga, Toreida liivlaste vastu. Kolme suure maakonna peale kokku kogutud väe suurust on hinnatud 3000–4000 meheni. Suur malev asus piirama Toreida liivlaste vanema Kaupo residentsi Toreidas. Lähedalasuvast Sigulda ordulinnusest viisid sakslased Riiga sõna abivägede saatmiseks, mis saabusidki rutuga Toreida alla. Eestlased jäid nüüd linnuse ja abivägede vahele lõksu ning kandsid lahingus suuri kaotusi.

Next.svg Pikemalt artiklis Turaida lahing (1211)

1211. aastal korraldasid sakalased ja ugalased sõjaretke latgalite vastu, rüüstasid ja tapsid latgaleid suurel hulgal ning piirasid ka Beverini linnust.

1211. aasta sügisel korraldasid aga ristisõdijad, liivlased ja latgalid sõjaretke mööda mereäärt Sakala põhjakihelkondadesse. Sealt siirdusid edasi rüüstama Nurmekunde maakonda, sealt tagasi pöördudes süüdati ka Sakala põhjaosas asunud Lembitu Leole (Lõhavere) linnus.

1212. aasta jaanuaris kogus Eestimaa piiskop Theoderich ristisõdijaist, mõõgavendadest, liivlastest ja latgalitest kokku väe, mis suundus sõjaretkele läbi Ugandi Jogentaganasse, kust mindi edasi rüüstama Vaiga, Järvamaa, Mõhu ja Nurmekunde maakondi.

Turaida vaherahu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1212. aastal sõlmiti kolmeks aastaks Turaida vaherahu, millega Sakala ja Ugandi pidid tunnistama ristiusku.

Sõjategevuse jätk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaretk Läänemaale

1215. aasta alguses tegid ristisõdijad ja liivlased-latgalid rüüsteretke Ridala kihelkonda Põhja-Läänemaal.

Sõjaretk Sakalasse

1215. aasta kevadel tegid orduväed uue sõjakäigu Sakala põhjaossa Lembitu Lõhavere linnusele, piiramise tulemusena pidid eestlased aga siiski alla andma ja olid nõus end ristida laskma. Ristitute seas oli ka Lembitu koos oma naiste, laste ja meestega.

Lõhavere linnamäe nõlv.
Sõjakäik Riiale

1215. aastal toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone – Riia piiramine. Sellest võtsid osa nii sakalased, ugandilased, läänlased kui ka saarlased. Saarlased pidid sisse piirama Riia, samal ajal kui läänemaalased ja ugalased-sakalased laastavad liivlaste ja latgalite maid. Saarlaste katse Riia linna vallutada ei õnnestunud ja saarlaste ebaõnnestumise järel taandusid ka Metsepoles liivlaste külasid rüüstanud läänemaalased ja Tolova maakonnas latgaleid rüüstanud ugalased ja sakalased. Kolme maleva manööver polnud sõjalise organiseerituse ja relvastuse poolest piisav orduvägede hävitamiseks. Turaida linnust piiranud malev purustati ja saarlaste laevastik pidi taganema merele ilmunud kogede ees.

Next.svg Pikemalt artiklis Riia lahing (1215)

1215. aastal ägenesid järsult Mõõgavendade ordu ja latgalite rünnakud Ugandi maakonnale. Ugandi piirkond rüüstati nii põhjalikult, et ugalastel ei jäänud üle muud, kui läkitada oma saadikud Riiga rahu paluma. Koos ugalastega ilmusid ka sakalased rahusobituseks Riiga. Neile seati rahu tingimuseks Sakala ja Ugandi ristimine ning sellega viimased ka nõustusid. 1215. aasta suve lõpul ja sügise alguses korraldasidki nii piiskopi kui ka ordu esindajad Lõuna-Eestis suurema ristimise, mis ulatus Navesti jõe ja Emajõe piirini.

1216. aasta algul korraldas ordu sõjaretke Läänemaale ja piiras Soontagana linnust, mille kaitsjad asusid sakslastega läbirääkimistele ning lubasid vastu võtta ristimissakramendi.

1216. aastal ttegid riialased koos liivlaste-latgalitega sõjakäigu Saaremaale mööda merejääd. 1216. aastal kavandasid saarlased korraldada ulatuslikumat sõjalist operatsiooni Riia vastu, milles liitlase saamiseks pöörduti nüüd Polotski vürsti Vladimiri poole. Vladimirile lubati Riia äravõtmise õnnestumisel taastada oma mõjuala Väina ümbruses, mis enne ristisõdijate saabumist oli Polotski vürstiriigi mõjupiirkonda. Vladimir jäi eestlastega nõusse, kuid vahetult enne sõjakäigule asumist sai ta üsna kahtlastel asjaoludel surma. Saarlaste sõjakäik piirdus vaid Salatsi jõe ja Asti järve ümbruse rüüstamisega.

1216. aasta augustis korraldasid sakslased rüüsteretke Harjumaale.

1217. aastal piiirasid pihkvalaste ja novgorodlaste vene vägi koos nendega liitunud saarlaste, harjulaste ja ristitud sakalastega Otepää linnuses olnud sakslasi ja ugalasi. Piiratavatel tuli toidu- ja veepuuduse puudusel alistuda ja Otepää maha jätta.

Next.svg Pikemalt artiklis Otepää lahing (1217)

21. septembril 1217 toimus Viljandist 10 km põhja pool Vanamõisa ja Karuse ümbruses läänemaalaste, harjulaste, virulaste, rävalaste, järvalaste ja sakalaste malevate ja orduvägede, liivlastd ja latgalite vahel Madisepäeva lahing, mille võitsid orduväed. Eestlaste malev löödi täielikult puruks, langes hulk sakalaste vanemaid ja hukkus ka Sakala olulisemaid vanemaid Lembitu. Ristisõdijad kaotasid lahingus oma suurima kohaliku liitlase, Toreida liivlaste vanema Kaupo.

Next.svg Pikemalt artiklis Madisepäeva lahing

1218. aastal toimus riialaste retk koos liivlaste ja latgalitega Läänemaale, sõjaretke tulemusel lubasid sealsete kihelkondade vanemad vastu võtta ristiusu, tasuda iga-aastast hinnust ja anda pantvange.

1218. aastal tegid saarlased omapoolse rüüsteretke ristisõdijatele valdustesse, Metsepoles ja Lēdurgas.

1219. aastal tegid Mõõgavendade ordu Võnnu orduvennad koos liivlaste, lätlaste, sakslaste ja ugaunlastega sõjakäigu Järva- ja Virumaale.

„... ja liikusid kogu öö jooksul Virumaale, mis on viljakandev, väga ilus ning oma põldude tasasuse tõttu avar maa... Ja kui hommik sai, jaotasid liivimaalased sõjaväe kõikide kogukondade peale ära, nad andsid ühed neistsinaseist järvalasile, teised ugaunlasile, kolmandad liivlasile ning lätlasile rüüstada. Ja rüüstajad leidsid kõik rahva kogu Virumaa külades kohal olevat, nad lõid kõik, keda nad meessoost kätte said, suurtest pisemateni maha ega heitnud kellegi peale armu. Ja naised ning lapsed võtsid nad kinni, ajasid hobused ning hulga kariloomi kokku ning said palju röövsaaki. Ja sakslased määrasid oma kokkutulekupaigaks ühe suure küla, mida Tõrmaks hüütakse, liivlased ja lätlased valisid oma “maja” kohaks Avispää. Sakslased võtsid aset Rebala kogukonnas, järvalased pidasid puhkust omades kogukondades. Ugaunlased saagitsesid ses maakonnas, mis on nende piirinaaber ja mida Pudiviruks hüütakse, ning jäid sinna laagripaigale. Ja pärast seda, kui nad viis päeva olid üpris rängasti kogu maad nuhelnud ning mitu tuhat inimest tapnud, tulid viimselt need kogukondade vanemad, kes põgenemise teel olid eluga pääsenud, meie juurde alandlikult rahu paluma“

Henriku Liivimaa kroonika, XXIII, 7

1220. aastal algas Taani Tallinna piiskopkonna ja Riia piiskopkonna vaimulike poolt Eestimaa põhjaosas nn võiduristimine, kus taani ja saksa preestrid püüdsid kiirkorras ristida võimalikult paljudes eri Eesti piirkondades võimalikult paljusid inimesi. Riia piiskopi preestrid ristisid Virumaa maavanema Tabeline ja Pudiviru 14 küla elanikud.

1220. aasta alguses korraldasid sakslased uue sõjakäigu Harjumaa vastu, kuid Järvamaal Kareda küla all sattus sakslaste ja latgalite vägi kokku aga hoopis saarlastega, kus toimus Kareda lahing, mille saarlased kaotasid.

Taani vägede maaletung[muuda | redigeeri lähteteksti]

1219. aastal maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juurde kuningas Valdemar II juhtimisel kuninga vasallid Põhja-Saksamaa rannikualalt, lääneslaavlased ja Taani ristisõdijad, kes vallutasid umbes aasta jooksul Tallinna piirkonna ja Põhja-Eesti ning hakkasid taanlaste kontrolli all olevates piirkondades istima elanikke ja rajama sõjalisi kindlustusi. Põhja-Eesti vallutamise järel anti alad Rooma paavsti poolt valitsemiseks Taani kuningale, mitte Taani kuningriigile. Vallutatud maalt saadud tulud laekusid isiklikult Taani kuningale, mitte Taani riigile.

Next.svg Pikemalt artiklis Lindanise lahing

1221. aastal purjetasid saarlased Tallinna alla ning asusid seda piirama ühes rävalaste, harjulaste ja virulastega, linna piirati tulemuseta 14 päeva. Nelja koge ilmumisel Tallinna lahele, millel saarlased arvasid olevat Taani kuninga enese väed, otsustati piiramine lõpetada ja lahkuda piiratava Toompea linnuse alt.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna piiramine (1221)

1222. aasta suvel või sügisel maabus Taani kuningas Valdemar II oma väega Saaremaal ja hakkas seal rajama kivilinnust. Saarlased asusid linnust piirama ja lõpuks olid taanlased sunnitud piirajate ettepanekud vastu võtma. Linnus anti üle saarlastele, enamikul taanlastest lubati lahkuda.

Next.svg Pikemalt artiklis Saaremaa lahing (1222)

Rootsi vägede maaletung[muuda | redigeeri lähteteksti]

1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse umbes 500-mehelise garnisoni hertsog Karli ja Linköpingi piiskop Karl Magnussoni juhtimisel kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi, kuid Lihula lahingus sama aasta augustis piirasid saarlaste linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes saarlaste kätte.

Next.svg Pikemalt artiklis Lihula lahing

Rootsi väe julgestusel asusid rootsi misjonärid seejärel ristima Ridalas, kuid vihased saarlased ründasid neid. Vaid vähesed suutsid endid päästa põgenemisega taanlaste juurde. Umbes 500 tapetut jäi maha.

Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti allutatud.

1222.–1223. aasta ülestõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 1222. aasta ülestõus Eestis

1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn).

Saanud 29. jaanuaril 1223 innustunud ülestõusust, tungisid Lõuna-Eestis sakalalased Viljandi linnuses sakslastele kallale ning tapsid orduvendi, sulaseid, kaupmehi ja isegi foogt Mauritiuse. Seejärel võtsid sakalased kinni ka Järvamaa foogti Hebbe, kes toodi Viljandisse ja tapeti. Viljandi vanemad saatsid võiduteate Otepääle ja Tartu, kutsudes kõiki eestlasi talitama nende eeskujul. Pärast linnuse vallutamist olid sakalased sunnitud abi küsima venelastelt Novgorodist, kust saabus ka Viljandisse väike vene kaitsesalk. 1223. aasta augustis aga vallutas linnuse tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal – Lippe Bernhard, pärast kahenädalast piiramist.

Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l, kes oli sel ajal kogu Põhja-Euroopat hõlmava Taani suurriigi valitseja, konflikt vasallidega Põhja-Saksamaal ja Taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsesse sõjategevusse. Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita viimast suuremat välilahingut orduvägede vastu – II Ümera lahingut ja ka 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga. Pärast seda jaotati Lõuna-Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi täielikult ordu valdusesse. Vaiga aga jagati piiskopkonna ja ordu vahel.

Sellele järgnes taas kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine.

Lahingud ja väejuhid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lahingud
1208. aasta üheaastane vaherahu
Turaida vaherahu
Väejuhid

Ordu ja Taani võimuvõitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1223. aastal võttis Schwerini krahv Taani kuninga Valdemar II vangi ning kasutades ära Taani kuninga nõrkust, hõivasid sakslased 1225. aastal kuninga vasallidelt Virumaa ja Järvamaa. Taani kuninga vasallide ja sakslaste vahelise järgmise konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti poolt Eestimaale saadetud legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm lahkus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja Magister Johannese. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ja kohe alustasid pealetungi Taani kuninga aladele ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse seal asunud Taani kuninga vasallidelt ning muutes linnuse oma tugipunktiks.

Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti – Muhu linnuse, tappes kõik seesolijad, nii naised, mehed kui ka lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.

1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Rooma-katoliku kirik esindajate (piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid.

Pärast ordu kaotust Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. aastal toimus veel üks suurem ülestõus Eesti piires, kuid seegi ebaõnnestus.

Vallutajate omavahelised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ristisõdijad tegid koostööd ka Vene vürstiriikidega. Pihkva vürst Mstsislav andis oma tütre piiskop Alberti vennale, Theodorichile naiseks ja ühiste jõududega tehti eestlaste vastu mitu sõjakäiku.

Ehkki Läänemere-äärsete riikide vallutamine toimus Rooma paavsti õnnistusel ja heakskiidul, puudusid paavstivõimul oma sõjalised jõud uude maade vallutamiseks ning ülesande täitmiseks kaasas ta katoliku kiriku mõjule alluvate ilmalike riikide ja ka vaimulike sõjaliste organisatsioonide teeneid.

Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos ilmalike (Liivi ordu ja Taani kuningale kuulunud Eestimaa hertsogkond) ja otseste Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonnad) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, ei järgitud seda siiski reaalselt ja võimalusel vallutati nõrgematelt naabritelt valdusi kohaliku tähtsusega konfliktide raames.

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Alna Balduin, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade (Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Seejärel määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel ka Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Riia piiskopkond.

1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt Taani valitsemisajast paikseks jäänud Taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed.

1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna Lübecki sadamale. Liivi ordu sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksa linnadest (Lübeck, Vestfaal, Reinimaa, Hansa Liit) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.

Jätkates oma maavalduste suurendamist ja soovides ühendada Põhja-Eestis ja Preisimaal asuva Ordu maavaldused, asuti sõjategevusse semgalite ja žemaitide vastu, kuid purustati Saule lahingus 1236. aastal. 1237. aastal kinnitas paavst liitumistingimused koos salatingimustega (Põhja-Eesti tagastamine Taanile), Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ja edaspidi kasutati nime Liivi ordu.

Rooma paavsti vahendusel saavutatud kokkuleppe Taani alade tagastamise kohta realiseerimiseks saatis paavst Eestimaale jällegi legaadi Modena Wilhelmi, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle, mis reaalsuses seisnes ordu Põhja-Eesti orduvasallide elatusallikatest ilmajätmisest ning neile mõistliku kompensatsioonisüsteemi pakkumist, et säilitada rahu ja vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli ordu vallutatud maavaldustest – 5800 aakrist maast jäänud ordu valdusesse ainult 1895 aakrit.[19] Maade tagastamine venis kuni 1238. aasta suveni, mil paavsti korraldusel kogunesid Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivimaa ordumeistri Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid Stensby lepingu 7. juunil 1238.

Stensby leping oli ka aluseks Rooma paavsti organiseeritud maa-alade vallutamiseks (Ristisõjad Venemaal).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Marek Tamm. "Kuidas õigustada ristisõda? Liivimaa vallutamine ja uus ristisõjaretoorika 13. sajandi alguses." In: Kroonikast kantaadini: Muusade kunstid kesk- ja varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 20 (27), lk 11–41. PDF-ina: [1]
  2. 2,0 2,1 Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut, 2012, lk-d 25–62.
  3. Eric Christiansen, Põhjala ristisõjad. Tallinn: Tänapäev, 2004.
  4. Muistse vabadusvõitluse mõiste kohta lähemalt: Anti Selart "Muistne Vabadusvõitlus" Vikerkaar 2003, 10–11, lk-d 108–120; "Eesti keskaeg – kas üks või mitu?" Sirp, 17.03.2006; Marek Tamm, "Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus" Riigikogu Toimetised, 16 (2007); Marek Tamm, Kas muistne vabadusvõitlus on lõppenud? In: Monumentaalne ajalugu, Loomingu Raamatukogu 28–30/2012, lk-d 32–38; Marek Tamm, Eestlaste suur vabadusvõitlus. Järjepidevuse ja kordumise mustrid Eesti kultuurimälus. In: Monumentaalne ajalugu, lk-d 48–64.
  5. Eesti ajalugu. I, Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus. Toimetajad Harri Moora ja Hans Kruus.
  6. Uus käsitlus tõrjub kõrvale rahvusromantilise arusaama Eesti keskajast, Postimees, 11. jaanuar 2013
  7. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990.
  8. Sellisena on muistse vabadusvõitluse algust dateerinud näiteks eestikeelsed entsüklopeediad: Eesti Entsüklopeedia artikkel eestlaste muistsest vabadusvõitlusest ja TEA entsüklopeedia artikkel muistsest vabadusvõitlusest
  9. Näiteks: Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227. Lk 171.
  10. Mihkel Mäesalu, Saksa-Taani konflikt Eestis 1218–1238. Magistritöö. Tartu, 2010.
  11. Eesti ajalugu II, lk-d 35–36.
  12. Lätlased “pärisid maa”, kirikulugu (vaadatud 20. aprill 2013
  13. Henriku Liivimaa kroonika 1982, X 13, kommentaarid 22–24, lk 67
  14. Vahtre, lk 54
  15. Selart, lk 42
  16. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud ning eessõna Enn Tarvelilt. Tallinn: Tänapäev, 2005, lk 65.
  17. L.H. kroonika 1982 aasta tõlge, lk 93
  18. Henriku Liivimaa kroonika 2005, lk 67
  19. Папская курия –главный организатор крестоносной агрессии 1240–1242 гг. против Руси.Шаскольский И.П.

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Muinas-Eesti
Eestlaste muistne vabadusvõitlus
1206/12081227
Järgnev:
Eesti keskaeg