Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Mõõgavendade ordu rüütlid.

Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli 1180. – 1290. aastatel toimunud Läänemere ristisõdade osa, mis toimus Eestimaa territooriumil ja mida dateeritakse tavaliselt aastatega 1208–1227.

Nimetuse ja hinnangute problemaatika

Termin 'eestlaste muistne vabadusvõitlus' tuli kasutusele 1920. aastate Eesti Vabariigis. See mõiste tekkis seoses Vabadussõjaga, sest tekkiv rahvuslik eesti ajalookirjutus nägi võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja kaasaegse vabadussõja, mis võideti. Selle kontseptsiooni selgrooks oli seisukoht, et eestlased on juba alates 13. sajandist pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud ning sellega seoti nii Jüriöö ülestõus, 1560. aasta talurahva ülestõus Läänemaal kui ka Mahtra sõda. Lisaks suhtuti 13. sajandi eestlasesse väga moderniseerivalt: usuti, et muinaseestlastel oli juba tugev rahvusliku ühtsuse tunne, Muinas-Eesti aga peaaegu kui ühtne riik, mille maakonnad tegutsesid enamasti ühiselt ja vanemad võidelnud vapralt kogu rahvas huvide eest. See oli reaktsiooniks baltisakslaste kontseptsioonile, kus Baltikumi ristimist peeti kultuuri toomiseks seni metsikule maale, kus varem sisuliselt mingit ühiskondagi ei olnud. Nende kahe vastandliku kontseptsiooni pingeväljas sündis ka muistse vabadusvõitluse mõiste, olles paratamatult ideoloogiliselt laetud.

Kuni 1990. aastateni kasutati seda terminit Eestis väga üldiselt ja ilma mingi kriitikata, sest saksa-eesti vastandus sobis väga hästi nõukogude olustikku. Seejärel hakkasid eesti ajaloolased aga 'muistsesse vabadusvõitlusesse' tunduvalt kriitilisemalt suhtuma. On leitud, et see mõiste on üsna sobimatu, sest 13. sajandil olid olemas küll Eesti territooriumil elanud hõimud, aga mitte eesti rahvast, pealegi ei võidelnud nad ilmselt mitte Eesti muistse vabaduse, vaid üksikute maakondade iseolemise eest. Siiski pole välja pakutud ka uut sobivat terminit, mis võiks muistse vabadusvõitluse asendada: Balti, Põhja või Liivimaa ristisõjad/ristisõda on liialt laiad mõisted, ainult Eesti territooriumiga seotud mõistet aga pole. Seetõttu on ka termin: muistne vabadusvõitlus üldiselt kasutusse jäänud.

Problemaatilised on ka 'muistse vabadusvõitluse' piirid, sest need on antud vaid ühele allikale, Henriku Liivimaa kroonikale tuginedes. Ehkki tolle aja kohta faktoloogilises mõttes täpne, on selles siiski ka tõsiseid moonutusi, eriti taanlaste tegevuse koha pealt, kelle vastu kroonika suures osas suunatud oligi. On teada, et taanlased korraldasid vallutusretke Saaremaale juba 1206. aastal, kuid said lüüa. Nii võiks ka seda sündmust lugeda sõja alguseks Eestis. 1227. aasta on loetud võitluse lõpuks seetõttu, et Henriku kroonika sama aastaga lõppeb. Kuid on teada, et juba sama aasta teisel poolel tõusid järvalased ja virulased taanlaste vastu üles ning Lääne- ja Saaremaa jagati lõplikult kristlaste vahel alles 1233. aastal. Nii on võimalik, et kuni selle aastani polnud sakslastel ega taanlastel võimu Lääne-Eesti üle.

Eellugu

Huvi Liivimaa ja Eesti vallutamise vastu seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste tegevuse aktiviseerumisega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. 1159. aastal taasrajati Lübecki linn, millest sai saksa kaupmeeste peamine tugipunkt reisidel Läänemere idakaldale. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Lisaks saksa kaupmeestele tundsid Baltimaade vastu huvi ka Taani kaupmehed ja kirikutegelased; idamisjonist huvitus ka Rootsi. Skandinaavia riikide huvi oli seotud idapoolsete paganarahvaste allutamisega ka seetõttu, et nood korraldasid tihti rüüsteretki nende aladele. 12. sajandi lõpuks olid Soome ja Baltikumi rahvad jäänud Euroopa viimasteks paganateks ning surutud ida- ja läänekiriku vahele. Seetõttu oli nende allutamine ja ristimine ka peaaegu paratamatu.

1165. aasta paiku määras Lundi peapiiskop Eskil Eestimaa piiskopiks prantsuse päritolu munga Fulco, kes käis tõenäoliselt kahel korral (1170. aastate paiku) Eestis paganaid ristimas, kuid poliitilisi tagajärgi tema retkedel polnud. Fulco abiliseks oli munk Nicolaus Stavangerist, kes oli ilmselt eesti päritolu ja tundis kohalikke olusid hästi.

1184. aastal saabus Väina jõe suudmesse augustiinlane-koorihärra Meinhard, kes 1186. aastal kuulutati paavsti poolt liivlaste piiskopiks. Meinhardi tegevus oli rahumeelne - ta ei kutsunud endale abiks ristisõdijaid. See-eest abistasid Meinhardit mitmed tegusad vaimulikud, kellest aktiivseim oli Theoderich, hilisem Eestimaa piiskop. Meinhardi piiskopkonna keskuseks sai Üksküla, kuhu 1186. aastal hakati rajama ka Baltikumi esimest kivilinnust. 1180. aastate lõpus rajati ka Holmi linnus. Meinhard suutis ristida mõned liivlased, kuid paljud neist taganesid hiljem usust. Kuna Meinhard ei suutnud liivlasi laiemalt ristida, pöördus ta paavsti poole, kes lubas tal algatada ristisõja: aastal 1193 kuulutas Coelestinus III selle välja Ida-Euroopa paganate vastu. Rahvusvaheline ajalooteadus tunneb seda põhjala ristisõdade nime all. Meinhard suri aastal 1196, enne kui ristisõda jõudis alata. Enamik liivlasi oli aga endiselt ristimata.

Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega

Pärast Meinhardi surma määrati piiskopiks Berthold, kes oli enne olnud Loccumi tsistertslaste kloostri abt. Ka Berthold ei suutnud liivlasi rahumeelselt ristida, seetõttu otsustas ta panustada sõjalisele jõule. 1198. aasta juulis toimus Bertholdi ja liivlaste vahel Riia kandis (ad locum Rige) lahing, kristlased võitsid küll selle, kuid Bertold hukkus. Varsti pärast lahingut ajasid liivlased kristlased Holmist minema, nii jäi nende kätte vaid Üksküla.

1199. aasta kevadel nimetati uueks Liivimaa ehk Üksküla piiskopiks Bremeni toomhärra Albert von Buxhövden, kes veetis pea kaks aastat Põhja-Saksamaal, jutlustades ja Liivimaa-retke jaoks ristisõdijaid kogudes. 1200. aasta teisel poolel saabus ta Väina suudmesse, kus rajas 1201. aastal Riia linna. 1202. aastal rajas endiselt Liivimaal aktiivselt tegutsev Theodrich Läänemere idakalda ristiusku pööramise eesmärgil Mõõgavendade Ordu (ametlik nimi: Kristuse Sõjateenistuse Vennad), mille tugikohaks sai Riia. Piiskop Albert suutis liivlased 1206. aastaks enamjaolt alistada, latgalitest said aga Mõõgavendade ordu liitlased ja nad lasid end samuti ristida. 1208. aasta alguses tekkis kristlastel aga konflikt Ugandi eestlastega, kellele heideti ette kunagist Pihkvasse suundunud saksa kaupmeeste varade röövimist. Konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid nõudsid eestlastelt lisaks kaupade tagastamisele ka latgalitele eelnevatel aastatel sooritatud röövretkede ajal tehtud kahju korvamist ja eneste ristida laskmist. Sellega ugalased aga ei nõustunud ning samal aastal toimus Ugandisse latgalite ja sakslaste rüüsteretk, mida tihti loetakse muistne vabadusvõitluse alguseks.

Muistne vabadusvõitlus

Taanlaste 1206. aasta retk Saaremaale

Kuigi Henriku kroonikal põhineva saksa misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208. aastal, siis mõnikord on selle alguseks peetud ka taanlaste kaks aastat varasemat sõjaretke Saaremaale. 1206. aastal purjetas kuningas Valdemar II koos Lundi peapiiskopi Anders Suneseniga Saaremaale, kättemaksuks saarlaste kolm aastat varem toimunud rüüsteretke eest, ning hakkas seal ehitama linnust. Kuid et keegi taanlastest ei julgenud pärast peaväe lahkumist sinna jääda, siis oli kuningas sunnitud poolelioleva rajatise põlema süütama. Peapiiskop Anders käis aga pärast seda Riias, kus arutas piiskop Albertiga Liivimaa misjoniseerimise üle.

Sakslaste ja latgalite ning eestlaste võitlused 1208. aastal

Tõenäoliselt 1208. aasta suvel toimus latgalite ja saksa ristisõdijate sissetung Ugandisse, mis tipnes Otepää linnuse süütamisega. Ugalased kogusid end aga kiiresti ning tungisid veel samal aastal koos sakalastega omakorda latgalite alale, piirates sisse Beverini linnuse. Viimase piiramine aga nurjus, kroonik Henriku teateil suuresti tema pillimänguosavuse tõttu.

Pärast eestlaste taandumist ründasid latgalid pealike Russini ja Waridote juhtimisel veel 1208. aasta lõpus Sakalat. Henriku kroonika kohaselt paistis see sõjaretk silma erilise julmusega:

„...ja tungides Sakala provintsi sisse, leidsid nad mehed ja naised ja lapsed kõigis külades ja paikades oma kodudes ja tapsid, keda nad leidsid, hommikust õhtuni, nii nende naisi kui lapsi ja kolmsada Sakala provintsi parematest meestest ja vanemaist, peale selle lugematuid teisi, kuni tapjate väsinud käed ja käsivarred suurest rahva surmasaatmisest juba jõuetuks jäid.“

–

Sakslastele latgalite selline isetegevus ei meeldinud, sest nad kartsid eestlaste ulatuslikku kättemaksu. Seetõttu sõlmiti nende nõudmisel üheltpoolt eestlaste ning teiseltpoolt sakslaste ja latgalite vahel üheaastane vaherahu, millega olevat Henriku sõnul rahul olnud ka eestlased. Sakslaste rahumeelsuse taga oli ilmselt ka see, et Saksamaalt oli ristisõdijate kogumiselt tagasi jõudmas piiskop Albert, kes veel ilmselt ei teadnudki, et võitlused eestlastega on alanud.

Sõjategevuse jätk

Sõjategevus orduvägedega

Eestlased ründasid omakorda orduvägesi ja nende liitlasi, saates üksteise järel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama. Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210. aastal, kus eestlaste varitsus tabas orduvägesi täieliku üllatusena ning nende vägi purustati täielikult.

1212. aastal sõlmiti kolmeks aastaks Turaida vaherahu, millega Sakala ja Ugandi pidid tunnistama ristiusku.

Lindanise lahing, 1219.

1215. aastal toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone - Riia piiramine. Sellest võtsid osa nii sakalased, ugandilased, läänlased kui ka saarlased. Siiski polnud sõjaline organiseeritus ja relvastus piisav orduvägede hävitamiseks. Turaida linnust piiranud malev purustati ja saarlaste laevastik pidi taganema merele ilmunud kogede ees.

1217. aastal võitsid orduväed Madisepäeva lahingu, kus hukkus ka Sakala olulisemaid vanemaid Lembitu.

Taani vägede maaletung

1219 maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juurde Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel, kes vallutasid Tallinna piirkonna ja Põhja-Eesti ning asusid läbi viima taanlaste kontrolli all olevates piirkondades elanikkonna ristimist ja sõjaliste kindlustuste rajamist.

Rootsi vägede maaletung

1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi, kuid Lihula lahingus sama aasta augustikuus piirasid saarlaste linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes saarlaste kätte.

Põhjala (Põhjamaad), 1219.

Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti allutatud.

Baltimaad, 1225 - 1250.

1222.-1223. aasta ülestõus

 Pikemalt artiklis 1222. aasta ülestõus Eestis

1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn).

1223. aasta 29. jaanuaril saanud innustunud ülestõusust, tungisid Lõuna-Eestis sakalalased Viljandi linnuses sakslastele kallale ning tapsid orduvendi, sulaseid, kaupmehi ja isegi foogt Mauritiuse. Järgnevalt võtsid sakalased kinni ka Järvamaa foogti Hebbe, kes toodi Viljandisse ja tapeti. Viljandi vanemad saatsid võiduteate Otepääle ja Tartu, kutsudes kõiki eestlasi talitama nende eeskujul. Pärast linnuse vallutamist olid sakalased sunnitud abi küsima venelastelt Novgorodist, kust saabus ka Viljandisse väikesearvuline vene kaitsesalk. 1223. aasta augustis aga vallutas linnuse tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal – Lippe Bernhard, pärast kahenädalast piiramist.

Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l, kes oli sellel ajal kogu Põhja-Euroopat hõlmava Taani suurriigi valitseja konflikt vasallidega Põhja-Saksamaal ning taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele. Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita ka viimast suurimat välilahingut orduvägede vastu - II Ümera lahingut ja ka 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga. Peale mida jaotati Lõuna-Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi Ordu täielikult valdusesse. Vaiga aga jagati piiskopkonna ja ordu vahel.

Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine.

Ordu ja Taani võimuvõitlus

1223. aastal võttis Schwerini krahv Taani kuninga Valdemar II vangi ning kasutades ära Taani kuningriigi nõrkust hõivasid sakslased 1225. aastal taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise järgneva konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti poolt Eestimaale saadetud legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm lahkus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja Magister Johannese. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning koheselt alustasid pealetungi taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse seal asunud Taani kuninga vasallidelt ning muutes linnuse oma tugipunktiks.

Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.

1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku kirik esindajate (piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid.

Peale ordu kaotust Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. aastal toimus veel üks suurem ülestõus Eesti piires, kuid seegi ebaõnnestus.

Vallutajate omavahelised suhted

Ehkki Läänemereäärsete riikide vallutamine toimus Rooma paavsti õnnistusel ja heakskiidul, puudusid paavstivõimul oma sõjalised jõud uude maade vallutamiseks ning ülesande täitmiseks kaasas ta katoliku kiriku mõjule alluvate ilmalike riikide ja ka vaimulike sõjaliste organisatsioonide teeneid.

Liivimaa, 1260.

Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos ilmalike (Liivi ordu ja Taanile kuulunud Eestimaa hertsogkond) ja otseste Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonnad) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, reaalselt neid ei järgitud ning võimalusel vallutati nõrgematelt naabritelt valdusi, kohaliku tähtsusega konfliktide raames.

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Balduin Alnast, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade(Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid peale lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Peale mida määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond, Riia piiskopkond.

1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt taani valitsemisajast paikseks jäänud taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed.

1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna - Lübecki sadamale. Liivi ordu, sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksa linnadest (Lübeck, Vestfaal, Reinimaa, Hansa Liit) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.

Jätkates oma maavalduste suurendamist ja soovides ühendada Põhja-Eestis ja Preisimaal asuva Ordu maavaldused asusid sõjategevusse semgalite ja žemaitide vastu, kuid purustati Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. aastal. 1237. aastal kinnitas paavst liitumistingimused koos salatingimustega (Põhja-Eesti tagastamine Taanile) ja Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ning edaspidi kasutati nime Liivi ordu.

Rooma paavsti vahendusel saavutatud kokkuleppe Taani alade tagastamise kohta realiseerimiseks saatis paavst Eestimaale jällegi legaadi Modena Wilhelmi, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle, mis reaalsuses seisnes ordu Põhja-Eesti orduvasallide elatusallikatest ilmajätmisest ning neile mõistlike kompensatsioonisüsteemi pakkumist, et säilitada rahu ning vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli ordu poolt vallutatud maavaldustest 5800 aakrist maast jäänud ordu valdusesse ainult 1895 aakrit. Maade tagastamine venis kui 1238. aasta suveni, millal paavsti korraldusel kogunesid Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivimaa ordumeistri Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid Stensby lepingu 7. juunil 1238.

Stensby leping oli ka aluseks Rooma paavsti poolt organiseeritud maa-alade vallutamiseks, selle kohta vaata Ristisõjad Venemaal.

Lahingud

• Taani sõjakäik Saaremaale, 1206
• Otepää lahing, 1208
• Võnnu piiramine, 1210
• Ümera lahing, 1210
• Turaida lahing, 1211
• Viljandi lahing, 1211
• Lehola lahing, 1215
• Riia lahing, 1215
• Soontagana lahing, 1215
• Otepää lahing, 1217
• Soontagana lahing, 1217
• Madisepäeva lahing, 1217
• Lindanise lahing, 1219
• Lihula lahing, 1220
• Tallinna piiramine, 1221
• Saaremaa lahing, 1222
• Soela lahing, 1223
• Teine Ümera lahing, 1223
• Viljandi lahing, 1223
• Tallinna piiramine, 1223
• Tharbata lahing, 1224
• Muhu lahing, 1227

• Novgorodi Vabariigi ja Mõõgavendade ordu vahelisest sõjategevusest Eesti- ja Liivimaal vaata Mõõgavendade ordu

Väejuhid

• Albert von Buxhövden
• Bernhard Lippest
• Johan Sverkersson
• Karl Döve
• Kaupo
• Lembitu
• Theoderich von Treyden
• Valdemar II
• Vetseke
• Wenno
• Wolquin

Vaata ka

• Muinas-Eesti
• Eesti linnuste loend
• Eesti valitsejad
• Ikšķile
• Innocentius III
• Jüriöö ülestõus
• Liivimaa kroonika
• Liivi ordu
• Läti Henrik
• Maavald
• Mõõgavendade ordu
• Riia peapiiskopkond
• Vana-Liivimaa
• Saksa ordu

Kirjandust

• Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. 2. trükk: 1993, 3. trükk: 2005.
• Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2003.
• Anti Selart. Muistne vabadusvõitlus. Vikerkaar 2003, nr 10/11, lk. 108–120.
• Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus, 1208-1227. Tallinn: Olion, 1990.
• Artur Vassar, Evald Tõnisson, Jüri Selirand. Kui Lembitu kutsus.... Tallinn: Eesti Raamat, 1968.

Välislingid

• Juhan Luiga, Lembitu välispoliitika, Eesti Kirjandus nr. 8-11/1921
• Juhan Luiga, Läti Hendriku kroonika kriitika, Eesti Kirjandus 1922-1926
• Olaf Sild, Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal, Eesti Kirjandus, 1926 nr. 3/1926
• Harri Moora, Eestlaste vabadusvõitlusest 700-ja aasta eest., Ajalooline Ajakiri nr. 1/1922
• Liivi- ja Eestimaa ristisõjad 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi ...