Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Allikas: Vikipeedia
Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Osa Liivimaa ristisõjast
Toimumisaeg 13. sajand
Toimumiskoht praegune Eesti ja Läti ala
Tulemus eestlaste alistamine ja ristiusustamine
Osalised
Riia piiskopkond
Mõõgavendade ordu
latgalid
liivlased
Taani kuningriik
Rootsi kuningriik
Vene vürstiriigid
leedulased
eestlased
(sealhulgas saarlased)
Vene vürstiriigid
Väejuhid või liidrid
Riia piiskop Albert
Eestimaa piiskop Theoderich
Mõõgavendade ordumeistrid: Venno ja Wolquin
Bernhard Lippest
Toreida liivlaste vanem Kaupo
Taani kuningas Valdemar II
Lundi peapiiskop Anders Sunesen
Rootsi kuningas Johan I
Eestlaste vanemad, sealhulgas Lembitu,
Maniwalde,
Unnepewe ja
Wottele
Muinas-Eesti maakonnad: Revala, Virumaa, Harjumaa, Järvamaa, Saaremaa, Läänemaa, Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, Jogentagana, Sakala, Ugandi 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega

Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli tänapäeva Eesti territooriumil toimunud vastastikuste sõjakäikude seeria peamiselt erinevate eesti hõimude ja neid allutada püüdnud Saksa, Taani ja Rootsi ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 12081227. Eestlaste muistset vabadusvõitlust loetakse osade uurijate poolt Liivimaa ristisõdade (1180.1290. aastad) ja laiemalt ka Põhjala ristisõdade osaks.[1][2] [3]

Peamiseks ja asendamatuks allikaks vabadusvõitluse kohta on Henriku Liivimaa kroonika, kust pärinevad ka vabadusvõitluse piirdaatumid. Toetavat materjali leiab ka vene letopissides ja Taani-Rootsi kroonikates, kuid keeleoskuse vähesuse tõttu ei suuda praegused ajaloolased neid materjale piisava tõhususega kasutada. Seetõttu seisneb muistse vabadusvõitluse historiograafia peamiselt üheainsa allika hinnangulisel ("orjastamine" või "kultuuri ja kristluse toomine") ja tihti eelarvamuslikul ümberjutustamisel ja tõlgendamisel. Ilma Henriku kroonikata ei tuntaks muistset vabadusvõitlust tänapäeval teaduskäibes ja avalikus teadvuses tuntud kujul.

Euroopa poliitiline kaart, ca 1000

Nimetusest ja hinnangutest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste kujunemisest ja hinnangutest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Termin eestlaste muistne vabadusvõitlus tuli kasutusele 1920. aastate Eesti Vabariigis. See mõiste tekkis seoses Vabadussõjaga, sest tekkiv rahvuslik eesti ajalookirjutus nägi võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja kaasaegse Vabadussõja, mis võideti. Kontseptsiooni selgrooks oli seisukoht, et eestlased on pärast muistse vabaduse kaotamist 13. sajandil pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud. Sellega seoti nii Jüriöö ülestõus kui 1560. aasta talurahva ülestõus Läänemaal kui ka Mahtra sõda. Lisaks suhtuti 13. sajandi eestlastesse modernistlikult: usuti, et muinaseestlastel oli tugev rahvusliku ühtsuse tunne, Muinas-Eesti oli peaaegu ühtne riik, mille maakonnad tegutsesid enamasti ühiselt ja vanemad võitlesid kogu rahva ühiste huvide eest. Muistse vabadusvõitluse kontseptsioon oli ka reaktsioon baltisakslaste nägemusele 13. sajandi sündmustest, milles Eesti ja Läti ala ristimist ja vallutamist peeti kultuuri toomiseks seni metsikule maale, kus varem sisuliselt mingit kultuuri ega ühiskonda ei olnud. Selline ideoloogiliselt laetud nägemus solvas ja alandas eestlasi ja lätlasi ning Eestis kujunes nende kahe vastandliku kontseptsiooni pingeväljas muistse vabadusvõitluse mõiste, mis oli paratamatult samuti ideoloogiliselt laetud.[4] Mõiste kinnistus lõplikult tänu koguteose "Eesti ajalugu" 1935. aastal ilmunud esimesele osale.[5]

Pole välja pakutud sobivat uut terminit, mis võiks muistse vabadusvõitluse asendada: "Balti", "Põhjala" või "Liivimaa ristisõjad" või "ristisõda" on liiga laiad ja samuti ideoloogiliselt laetud mõisted, ainult Eesti territooriumiga seotud mõistet aga pole. 2012. aastal ilmunud koguteoses "Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg" on terminist "muistne vabadusvõitlus" siiski loobutud ja selle asemel kasutatakse mõisteid "ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal", "ristisõda Liivi- ja Eestimaal" ning ka lihtsalt "sõda Eestis", kuid "muistse vabadusvõitluse" sarnast Eesti alal toimunud sõjategevuse kohta käivat ühtset terminit kasutatud ei ole.[2]

Üks raamatu kriitikutest, ajaloo emeriitprofessor Enn Tarvel, on veendunud, et 13. sajandi Eestimaal võitlus vabaduse eest siiski toimus. Autorite väite peale, vabaduse mõiste puudumise kohta keskajal, õnnitleb Tarvel neid „elegantse sõnadega mänglemise” puhul ja lisab: „Oleks ju mõistlik eeldada, et tolle aja inimene lähtus siiski ka tavaarusaamast, et vabadus on välise sunni puudumine. On ju pikemata selge, et on vahe sellel oraval, kes on puuris ja sellel, kes on puu otsas. Samuti – mispärast peab tingimata nõudma, et pidi olema riiklus, et muidu ei saagi võidelda.” Samuti ei leia Tarvel, et nimetuse „eestlaste muistne vabadusvõitlus” puudumine suuremates keeltes muudab selle ebateaduslikuks. „Soomlased näiteks kasutavad omakeelset terminit „isoviha”, see on Põhjasõda Soomes ja ei teki niisugust küsimust soomlastel, et see oma termin oleks kuidagi ebateaduslikum.”[6]

Ajaloolane Lauri Vahtre leiab samuti, et väike ebatäpsus ei ole piisav põhjus kinnistunud nimetuse muutmiseks: „Põhjasõda on ikka Põhjasõda, ehkki see toimus nii põhjas kui ka lõunas. Saja-aastane sõda on ikka Saja-aastane sõda, mis siis, et kestis kauem. Muistne vabadusvõitlus oli ühe poole jaoks ikkagi võitlus maa ja isikliku vabaduse eest.” [7] Eestlaste olemasolust muinasajal arvab Vahtre aga nii: „Läti Henrik kirjutab: „Siis tegid eestlased vandenõu ja liidutõotuse, et nad kõik saavad olema üks süda ja üks meel Kristuse nime vastu, ja läkitasid käskjalgu kõigisse Eestimaa maakondadesse.” Ühtse rahvuse ja ühtse maa manifest par excellence.” [8] „Olukordi, kus on olemas ühtne maa ja rahvas, aga pole ühtset riiki, on ajaloos palju ette tulnud – võtame muistsed kreeklased. Aga kas me räägime Kreeka-Pärsia sõdadest? Ei ole põhjust jagada neid (kreeklasi) eraldi rahvasteks, spartalasteks, ateenlasteks jne.” [9]

Ajaloolase Lauri Vahtre lisab:

"Muistne vabadusvõitlus oli ühe poole jaoks ikkagi võitlus maa ja isikliku vabaduse eest. See ilmneb ka tolleaegsetest kroonikatest selgesti. Muidugi, see vabadus oli veidi teise tähendusega kui tänapäeval, mõnevõrra praktilisem, aga võime sellegipoolest kõnelda vabadusvõitlusest. Samamoodi nagu võime nimetada neid inimesi ikka eestlasteks."
[10]
Balti hõimude asuala ca 1200 pKr.
Piiskop Alberti kujutis Riia 800. juubeli mündil.

Ajalised piirid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muistse vabadusvõitluse ajalisteks piirideks on tavaliselt peetud aastaid 1208 ja 1227, mis tugineb Henriku Liivimaa kroonika, selle peamise allika, osade loogikale, sellist dateerimist on kasutanud näiteks Sulev Vahtre.[11] Siiski on peetud võitluse alguseks ka 1206. aastat, mil Taani väed tegid Saaremaale sõjakäigu.[12] 1227. aasta on loetud võitluse lõpuks ainult seetõttu, et Henriku kroonika lõpeb selle aastaga. Kuid on teada, et juba sama aasta teisel poolel tõusid järvalased ja virulased taanlaste vastu üles ning Lääne- ja Saaremaa jagati lõplikult kristlaste vahel alles 1233. aastal. Nii on võimalik, et kuni selle aastani polnud sakslastel ega taanlastel võimu Lääne-Eesti üle. Mõnikord on muistse vabadusvõitluse "lõppakordiks" nimetatud ka Jüriöö ülestõusu (13431345)[13].

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Daatumite, sõja- ja misjonitegevuse, diplomaatia ning muude sündmuste põhiliseks ja tihti ka ainsaks allikaks on Henriku Liivimaa kroonika. Ehkki seda peetakse üldiselt faktoloogilises mõttes täpseks, on selles siiski ka tõsiseid moonutusi, eriti taanlaste tegevuse kirjelduses, kelle vastu kroonika suures osas suunatud oligi.[14] Siiski pole siiamaani kasutatud täielikul määral vene letopisse ja neis leiduv muistset vabadusvõitlust puudutav materjal on praktiliselt läbi töötamata.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Huvi Liivimaa ja Eesti vallutamise vastu seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste tegevuse aktiviseerumisega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. 1159. aastal taasrajati Lübecki linn, millest sai saksa kaupmeeste peamine tugipunkt reisidel Läänemere idakaldale. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Lisaks saksa kaupmeestele tundsid Baltimaade vastu huvi ka Taani kaupmehed ja kirikutegelased; idamisjonist huvitus ka Rootsi. Skandinaavia riikide huvi oli seotud idapoolsete paganarahvaste allutamisega ka seetõttu, et nood korraldasid tihti rüüsteretki nende aladele. 12. sajandi lõpuks olid Läänemere idakalda rahvad jäänud Euroopa viimasteks paganateks ning surutud ida- ja läänekiriku vahele. Seetõttu oli nende allutamine ja ristimine ka peaaegu paratamatu. Paganateks olid lisaks praeguse Soome, Eesti, Poola põhjaosa (pommerlased) ja Läti ala rahvastele ka Leedu hõimud, kes säilitasid tänu 13. sajandil moodustunud Leedu suurvürstiriigile paganluse kuni 14. sajandi lõpuni ning lõid tagasi Saksa ordu vallutuskatsed. Preisimaa hõimude vastupanu ordule kestis 13. sajandi lõpuni. Soome ala allutati 12. sajandi lõpust kuni 14. sajandi alguseni järk-järgult Rootsi poolt.

1165. aasta paiku määras Lundi peapiiskop Eskil Eestimaa piiskopiks prantsuse päritolu munga Fulco, kes käis 1170. aastatel Taanis ja kelle puhul on oletatud ka misjonitegevust Eestis, ehkki seda ei saa arvatavasti tõestada.[15] Poliitilisi tagajärgi Eesti ala jaoks Fulco tegevusel polnud. Tema abiliseks oli munk Nicolaus Stavangerist, kes võis olla eesti päritolu ja tundis kohalikke olusid hästi.

1184. aastal saabus koos Saksa kaupmeestega Väina jõe suudmesse augustiinlane-koorihärra Meinhard, kes 1186. aastal kuulutati paavsti poolt liivlaste piiskopiks. Meinhardi tegevus oli rahumeelne – ta ei kutsunud endale abiks ristisõdijaid. See-eest abistasid Meinhardit mitmed tegusad vaimulikud, kellest aktiivseim oli Theoderich, hilisem Eestimaa piiskop. Meinhardi piiskopkonna keskuseks sai Üksküla, kuhu 1184. aastal hakati rajama ka Baltikumi esimest kivilinnust; 1180. aastate lõpus rajati ka Holmi linnus. Meinhard suutis ristida mõned liivlased, kuid paljud neist taganesid hiljem usust. Kuna Meinhard ei suutnud liivlasi laiemalt ristida ja usust taganejaid taas kiriku rüppe tuua, pöördus ta paavsti poole, kes lubas tal algatada ristisõja: aastal 1193 kuulutas Coelestinus III selle välja Ida-Euroopa paganate vastu. Meinhard suri aastal 1196, enne kui ristisõda jõudis alata. Enamik liivlasi oli aga endiselt ristimata.

Pärast Meinhardi surma määrati piiskopiks Berthold, kes oli enne olnud Loccumi tsistertslaste kloostri abt. Berthold ei suutnud liivlasi rahumeelselt ristida, seetõttu otsustas ta panustada juba Meinhardi taotletud sõjalisele jõule. 1198. aasta juulis toimus Bertholdi ja liivlaste vahel hilisema Riia linna kandis (ad locum Rige) lahing, mille kristlased küll võitsid, kuid Berthold langes. Esialgu kindlustati kristlaste poolt Üksküla ja Holm ning liivlaste seas hakkasid aktiivselt tegutsema preestrid, kuid varsti pärast lahingut ajasid liivlased kristlased Holmist minema, nii jäi nende kätte vaid Üksküla.

1199. aasta kevadel nimetati uueks Liivimaa ehk Üksküla piiskopiks Bremeni toomhärra Albert von Buxhövden, kes veetis pea kaks aastat Põhja-Saksamaal, jutlustades ja Liivimaa-retke jaoks ristisõdijaid kogudes. 1200. aasta teisel poolel saabus ta Väina suudmesse, kus rajas 1201. aastal Riia linna. 1202. aastal rajas endiselt Liivimaal aktiivselt tegutsev Theoderich Läänemere idakalda ristiusku pööramise eesmärgil Mõõgavendade Ordu, mille tugikohaks sai Riia. Piiskop Albert suutis liivlased 1206. aastaks enamjaolt alistada, latgalitest said aga 1208. aastaks Mõõgavendade ordu liitlased ja nad lasid end samuti ristida. Latgalite maavanem Talibald kutsus rahva kokku, et nende juuresolekul küsida nõu oma senistelt jumalatelt, kas on õige nende uute preestrite kuulutus vastu võtta või mitte. Vastuse pidi andma “valge saatusehobuse” jalg. Ajaloolise tähtsusega otsus olenes sellest, kumma jala hobune esmalt üle palgi tõstab. Liisk langes ristiusu kasuks. Lätlased nõustusid sellega ja ei taganenud oma otsusest enam kordagi. Henrik paneb kirja: „Nimelt olid lätlased enne usu vastuvõtmist alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja eestlastelt, mistõttu nad seda enam rõõmutsesid preestrite tuleku üle.“ 1208. aastaks jõudsid lätlased juba mitmed ristiusu kirikud ehitada ja ka Henriku Talava preestriks nimetada[16].

Muistne vabadusvõitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taanlaste 1206. aasta retk Saaremaale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Henriku kroonikal põhineva Riia misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas võitlus eestlastega 1208. aastal, siis mõnikord on muistse vabadusvõitluse alguseks peetud ka taanlaste kaks aastat varasemat sõjaretke Saaremaale. 1206. aastal purjetasid Taani väed Saaremaale. Sõjakäigu juhina nimetavad Taani annaalid Lundi peapiiskoppi Anders Suneseni, Läti Henrik Taani kuningat Valdemar II, kellega olid kaasas Anders Sunesen ja Schleswigi piiskop Nicolaus. Osalt oli ilmselt tegemist kättemaksuretkega saarlaste vastu, kes olid 1203. aastal rüüstanud Taani provintsis Listerbys. Samas pikaajaline ettevalmistamine ja vahetult enne selle toimumist paavstilt Anders Sunesenile antud õigus ristitud paganate aladele piiskoppe ametisse nimetada osutavad, et eesmärgiks oli ka püsivamalt Saaremaal oma võimu kindlustada. Läti Henriku kirjelduse kohaselt ehitasid Taani väed Saaremaale puulinnuse, kuid "paganate äkiliste rünnakute" kartuses otsustati lõpuks linnus maha põletada ja taanduda, kuningas tagasi Taani ja piiskopid Riiga, kus nad kogu järgneva talve veetsid. Edutu vallutuskatse järel jäid Taani valitsejad pikaks ajaks Liivimaa ristisõjast kõrvale.[17][18][19]

Sõja puhkemine riialaste-latgalite ja ugalaste-sakalaste vahel (1208)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konflikti teke

1208. aasta alguses tekkis Liivimaa kristlastel konflikt Ugandi eestlastega, kellele latgalid ja ordumehed heitsid ette kunagist latgalite ja Pihkvasse suundunud saksa kaupmeeste varade röövimist. Äravõetud varade tagastamise nõuded olid mõeldud ilmselt ennekõike provokatsioonina. Riia piiskopile alluva organisatsioonina loodud Mõõgavendade ordu oli muutunud Riiast lähtuva ristisõja peamiseks sõjaliseks jõuks, mis polnud aga oma positsiooniga rahul. 1207. aastal saavutati piiskopileeriga kokkulepe, mille kohaselt 1/3 vallutatud aladest, esialgu Koiva jõe vasakkallas, läks ordu alluvusse. Veel suuremat võimu taotlenud ordu lootis oma valdustele lisa saada Eestimaalt ja sõlmis liitlassuhted Tālava latgalite vanematega. Latgalid omakorda olid Läti Henriku sõnade kohaselt eestlaste ja liivlaste käe läbi varem palju kannatada saanud ning soovisid orduvendade abil nüüd oma seisundit parandada ja eestlastele kätte maksta. Otsustava kaaluga võisid aga olla hoopis kaupmeeste nõuded, kes soovisid kindlustada Pihkvasse ja Novgorodi viivaid kaubateid. Hilisemate sündmuste valguses võib arvata, et piiskop Albert ei olnud sel ajal huvitatud eestlastega tõsisemasse konflikti sattumisest, kuid ta ei viibinud sõja puhkemise ajal Liivimaal ega saanud sündmuste käiku otseselt mõjutada. Sõda ei pooldanud ilmselt ka liivlased, kellest paljud soovisid piiskopi ja ordu võimu alt vabaneda ning nägid eestlasi selles oma potentsiaalsete liitlastena.[20][21][22]

1208. aasta algul saadeti Ugandisse kaupmeeste vara võimalikku tagasisaamist uurima Riia piiskopi preester Alebrand. Ugalased ei tagastanud talle midagi ega andnud kindlat lubadust seda tulevikus teha. Sama aasta suvel saatsid latgalite vanemad Russin, Waridote ja Talibald ning Võnnu orduvendade juht Bertold oma saadikud ugalaste juurde, nõudes neilt varem latgalitele põhjustatud kahjude hüvitamist. Need keeldusid, kuid saatsid siiski omakorda saadikud latgalite juurde, kus toimus uus kohtumine tüliküsimuse lahendamiseks. Kumbki osapool oma seisukohtadest aga ei taganenud ja lahku mindi vastastikuste ähvarduste saatel.[23][24]

Esimene sõjakäik Ugandisse
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene sõjakäik Ugandisse

Peagi läksid mitmed latgalite vanemad eesotsas Waridotega Riiga, küsides sealt sõjalist abi ugalaste vastu, mida sealt ka lubati. Septembri paiku koguti vägi, kuhu kuulusid piiskopimehed, orduvennad, Riia kaupmehed, liivlased ja latgalid. Väejuhtidest on Läti Henrik nimeliselt välja toonud Alberti venna Theoderici. Vägi liikus Ugandisse, rüüstas seal, süütas põlema maakonna keskse linnuse Otepääl ning pöördus röövsaagi ja vangidega tagasi. Seda sõjakäiku on traditsiooniliselt peetud muistse vabadusvõitluse alguseks.[25][26]

Mõõgavendade ordu rüütlite kujutis 1911. aastal ilmunud teatmiku "The Catholic Encyclopedia" artikli "The Military Orders" illustraatori silme läbi.
Beverini piiramine (1208)
Next.svg Pikemalt artiklis Beverini piiramine (1208)

Tagasi jõudnud latgalid kogunesid oma varaga linnustesse, et olla valmis ugalaste vasturetkeks. Need koos appikutsutud sakalastega tungisidki peagi Trikātasse, rüüstasid seal ja asusid Beverini linnust piirama. Suutmata seda vallutada pöörduti peagi tagasi.[25]

Latgalite sõjakäik Sakalasse

Beverini, Sotecle ja Autine latgalid kogusid omakorda väe ning tungisid Russini ja Waridote juhtimisel Sakalasse. Henriku Liivimaa kroonika kirjelduse järgi oli retk neile edukas: saadi palju saaki ja vange ning tapeti väga suurel hulgal sakalasi, sh 300 maakonna "paremat meest ja vanemat". Selliseid väiteid on peetud tugevalt liialdatuteks. Kroonikast ilmneb, et rüüstamine kestis ilmselt vaid ühe päeva, millest Sulev Vahtre on järeldanud, et vägi ei saanud jõuda kaugemale kui Sakala kõige lõunapoolsema kihelkonna Alistekunna lõunaossa, hilisema Ruhja kihelkonna alale. 300 "paremat meest ja vanemat" on aga hinnatud Sakala ülikkonna koguarvuks. Kroonika ei maini sakalaste vastupanu, kuid märgib ära, et tagasiteel olles olid latgalid valmis tõrjuma sakalaste rünnakuid, kui need sõjaväge jälitama oleks asunud. Tagasi Beverini jõudes anti sõjasaagist kingitusi seal viibinud Bertoldile, Henrikule ja piiskopimeestele.[25][27]

Üheaastane vaherahu (1209)

Ilma piiskop Alberti loata alanud sõja jätkamise vastu astus seejärel välja liivlaste foogt Hermann, kes veenis nii sakslasi, latgaleid kui liivlasi rahu sõlmima, osutades sakslaste sõjajõudude vähesusele Liivimaal. Rahuga olid nõus ka eestlased, kes kroonik Henriku sõnade kohaselt olevat sõjakäikude mõjul hakanud latgalite ees "suurt hirmu tundma". Omavahelist tüli lõplikult lahendamata sõlmiti 1208. aasta lõpus või tõenäolisemalt 1209. aasta alguses üheaastane vaherahu. Kuigi kroonika nimetab vaherahu sõlmijatena vaid ugalasi, võisid ka sakalased selles osalised olla, vähemalt ei jätkanud nad sel ajal sõjategevust.[25][27]

Sõjategevuse laienemine (1210–1212)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine sõjakäik Ugandisse

Vahetult pärast vaherahu lõppu organiseeris Bertold sõjaretke Ugandisse. Tema väkke kuulusid lisaks orduvendadele ka võndlased, ning Russini ja Autine latgalid. Arvatavasti Otepää ümbruses külasid rüüstates tapeti kättesaadud inimesi ning pöörduti vangide ja saagiga tagasi. Taasalanud konflikt ei leidnud üksmeelset toetust. Turaida liivlased, kes kroonika järgi olevat eestlaste abiga ülestõusu plaaninud, nõudsid piiskop Albertilt sõja lõpetamist. Albert saatiski Ugandisse preester Alebrandi, kellega koos läksid ugalaste saadikud Riiga, kus sõlmiti uus rahulepe. Sellega liitusid aga ainult piiskopi võimuala liivlased ja latgalid, samal ajal kui ordu ja nende ala latgalid rahuettepanekut vastu ei võtnud. Kuid ka sellisel kujul tehtud rahu ei püsinud kaua ning ordu järgmistes sõjalistes aktsioonides osales ka piiskopimehi ja liivlasi.[28][27]

Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjakäik Otepääle
Next.svg Pikemalt artiklis Otepää lahing (1210)

1210. aasta alguses raskendas Otepää ugalaste olukorda Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjaretk. Nende vägi piiras Otepää linnust, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha ja laskma end ristida. Sõjakäik võis olla seotud vürstide tolleaegse liitlassuhtega piiskop Albertiga ja mõeldud ugalastele lisasurve avaldamisena. Samas võis tegu olla sooviga ennetada ordu ja piiskopi vallutusi – eduka retke tulemusena pidasid nad edaspidi Ugandit oma, mitte Riia mõjusfääri kuuluvaks.[29][27][30][31]

Kolmas sõjakäik Ugandisse

1210. aasta suvel toimus Bertoldi juhtimisel järjekordne orduvendade, piiskopimeeste, liivlaste ja latgalite sõjakäik Ugandisse. Varem sõlmitud rahuleppe mittetäitmise põhjuseid kroonika välja ei too. Piiskopileeri osalust võib näha osalt vastuteenena Bertoldile, kes veidi varem oli oma jõududega läinud appi Riiat kuralaste rünnaku vastu kaitsma. Nõrgalt mehitatud Otepää linnuse juurde jõudes kutsuti Bertold läbirääkimisteks sinna sisse. Samal ajal ronis osa väest teiselt poolt linnuse ja ründas ugalasi, mõndasid tappes ja teisi põgenema ajades. Kroonika põhjendab vallutust ründajate teadmatusega Bertoldi läbirääkimistest. Mõne päeva pärast pöörduti linnusest saadud saagiga tagasi ja linnus ise pandi põlema.[29][27]

Võnnu piiramine ja Ümera lahing
Next.svg Pikemalt artiklis Võnnu piiramine
Next.svg Pikemalt artiklis Ümera lahing

Otepää linnuse hävitamisele vastasid ugalased, võib-olla taas koos sakalastega, sõjakäiguga Bertoldi orduvendade tugipunkti, Võnnu linnuse, vastu. Linnuse piiramise neljandal päeval, kuuldes Kaupo juhitud liivlaste ja latgalite väe lähenemisest, piirajad taandusid. Võnnu orduvennad ühinesid Kaupoga ja asusid eestlasi jälitama. Ümera jõe ääres korraldasid need aga tagaajajatele varitsuse ja võitsid neid lahingus, tappes umbes 100 liivlast ja latgalit.[29][27]

Sõjakäik Soontaganasse

Pärast Polotski vürstiga rahu sõlmimist ja nii oma seljataguse kindlustamist jätkasid liivimaalased sõda eestlaste vastu. Senine rünnakute põhisihtkoht Ugandi jäeti mõneks ajaks rahule. Järgmise sõjaretke organiseerisid 1210. aasta jõulupühade ajal riialased, suunates selle endale kättesaadavamasse Eestimaa piirkonda, Soontaganasse. Lisaks ristisõdijatele läksid kaasa liivlaste ja latgalite vanemad Kaupo, Dabrel, Ninnus ja Russin oma vägedega ning Riiaga liidus olnud pihkvalased. Teel võeti reeturlikeks peetud Metsepole liivlastelt pantvange. Soontaganasse jõudes hakati küladest kariloomi röövima, kättesaadud mehi tapma ning naisi ja lapsi vangideks võtma. Põgenejaid jälitades jõuti ka naaberkihelkondadesse. Väe kogunemiskoht määrati Soontagana linnuse juurde. Kroonika mainib kolme muu linnuse mahapõletamist, kuid arvu kolm kasutamine võib olla ka üks krooniku stiilivõtteid. Hävitatud linnuste asukohtadena on oletatud Keblaste Taaramäge, Virussaare pelgupaika ja Vatla maalinna. Soontagana linnus kui kihelkonna keskus jäi alistamata. Neljandal päeval pärast Soontaganasse jõudmist pöördus vägi saagi ja vangidega tagasi.[29][32]

Läänemaalaste sõjakäik Metsepolesse

Rüüsteretk tõi kaasa läänemaalaste ühinemise ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga. Juba järgmise sünoodilise kuu ajal, 1211. aasta 19. jaanuari ja 17. veebruari vahel, tungiti üksteisega kooskõlastatult Liivimaale. Samal ajal olid omakorda sõjakäiku kavandamas riialased, kes kogunesid koos liivlaste ja latgalitega Asti järve äärde. Seal kohtuti sakalaste ja ugalaste väega, mis neid nähes põgenes. Üks mahajäänud mees andis teada samal ajal toimuvast läänemaalaste sõjaretkest ja kristlaste vägi otsustas pöörduda tagasi oma linnuseid kaitsma. Järgmisel päeval jõudsidki läänemaalased Metsepolesse ja süütasid sealsed külad ja kirikud põlema ning viisid kirikute ja kristlaste haudade juures läbi paganlikke ohvritalitusi. Metsepole rahvas oli aga jõudnud juba linnustesse varjuda. Kuuldes, et riialaste, Võnnu Bertoldi ja Russini vägi valmistub neile vastu astuma, lahkusid läänemaalased Liivimaalt. Selle sõjaretke näol oli tõenäoliselt tegemist kaugemate eesmärkideta kättemaksuretkega. Samas on võimalik, et sellega püüti hirmutada Metsepole liivlasi riialastega mitte koostööd tegema, kuid tegelik efekt oli pigem vastupidine.[29][33]

Viljandi piiramine
Next.svg Pikemalt artiklis Viljandi piiramine

Järgmisel kuuajal, 17. veebruari ja 9. märtsi vahel, korraldasid riialased hästi ettevalmistatud sõjakäigu Sakalasse Viljandi linnuse vastu. Piiskopi ja ordu meestest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi ründas kaasavõetud piiramisrelvastuse abil linnust 6 päeva, kuni seesolijad lubasid ristiusu vastu võtta. Sõlmitud rahuleppe kohaselt lasti linnusesse preestrid, kes seda pühitsesid, kuid ristimise läbiviimine lükati tulevikku. Rahu kinnitamiseks andsid Viljandi vanemad pantvange ja piirajad lahkusid.[29][33]

Vastastikused rüüsteretked

Sakalased ütlesid tehtud rahu aga peagi üles, valmistudes sõja jätkamiseks liivimaalaste ja Riia vastu. Sellest teada saades tegid Kaupo, Bertold ja piiskopi sõjasulased oma vägedega kiire rüüsteretke Sakala lähimasse kihelkonda (võimalik, et Tarvastu-Helme piirkonda). Järgnes eestlaste rüüsteretkede laine. Kõigepealt rüüstas üks sakalaste vägi Asti järve ja Ümera vahelist ala, röövides kariloomi ja võttes vange, seejärel tungis teine Lembitu ja Meeme juhtimisel Ümera piirkonda, kus muuhulgas riisuti seal preestriks olnud Läti Henriku vara ja süüdati tema kirik. Läänemaalased ründasid kolme üksteisele järgnenud sõjaväega Metsepole ja Lēdurga liivlasi. Kättesaadud inimesed tapeti või vangistati, kariloomad rööviti. Kui varem võis sõjategevusest osa võtta vaid osa Sakala, Läänemaa ja Ugandi vanematest, siis nüüd astusid sõtta ka riialaste ja ordu sõjakäikudest otseselt mittepuudutatud piirkondade, Sakala ja Läänemaa põhjaosa vanemad. Uue ja tugeva osalisena lülitusid sõtta saarlased, kes sõitsid laevadega Koiva jõele ja rüüstasid täielikult Krimulda piirkonna. Mõned saarlaste käest pääsenud liivlased jõudsid Riiga abi paluma, kuid seal otsustati linna jääda ja ristisõdijate abijõude ootama jääda.[29][33]

Kui piiskop Albert koos uute ristisõdijatega Saksamaalt Riiga jõudis, alustasid latgalid sellest julgustatuna omapoolset sõjaretke. Kohates teel aga suurt eestlaste väge, põgenesid nad laiali. Eestlased liikusid edasi Brasla jõeni Idumeas ja rüüstasid seal, kuni nad kolmandal päeval tagasi pöördusid. Kaupo liikus neile oma väega järele, rüüstates vastutasuks Sakala lõunaosa ning süüdates Owele ja Purke linnused põlema.[34][33]

Turaida lahing
Next.svg Pikemalt artiklis Turaida lahing (1211)

Järgnevalt tungis Liivimaale suur saarlaste, läänemaalaste ja revalaste vägi, mis asus piirama Turaida linnust, plaaniga pärast selle alistamist Riia peale minna. Riiast Turaidasse saadetud abijõududel õnnestus aga piirajaid ootamatult rünnata ja neid lahingus võita, sundides eestlased suurte kaotustega ning oma hobuseid ja laevu maha jättes põgenema.[34][33]

Pärast Turaida lahingut otsustas ka varem kõhkleval positsioonil olnud piiskop Albert suunata põhitähelepanu Eestimaa alistamisele. Ta nimetas senise Daugavgrīva kloostri abti Theoderici Eestimaa piiskopiks. Piiskopkonna keskus kavatseti luua Läänemaale Lihulasse, kuid selle piirid jäid esialgu täpsemalt määratlemata. Samuti Eestimaal valdusi ihaldanud Mõõgavendade ordu taotles paavstilt enda poolt vallutatud aladele eraldi piiskopkonna loomist, kuid paavst keeldus sellest. Samal ajal kergendas piiskop liivlaste palvel nende maksukohustust, saades vastutasuks lubaduse ustavalt osaleda paganatevastastes võitlustes. Pärast neid korraldusi lahkus Albert taas Liivimaalt, et uusi ristisõdijaid värbama minna.[34][33]

Beverini piiramine (1211)
Next.svg Pikemalt artiklis Beverini piiramine (1211)

Vahepeal asusid taas tegevusse ugalased ja sakalased, kes rüüstasid latgalite aladel, tappes teiste seas palju Russini kaaskondlasi. Enne lahkumist tehti ka edutu katse vallutada Beverini linnust.[34][33]

Sõjakäik Sakala põhjaossa

Seepeale palusid Beverini vanemad Paike ja Dote Riiast abi. Seal otsustatigi korraldada sõjakäik varasematest retkedest kõrvale jäänud Sakala põhjaossa. Piiskopi meestest, ristisõdijatest, orduvendadest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi liikus esmalt mööda mereranda põhja suunas ja pööras siis arvatavasti Pärnu jõe suudme juurest itta Sakala poole. Kehvade teeolude tõttu jõuti kohale alles seitsmendaks päevaks ja paljude teel surnud hobuste hinnaga. Oma laagri Lembitu küla juurde püstitanud vägi tegi sealt kolme päeva jooksul ümbruskonda, sh ka Nurmekunda, rüüsteretki. Neljandal päeval süüdati põlema linnus, tõenäoliselt Leole, ja liiguti seekord teist teed kasutades tagasi.[34][33]

Rahu sõlmimine riialaste ja sakalaste vahel

Samal ajal hakkas nii liivlaste, latgalite kui eestlaste aladel levima katk. Läti Henriku järgi sai see alguse lahingupaigalt Turaidas, kus langenud paganate surnukehad olid jäetud matmata. Suur suremus hakkas sõjategevust segama, kuid esialgu vaenutegevus jätkus. Latgalid tegid vähemalt kolm järjestikust rüüsteretke Ugandisse ja ühe Sakala lõunaossa Alistkunda. Selle mõjul läkitasid sakalased oma saadikud Riiga ja sõlmisid rahu, lubades ristimise vastu võtta ja andes pantvange.[34][33]

Sõjakäik Jogentaganasse

Talve hakul suundus piiskop Alberti venna Theoderici ja Bertoldi juhtimisel uus vägi läbi laastatud Ugandi Emajõe põhjakaldale Jogentaganasse, mille rahvas oli koos oma varaga küladest metsadesse taandunud. Kristlaste vägi leidis nende tihedasse metsa rajatud ja maharaiutud puudega ümbritsetud kindlustuse ning ründas seda. Pärast pikka vastupanu paganad lõpuks põgenesid. Võitjad jagasid omavahel saadud saagi ja võetud vangid ning pöördusid tagasi Liivimaale.[34][33]

Sõjakäik Järvamaale

1212. aasta alguses tungis järjekordne riialaste kogutud sõjavägi Eestimaale. Läti Henriku hinnangul osales selles 8000 meest, neist pooled sakslased, ülejäänud liivlased ja latgalid. Läbi Ugandi liiguti Jogentaganasse, kus sakslased eelmise lahingupaiga juurde laagrisse jäid, samal ajal kui liivlased ja latgalid suundusid naabermaakonda Vaigat rüüstama ja peatusid sealse Somelinde linnuse juures. Järgmisel päeva järgnesid sinna ka sakslased. Pärast kolmepäevast Vaiga laastamist mindi edasi Järvamaale, mida samuti kolm päeva rüüstati. Tagasi Liivimaale suunduti läbi Mõhu ja Nurmekunde maakondade, mille külad pandi põlema, ja üle Võrtsjärve jää.[34][33]

Novgorodi, Pihkva ja Toropetsi vürstide sõjakäik Varbolasse

Läti Henriku kohaselt tegi sakslaste retkest kuulnud Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš 15 000 mehega omapoolse sõjakäigu Vaiga kaudu Järvamaale. Sakslasi eest leidmata otsustati edasi minna Harjumaale, kus piirati Varbola linnust, kuni selle kaitsjad end 700 marga nogaatade eest vabaks ostsid. Novgorodi vürsti sõjakäiku Varbola alla mainivad ka Novgorodi ja Pihkva kroonikad, mis paigutavad selle toimumisaja aga 1213./1214. aastasse ja lisavad osavõtjatena Pihkva vürsti Vsevolod Borissovitši ja Toropetsi vürsti David Mstislavitši. Vene kroonikate järgi ulatus retk mereni välja. Oletust kahest erinevast retkest toetab uue Pihkva vürsti nimetamine, kes Läti Henriku järgi sai võimule tulla alles 1212. aasta kevadel, pärast riialaste retke. Siiski peavad ajaloolased tõenäolisemaks, et tegu oli ühe ja sama retkega ning Vene kroonikates on selle toimumisaeg ja osavõtjad valesti märgitud. Sõjakäigu täpsem eesmärk kroonikatest ei selgu. On oletatud, et kavatseti demonstreerida oma poliitilist huvi selles piirkonnas ja rünnata riialaste väge. Samas olid riialased sõbralikes suhetes tolleaegse Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitšiga, kes omakorda oli Novgorodi vürsti liitlane. Vene vürstiriikide ja Riia vahelise konflikti puudumise kasuks räägib ka samal ajal toimunud Sakala vanema Lembitu sõjakäik Pihkva linna vastu, millele eelnes Riia piiskopi preestrite tapmine. Konfliktiolukorras oleks oodatavam taktika liituda ühe osapoolega teise vastu, mitte mõlemat korraga rünnata.[34][33][35]

Sakalaste ja ugalaste sõjakäik Pihkvasse

Henriku Liivimaa kroonika järgi saatis Järvamaa retkelt tagasi Riiga jõudnud Theoderic piiskopile alistunud sakalaste juurde preestri, et viia läbi ristimist. Samal ajal, kuuldes venelaste sõjakäigust, kogusid sakalased ja ugalased omakorda sõjaväe. Viljandis ristimist alustanud preester otsustas seepeale koos oma kaaskonnaga lahkuda, kuid salk eestlasi Lembitu juhtimisel asus neid jälitama, sai kätte ja tappis nad. Pärast seda tungis sakalaste-ugalaste vägi pihkvalaste sõjakäigul olekut ära kasutades Pihkva linna ja rüüstas seda. Samas Vene kroonikad eestlaste retke ei maini. Nende järgi rüüstasid hiljem samal aastal Pihkvat leedulased. Kirjelduste sarnasuse tõttu arvatakse, et Vene kroonikad on kuupäevaga eksinud ja paganarahvad segi ajanud (sellised korduvate ümberkirjutuste käigus tekkinud ebatäpsused on neis kroonikates sagedased).[34][33]

Turaida vaherahu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Turaida vaherahu

Pärast neid sündmusi sõlmisid sõjaraskustest väsinud ning katku ja nälga talunud liivlased, latgalid ja eestlased omavahel rahu. Sellest hoolimata liikus läänemaalaste sõjavägi peagi Koiva suudmesse, kuid teada saades uute ristisõdijate jõudmisest Riiga, pöördusid nad tagasi. Liivlaste ja latgalite algatusel alustati uuesti läbirääkimisi. Turaidas peetud nõupidamisel, kus osalesid ka piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu esindajad, lepiti kokku 3-aastases vaherahus ja selles, et Sakala kuni Navesti jõeni jääb piiskopi võimu alla ja kohustub vastu võtma ristiusu. Eestlastest osalesid rahuleppes lisaks sakalastele ka soontaganalased ja tõenäoliselt ka ugalased.[36][33]

Vaherahu ajal kinnitasid nii Saksa-Rooma keiser Otto kui paavst Innocentius III oma ürikutes Ugandi ja Sakala kuulumist Mõõgavendade ordule. Uue piiskopi ametissenimetamise selle ala jaoks tegi paavst Lundi peapiiskopi ülesandeks. Need ordu diplomaatilised saavutused kajastasid aga pigem piiskop Alberti vastaste jõudude taotlusi, kui reaalset olukorda.[37]

Sõjategevuse jätk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaretk Ridalasse

Levinud on seisukoht, et veidi enne vaherahu ametlikku lõppu, tõenäoliselt 1215. aasta jaanuaris-veebruaris, tegi Riia piiskopi, ordu, Riia kaupmeeste, latgalite ja liivlaste ühisvägi sõjaretke Ridalasse, Läänemaa põhjaossa.[38][39][40] Kuigi Henriku Liivimaa kroonika rõhutab, et rahulepe oli sõlmitud vaid Läänemaa lõunaosa, Soontagana vanematega, kelle piiridest ka rahumeelselt läbi mindi,[41] on avaldatud ka arvamust, et tegu oli leppe rikkumisega.[42] Teisalt on ka oletatud, et vaherahu oli siiski juba selle retke ajaks lõppenud ja sõjakäigu vastuolulisi väiteid sisaldavas kirjelduses on üldse ekslikult kokku liidetud kaks erinevat sõjakäiku, milles teine toimus hoopis 1216. aastal.[43][39]

Sõjaväe, kuhu Läti Henriku sõnul kuulus umbes 3000 sakslast ja 3000 liivlast-latgalit, saabumine oli ridalastele ootamatu, mistõttu paljud neist saadi kätte ning tapeti või võeti vangi. Samuti saadi saagiks suurel hulgal kariloomi ja hõbedat. Pärast kolmepäevast rüüstamist pöörduti Liivimaale tagasi.[41]

Lõhavere linnamäe nõlv.
Leole piiramine
Next.svg Pikemalt artiklis Leole lahing

Märtsi-aprilli paiku korraldati järgmine sõjakäik, seekord Sakala põhjaosas asunud Leole linnuse vastu. Linnuse piiramise kolmandal päeval õnnestus kristlastel kindluse kaitsesein põlema süüdata ning seesolnud sakalased eesotsas Lembituga alistusid, lasid end ristida ja andsid pantvange.[41][39]

Kolme maleva manööver
Next.svg Pikemalt artiklis Riia lahing (1215)

Jää sulamise järel sõitsid saarlased laevadega Koiva suudmesse, kus nad said kätte ühe Riia poole teel olnud tsistertslaste ordu preestri ja selle kaaskonna. Preestrit ja ta õpilast piinati sõnade "Laula! Laula! Pappi!" saatel ja lõpuks tapeti. Mõned vangistatud liivlased viidi endaga kaasa Saaremaale. Selle retke näol võis tegemist olla luurekäiguga eelseisva suurema sõjalise operatsiooni tarbeks ja kinnivõetud kristlastelt ilmselt nõutati selleks vajalikku informatsiooni. Nimelt oli kavandamisel suur ühisaktsioon Riia alistamiseks, mida kirjanduses on mõnikord kolme maleva manöövriks nimetatud. Omavahel sõjalisse liitu astunud nelja maakonna eestlaste plaani järgi pidi toimuma kolm üheaegset sõjakäiku riialaste ja nende liitlaste vastu: sakalaste ja ugalaste vägi pidi ründama latgaleid ning läänemaalaste vägi liivlasi, et takistada nende appiminekut Riiale, mille piiramine jäi saarlaste ülesandeks.[41][39]

Varsti ilmuski Väina suudmesse Daugavgrīvasse suur saarlaste vägi, mille üks osa asus jõge laevaliikluseks sulgema sinna kividega täidetud laevu ja muid ehitisi uputades ning teised sõudsid Riia alla. Seal ründasid neid linnast väljatunginud riialased, pannes saarlasi tagasi oma ülejäänud vägede juurde taanduma. Riialaste vägi järgnes neile Daugavgrīvasse. Samal ajal saabusid merelt sinna ka Riiga teel olnud ristisõdijate laevad. Saarlased otsustasid võitlusest loobuda ja põgenesid oma laevadega. Ka nende liitlased ei saavutanud erilist edu: läänemaalased piirdusid Metsepole rüüstamisega, ugalased ja sakalased piirasid mõnda aega Autine linnust ja läksid siis tagasi oma maale, piinates enne veel surnuks kättesaadud Trikāta üliku Talibaldi.[44][39]

Ugalaste ja sakalaste ristimine

Talibaldi tapmisele järgnes latgalite kättemaksuretkede seeria Ugandisse. Eriti aktiivsed olid tema pojad Rameko ja Drivinalde, kes osalesid oma vägedega neist mitmetel ja kes lisaks tavapärasele rüüstamistegevusele hakkasid kättesaadud ugalaste mehi tulega surnuks piinama nagu nende isaga oli käitutud. Ühel suuremal, Jogentaganasse ulatunud sõjaretkel osalesid ka ordu ja piiskopi väed eesotsas Võnnu Bertoldi ja piiskop Alberti venna Theoderichiga. Otsustati, et rünnakuid ei lõpetata enne, kui ellujäänud ugalased tulevad rahu ja ristimist paluma. Lõpuks, kui 9 erinevat rüüsteretke olevat maa "tühjaks ja mahajäetuks" muutnud, saatsid ugalaste ülikud saadikud Riiga rahu tegema. Sõja algne ajend, saksa kaupmeestelt röövitud vara küsimus loeti lahendatuks saadikute seletusega, et röövijad on juba sõjas surma saanud. Lepiti kokku, et ugalased võtavad ristiusu vastu. Sündmusi kõrvalt jälginud sakalased otsustasid oma valduste rüüstamise vältimiseks samuti rahu teha ja ristimise vastu võtta. Maakondade ulatuslik, ehkki mitte täielik ristimine (kuni Navesti ja Emajõeni põhjas) viidi läbi arvatavasti suve lõpul või sügise alguses. "Teiste eestlaste metsikuse tõttu" preestrid kohapeale elama jääda siiski veel ei söandanud.[44][39]

Kokkupõrge Saaremaa Uues sadamas
Next.svg Pikemalt artiklis Lahing Saaremaa Uues sadamas

Sama aasta suvel lahkusid Riiast koos Saksamaale pöörduvate ristisõdijate laevadega ka Ratzeburgi piiskop Philipp ja Eestimaa piiskop Theoderich, et minna Rooma kirikukogule. Kohe reisi algul tormi ja vastutuule kätte sattunud laevad otsisid varju Saaremaa Uuest sadamast (portus novus), kus nad aga saarlaste poolt sisse piirati. Pärast teistest Eestimaa maakondadest abivägede saamist rünnati ristisõdijate kogesid ja püüti neid tuleparvedega põlema süüdata. Ristisõdijatel õnnestus rünnak tõrjuda ja hiljem ka sadamast välja pääseda.[44][39]

Neljas Lateraani kirikukogu

11.–30. novembrini Roomas koos olnud kirikukogul viibinud ja seal ka paavstiga kohtunud Albertil ja Theoderichil õnnestus saavutada tema toetus Liivimaa ristisõjale. Paavst andis loa Liivimaa kiriku kaitseks jätkuvalt ristisõdijaid värvata, mis ei olnud kaugeltki iseenesestmõistetav otsus, kuna jõude oli samal ajal väga vaja ka Lähis-Itta kavandatava ristisõja tarvis. Ristisõdijate jõule toetudes sai Albert säilitada ka parema positsiooni rivaliteedis Mõõgavendade orduga. Lisaks kinnitas paavst nii Alberti kui Theoderichi staatust vahetult paavstile alluvate piiskoppidena.[44][39]

Soontagana ristimine

Ugandi ja Sakala ristimise ning pooleaastase sõjas toimunud pausi järel oli järgmiseks loogiliseks rünnakuobjektiks Läänemaa ja selle Riiale lähim kihelkond Soontagana. 1215./1216. aasta vahetuse paiku kogunes Riia sakslastest, orduvendadest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest vägi, mis liikus mööda merejääd Soontaganasse, kus peale külade rüüstamist asuti piirama Soontagana linnust. Püstitatud piiramistornist heidetud odade ja lastud nooltega õnnestus neil seesolijatele märkimisväärseid kaotusi põhjustada, lisaks tekkis linnuse kaitsjatel puudus veest ja toidust. Sellises olukorras algasid lahingu üheksandal päeval rahuläbirääkimised. Soontaganalased nõustusid piirajate esitatud tingimustega ristiusk vastu võtta ja ülikute pojad pantvangideks anda ning rahu sõlmitigi. Üheteistkümnendal päeval lubati linnusesse siseneda preestril, kes seal olnud inimesed ristis, ja seejärel pöördus vägi tagasi.[44][45]

Sõjakäik Saaremaale

Pärast lühikest puhkust kogunes sõjavägi uuesti, seekord saarlaste vastu minekuks. Üle külmunud mere mindi Saaremaale, arvatavasti selle idaossa või Muhusse, rüüstati seal külasid ja rünnati üht linnust. Selle vallutamisplaanist üsna pea aga loobuti, Läti Henriku seletuse kohaselt pakaselise ilma tõttu, ja pöörduti võetud saagi ja vangidega tagasi. Saarlaste vasturünnaku kartuse tõttu kiirustades üle mere liikudes jäid seejuures mõned väe hulgast väsimusest nõrkenuna ja külmast kangetena maha ning surid. Kuigi kroonika esituses oli retke tulemus kristlastele positiivne, siis selle üksikasjad, sh puuduv trafaretne kokkuvõte, et tagasi pöörduti suure saagi ja rõõmuga, osutavad pigem väheedukale sõjakäigule. See seletaks ka asjaolu, et riialased pikka aega enam Saaremaale ei tunginud ja prioriteediks võeti hoopis Eestimaa mandriosa alistamine.[44][45]

Eestlaste liit venelastega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riia ründamise kava

Alates 1215. aasta kevadest polnud eestlased käimasolevas sõjas enam aktiivsust ja initsiatiivi üles näidanud ning Ugandi, Sakala ja Soontagana olid üksteise järel Riia kiriku ülemvõimu alla läinud. Sellise olukorraga ei leppinud aga eelkõige saarlased ja Riia mõjuala laienemisest häiritud Vene vürstid. Saarlased, ilmselt koos teiste eestlastega, kavandasid uut, eelmise aasta omaga sarnast otserünnakut Riiale, mille eduvõimaluste tõstmiseks tehti sõjalise liidu loomise ettepanek Polotski vürtsile Vladimirile. Vladimir, kes oli Riia piiskop Albertile kaotanud varem tema võimupiirkonda kuulunud Jersika ja Koknese vürstiriigid ning Väina liivlaste ala, oli meelsasti nõus. Kava kohaselt pidid eestlased (tõenäoliselt taas ugalased, sakalased ja läänemaalased) jälle ründama latgaleid ja liivlasi ning saarlased sulgema Väina suudme Daugavgrīvas. Pearoll linna piiramise näol pidi seekord jääma Polotski vürsti kanda, kes kutsus selle tarbeks venelastest ja leedulastest kokku suure väe. Kui teated vandenõust Riiga jõudsid, ostsid piiskopimehed ja orduvennad kaitseabinõuna ühe koge, mille nad kindlustatuna ja ammuküttidega mehitatuna Daugavgrīva juurde alalisse valvesse paigutasid.[44][45]

Suurejooneliselt kavandatud ettevõtmise nurjas aga Vladimiri äkksurm, mis Läti Henriku teatel tabas teda just sel hetkel, kui ta hakkas astuma laevale, et Riia alla sõita. Kogunenud vägi läks laiali. Laiemas plaanis jätkus Vladimiri surmaga Polotski nõrgenemine ja Liivimaa ristisõja sündmustesse ta enam sekkuda ei suutnud. Sõjaretkeks valmis olnud saarlased muutsid oma plaane, sõites laevadega Väina asemel Salatsi jõele ja rüüstates Asti järve ümbruse latgalite külasid.[44][45]

Sõjakäik Harjumaale

Suve algul Lateraani kirikukogult naasnud Riia ja Eestimaa piiskopid sõlmisid kokkuleppe orduga Eestimaa jagamise osas. Lepet mainiv Läti Henrik selle sisu aga ei tutvusta põhjendusega, et see ei jäänud kehtima. On oletatud, et Alberti-meelne kroonik on tahtnud midagi ebameeldivat varjata, nt Riia piiskopi väljajäämist Eestimaa alade jagamisest.[44][45][46]

Sellele võib osutada järgnev sõjakäik Harjumaale, mille eesotsas oli ordumeister Volquin ja kus Riia piiskopi väeüksuse juhina oli kaasas Eestimaa piiskop Theoderich. Lisaks osalesid retkel ristisõdijad, riialased, liivlased ja latgalid. Juba ristitud Sakalast läbi minnes kutsuti sealsed ülikud enda juurde ja võeti teejuhtidena kaasa. Harjumaal jaotati vägi erinevate kihelkondade vahel ja asuti rüüstama. Kogunemiskohana kasutati maakonna keskel olevat Lohu (Lone) küla. Rüüsteretke lõpuosa kristlaste jaoks enam nii edukas ei olnud, neljandal päeval küla lähistel varitsuse välja pannud meestest mõned vangistati ja tapeti. Saagiga tagasi minema hakanud rüüstajaid hakkas jälitama eestlaste vägi, kuid kokkupõrge jäi ära, kuna nende jumalate liisk olevat selle vastu langenud. On arvatud, et retk võis olla ebaõnnestunum, kui kroonikast nähtub. Järgmine kord rünnati Harjumaad alles nelja aasta pärast.[45][47]

Pihkva vürsti sõjakäik Otepääle

Alates Otepää linnuse alistamisest 1210. aastal ja seal osalise ristimise läbiviimisest Novgorodi ja Pihkva vägede poolt pidasid Vene vürstid Ugandit enda poliitilisse mõjusfääri kuuluvaks piirkonnaks. Seepärast tekitas ugalaste alistumine Riia kirikule ja sealt ristimise vastuvõtmine nende naabriks olnud Pihkva vürstiriigis suurt pahameelt. Ugalastelt nõuti maksu tasumist, ähvardades vastasel korral sõjaga. Oma uutelt isandatelt, piiskop Albertilt ja ordult nõu küsima läinud ugalased said kinnituse, et neid toetatakse ja et neil pole venelaste ees mingeid kohustusi. Vürst Vladimir, kes varem oli olnud Liivimaa sakslaste liitlane, ilmus nüüd sõjaväega Ugandisse ja hõivas Otepää linnuse, saates sealt oma mehi maakonda rüüstama.[45][47]

Riiga viis sündmustest teate üks Ugandis paljaksröövitud saksa kaupmees. Valmistudes eesootavaks sõjaks venelastega sõlmisid Riia piiskop, Eestimaa piiskop ja ordu omavahel lepingu seni Eestimaal ristitud alade tulude jagamise kohta (varasem sarnane lepe oli arvatavasti käinud territooriumi jaotamise kohta) – igaüks neist pidi saama ühe kolmandiku. Pärast pihkvalaste lahkumist saadeti Ugandisse oma väesalk, kes kõigi sealsete kihelkondade eestlaste abil ehitasid Otepää linnuse tugevamaks ja jäid sinna koos kohalikega elama.[45][47][48]

Sõjakäik Peipsi taha

Peagi läksid venelaste esindajad Tālava latgalite juurde traditsioonilist maksu koguma ja panid selle käigus põlema ka Beverini linnuse. Seda sõja ettevalmistamisena näinud Võnnu ordumeister Bertold lasi maksukogujad kinni võtta. Kui kohale ilmusid Novgorodi saadikud, lasi Bertold vangid siiski vabaks ja saatis nad "auga" Venemaale.[45][47]

Sõja puhkemist see ometi ära ei hoidnud. 1217. aasta 6. jaanuaril, kolmekuningapäeval, läks kättemaksu ihkavate ugalaste vägi koos orduvendade ja piiskopimeestega "Venemaale Novgorodi poole", tabades püha pidanud rahvast ootamatult ning saades hulgaliselt vange ja saaki. Tõenäoliselt liiguti üle Lämmijärve ja sealt edasi mööda külmunud jõgesid Novgorodi poole suunduvat taliteed. Novgorodi ja Pihkva kroonikate järgi toimus sel aastal leedulaste sõjaretk Šeloni viiendikku. On usutav, et tegu on samade sündmuste kirjeldusega, kus ugalasi on lihtsalt ekslikult leedulastena esitatud.[45][47]

Sõjakäik Järvamaale

Pärast kolmekuningapäeva, arvatavasti veel jaanuaris organiseeriti hoolimata Vene vürstide vasturetke ohust uus sõjakäik Eestimaale. Liivimaal kogunenud riialaste, liivlaste ja latgalite sõjavägi liikus Sakalasse, kus nendega liitusid ugalased ja nendega koos olnud sakslased. Sakala vanemad võeti teejuhtidena kaasa ja suunduti edasi Järvasse ning "rabati seda maad suure nuhtlusega". Pärast kuuepäevast rüüstamist, mille käigus jõuti välja ka Virumaale, saabusid kristlaste väe laagripaika Kareda külas järvalaste vanemad ja palusid neil oma piiridest lahkuda. Kui vanemad olid lubanud ristiusu vastu võtta ja maksu maksta ning andsid poegi pantvangideks ja lasid mõned inimesed juba kohe ristida, siis pöörduski sõjavägi koos röövitud saagiga tagasi.[45][47]

Otepää lahing
Next.svg Pikemalt artiklis Otepää lahing

Paastuajal (8. veebruar – 26. märts) kogusid novgorodlased ja pihkvalased suure väe, millega liitusid saarlased, harjulased ja ka juba ristitud sakalased. Üheskoos asuti piirama Otepää linnuses olevaid sakslasi ja ugalasi. Linnuse kaitsjatele ei toonud leevendust ka Riiat saabunud abivägi, mis pärast kokkupõrget piirajatega kaotusi kandes linnusesse taandus. Piiramise 17. päeval alustati rahuläbirääkimisi, mille tulemusel ordu ja piiskopi väed koos liivlaste ja latgalitega kohustusid linnuse maha jätma ja Liivimaale pöörduma. Nende lüüasaamine Ugandis pani kahtluse alla ka teised Eestimaal saavutatud sõjalised edusammud.[45][47]

Madisepäeva lahing
Next.svg Pikemalt artiklis Madisepäeva lahing

Piiskop Alberti ettepanek kinnitada Otepääl sõlmitud rahulepet Novgorodiga pikemaks ajaks lükati tagasi. Ka sakalased taganesid varem piiskopiga sõlmitud lepetest ja kavatsesid sõda jätkata. Novgorodi läinud eestlaste saadikute palve peale lubas seal vahepeal uueks vürstiks saanud Svjatoslav Mstislavitš koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Sakala vanema Lembitu eestvõttel Navesti äärde suur sakalaste, ridalaste, harjulaste, järvalaste, revalaste ja virulaste vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti sakslastest, liivlastest ja latgalitest kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Viljandist põhja pool kaks vaenuväge kohtusid ja ründasid teineteist. Ägeda võitluse järel, mille käigus langesid nii Lembitu kui liivlaste juht Kaupo, ajas kristlaste vägi eestlased lõpuks põgenema. Pärast Sakala vanematega uuesti rahu sõlmimist, selle kinnituseks pantvangide võtmist ja ümbruskonna rüüstamist pöördusid lahingu võitjad tagasi Liivimaale. Novgorodi väed aga Eestimaale ei jõudnudki, ilmselt liidulubaduse andnud uue vürsti nõrga siseriikliku autoriteedi tõttu. Eestlaste liitlasväe rasket lüüasaamist Madisepäeva lahingus on paljud ajaloolased pidanud pöördepunktiks, mille järel eestlaste sõjalise vastupanu tahe ja võime tunduvalt nõrgenesid, või isegi sõja sisuliseks lõpuks.[49][50]

Sõjakäik Läänemaale

1217. aasta alguses oli koos ristisõdijatega Riiga saabunud Lauenburgi krahv Albert, Taani kuninga Valdemar II õepoeg ja vasall. Hoolimata püsivast konfliktist Novgorodi vürstiga hakati nüüd tema eestvedamisel kavandama sõjakäiku Taani kuninga huvipiirkonda, Saaremaale. 1217./1218. aasta pehmel talvel tugevat merejääd aga ei tekkinud ja lõpuks otsustati suunduda hoopis Saaremaa naabermaakonda Läänemaale. Teele asunud riialaste, liivlaste ja latgalite vägi kohtas Salatsi juures saarlasi, kes nende eest Läänemaale põgenesid. Saarlasi jälitades jõudis ka kristlaste vägi sinna ja hakkas maakonda rüüstama. Pärast seda jäädi mõneks päevaks laagrisse ja sel ajal tulid nende juurde Läänemaa kihelkondade vanemad, kellega riialased sõlmisid rahu tingimusel, et nad võtavad vastu ristiusu ja hakkavad maksu tasuma. Kui vanematelt oli lepingu kinnituseks pantvangid saadud, pöördus sõjavägi tagasi. Sakslaste sõjalisest edust ajendatuna läksid sel ajal Riiga järvalased, kes taaskinnitasid juba varem sõlmitud, aga Madisepäeva lahinguga rikutud rahulepingut ja andsid uusi pantvange.[49][50]

Salatsi lahing

Vastuseks Läänemaa-sõjakäigule tegid saarlased rüüsteretke Metsepolesse ja Lēdurgasse. Lēdurga preestri Godfridi initsiatiivil koguti neile vastu astumiseks kiiresti vägi kohalikest liivlastest, ülik Vesikele alluvatest liivlastest ja mõnedest Turaida piiskopilinnusest tulnud sakslastest. Sõjasalk tungis saarlaste väele kallale ja ajas nad pärast pikka lahingut põgenema. Võitluse käigus langes kroonika järgi umbes sada saarlast, lisaks saadi neid mererannal taga ajades kätte 400 hobust.[49][50]

Piiskoppide leping Taani kuningaga

Vaatamata hiljutistele võitudele jõuti Riias järeldusele, et sõja edukaks jätkamiseks vajatakse lisajõude. Riia piiskop Albert, Eestimaa piiskop Theoderich ja samal aastal Zemgale piiskopiks pühitsetud Lippe Bernhard läksid koos Lauenburgi krahv Albertiga 1218. aasta juunis toimunud Taani riigipäevale, kus nad rääkisid kuningas Valdemar II-le "venelaste ja eestlaste suurest sõjast liivimaalaste vastu" ja palusid abi. Kuningas lubaski järgmisel aastal oma sõjaväega Eestimaale minna. Vastutasuks tunnustasid piiskopid Valdemari ülemvõimu Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa üle. Sõlmitud kokkulepe jäi esialgu salajaseks.[50][51][52]

Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjakäik Liivimaale

Pärast 15. augustit organiseeriti Riias sõjakäik revalaste ja harjulaste vastu. Kui vägi oli Viljandi lähedale jõudnud, vangistasid nende Sakala vanemaid teejuhtideks kutsuma läinud luurajad küladest eest leitud venelaste ja saarlaste saadikud, kes Vene vürstide ülesandel Eestimaal sõjaväge kogusid. Novgorodi uus vürst Vsevolod Mstislavitš ja Pihkva vürst Vladimir oma suure väega (Läti Henriku järgi 16 000 meest) pidid juba järgmisel päeval Sakalasse jõudma, kus kavatseti liituda eestlastega, et üheskoos Liivimaale tungida. Liivimaalased loobusid selle peale oma esialgsetest plaanidest ja hakkasid Puide teed mööda Ugandi poole liikuma. Venelased olid samal ajal ületanud Väikese Emajõe. Nende peaväest ette jõudnud eelsalgad sattusid sakslaste, liivlaste ja latgalite rünnaku alla ning taganesid üle väikese jõe (arvatavasti Õhne või selle lisajõgi Rulli), kus kogu venelaste vägi ühte koondus. Liivimaalased tahtsid oma jõud teisele kaldale vastu seada, kuid suur osa neist, peamiselt liivlased ja latgalid, põgenes vastaste suurt hulka nähes ja nende nooltesaju alla jäädes. Paigalejäänud suutsid siiski kõik venelaste katsed üle jõe tungida tagasi lüüa, kuni need öö saabumisel üritamisest loobusid. Läti Henriku kohaselt oli kokkupõrkes langenud 50 venelaste ja 2 liivimaalaste hulgast. Viimased aga enam lahingulist kontakti ei otsinud ja taandusid Riiga.[50][51]

Kolme päeva pärast liikus Novgorodi ja Pihkva vürstide vägi Liivimaale ning rüüstas Ümeral ja Idumeas. Lõpuks piirati sisse võndlaste linnus, mida kaitsesid ka ordu ammukütid. Võnnu piiramise ajaks jõudsid kohale ka lisaväed Eestimaalt, harjulased koos "mõningate teistega". Kui ühe päeva kestnud rünnakud linnuse vastu edu ei toonud, pakuti orduvendadele rahu, millest need aga keeldusid. Kuna samal ajal kogusid riialased uut väge venelastele vastu astumiseks ja vürstid otsustasid lahkuda, minnes Trikāta ja Ugandi kaudu tagasi Venemaale, kus vahepeal leedulaste vägi rüüstamas oli käinud. Lahkusid ka harjulased. Saarlased, kes algul pidid samuti Vene vürstide väega liituma, sõitsid selle asemel laevadega Väinale, võtsid seal jõesaartelt vange, tapsid ühe munga ja röövisid kariloomi. Pärast suhteliselt edutut sõjakäiku tulid Liivimaale pihkvalaste saadikud ettepanekuga rahu teha, kuid seda ei võetud vastu.[50][51]

Leedulaste sõjakäik Eestimaale

Tõenäoliselt 1219. jaanuari paiku toimus Liivimaa vanemas riimkroonikas kirjeldatud leedulaste sõjakäik Eestimaale. Kuna Läti Henrik seda ei maini, siis osa ajaloolasi paigutab selle hoopis aega pärast 1227. aastat. Leedulaste erakordselt hulljulgeks nimetatud retk kulges läbi Zemgale ja Kuramaa ning üle Kura kurgu Saaremaale. Üksteise järel rüüstati Saaremaa, Muhu, Läänemaa, Järvamaa, Nurmekund ja Sakala. Tagasiteel ründas neid aga orduvendade, liivlaste ja latgalite salk. Pikast retkest kurnatud leedulased said lahingus lüüa, osa neist tapeti, teised põgenesid oma röövsaaki maha jättes.[53][54]

Sõjakäik Revalasse

1219. aasta veebruaris otsustati Riias korraldada sõjakäik Revalasse. Algatajaks oli arvatavasti ordu, kes soovis piiskop Alberti äraolekut kasutades Liivimaal juhtivasse rolli astuda. Orduvendadest, riialastest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi läks külmas vastutuules mööda merejääd Soontaganasse, võttis sealt teejuhid ja liikus edasi Revalasse. Peaväest ette jõudnud Vesike liivlaste salk süütas esimese leitud küla soojasaamiseks põlema, mis aga hoiatas teisi revalasi vaenuväe tulekust ja võimaldas neil pelgupaikadesse põgeneda. Liivimaalased rüüstasid Revala idaosa ja asusid siis mööda merd saagi ja vangidega tagasi minema. Saarlaste või teiste eestlaste kallaletungi kartes liiguti ettevaatlikult ja Liivimaale jõudmine võttis aega kümme päeva.[51][53]

Taani vägede maaletung[muuda | redigeeri lähteteksti]

1219. aastal maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juurde kuningas Valdemar II juhtimisel kuninga vasallid Põhja-Saksamaa rannikualalt, lääneslaavlased ja Taani ristisõdijad, kes vallutasid umbes aasta jooksul Tallinna piirkonna ja Põhja-Eesti ning hakkasid taanlaste kontrolli all olevates piirkondades ristima elanikke ja rajama sõjalisi kindlustusi. Põhja-Eesti vallutamise järel anti alad Rooma paavsti poolt valitsemiseks Taani kuningale, mitte Taani kuningriigile. Vallutatud maalt saadud tulud laekusid isiklikult Taani kuningale, mitte Taani riigile.

Next.svg Pikemalt artiklis Lindanise lahing

1220. aastal algas Taani Tallinna piiskopkonna ja Riia piiskopkonna vaimulike poolt Eestimaa põhjaosas nn võiduristimine, kus taani ja saksa preestrid püüdsid kiirkorras ristida võimalikult paljudes eri Eesti piirkondades võimalikult paljusid inimesi. Riia piiskopi preestrid ristisid Virumaa maavanema Tabeline ja Pudiviru 14 küla elanikud.

1220. aasta alguses korraldasid sakslased uue sõjakäigu Harjumaa vastu, kuid Järvamaal Kareda küla all sattus sakslaste ja latgalite vägi kokku aga hoopis saarlastega, kus toimus Kareda lahing, mille saarlased kaotasid.

1221. aastal purjetasid saarlased Tallinna alla ning asusid seda piirama ühes rävalaste, harjulaste ja virulastega, linna piirati tulemuseta 14 päeva. Nelja koge ilmumisel Tallinna lahele, millel saarlased arvasid olevat Taani kuninga enese väed, otsustati piiramine lõpetada ja lahkuda piiratava Toompea linnuse alt.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna piiramine (1221)

1222. aasta suvel või sügisel maabus Taani kuningas Valdemar II oma väega Saaremaal ja hakkas seal rajama kivilinnust. Saarlased asusid linnust piirama ja lõpuks olid taanlased sunnitud piirajate ettepanekud vastu võtma. Linnus anti üle saarlastele, enamikul taanlastest lubati lahkuda.

Next.svg Pikemalt artiklis Saaremaa lahing (1222)

Rootsi vägede maaletung[muuda | redigeeri lähteteksti]

1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse umbes 500-mehelise garnisoni hertsog Karli ja Linköpingi piiskop Karl Magnussoni juhtimisel kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi, kuid Lihula lahingus sama aasta augustis piirasid saarlaste linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes saarlaste kätte.

Next.svg Pikemalt artiklis Lihula lahing

Rootsi väe julgestusel asusid rootsi misjonärid seejärel ristima Ridalas, kuid vihased saarlased ründasid neid. Vaid vähesed suutsid endid päästa põgenemisega taanlaste juurde. Umbes 500 tapetut jäi maha.

Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti allutatud.

1222.–1223. aasta ülestõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 1222. aasta ülestõus Eestis

1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn).

Saanud 29. jaanuaril 1223 innustunud ülestõusust, tungisid Lõuna-Eestis sakalalased Viljandi linnuses sakslastele kallale ning tapsid orduvendi, sulaseid, kaupmehi ja isegi foogt Mauritiuse. Seejärel võtsid sakalased kinni ka Järvamaa foogti Hebbe, kes toodi Viljandisse ja tapeti. Viljandi vanemad saatsid võiduteate Otepääle ja Tartu, kutsudes kõiki eestlasi talitama nende eeskujul. Pärast linnuse vallutamist olid sakalased sunnitud abi küsima venelastelt Novgorodist, kust saabus ka Viljandisse väike vene kaitsesalk. 1223. aasta augustis aga vallutas linnuse tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal – Lippe Bernhard, pärast kahenädalast piiramist.

Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l, kes oli sel ajal kogu Põhja-Euroopat hõlmava Taani suurriigi valitseja, konflikt vasallidega Põhja-Saksamaal ja Taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsesse sõjategevusse. Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita viimast suuremat välilahingut orduvägede vastu – II Ümera lahingut ja ka 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga. Pärast seda jaotati Lõuna-Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi täielikult ordu valdusesse. Vaiga aga jagati piiskopkonna ja ordu vahel.

Sellele järgnes taas kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine.

Lahingud ja väejuhid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lahingud
1208. aasta üheaastane vaherahu
Turaida vaherahu
Väejuhid

Ordu ja Taani võimuvõitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1223. aastal võttis Schwerini krahv Taani kuninga Valdemar II vangi ning kasutades ära Taani kuninga nõrkust, hõivasid sakslased 1225. aastal kuninga vasallidelt Virumaa ja Järvamaa. Taani kuninga vasallide ja sakslaste vahelise järgmise konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti poolt Eestimaale saadetud legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm lahkus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja Magister Johannese. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ja kohe alustasid pealetungi Taani kuninga aladele ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse seal asunud Taani kuninga vasallidelt ning muutes linnuse oma tugipunktiks.

Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti – Muhu linnuse, tappes kõik seesolijad, nii naised, mehed kui ka lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.

1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Rooma-katoliku kiriku esindajate (piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid.

Pärast ordu kaotust Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. aastal toimus Eesti piires veel üks suurem ülestõus, kuid seegi ebaõnnestus.

Vallutajate omavahelised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ristisõdijad tegid koostööd ka Vene vürstiriikidega. Pihkva vürst Mstsislav andis oma tütre piiskop Alberti vennale, Theodorichile naiseks ja ühiste jõududega tehti eestlaste vastu mitu sõjakäiku.

Ehkki Läänemere-äärsete riikide vallutamine toimus Rooma paavsti õnnistusel ja heakskiidul, puudusid paavstivõimul oma sõjalised jõud uude maade vallutamiseks ning ülesande täitmiseks kaasas ta katoliku kiriku mõjule alluvate ilmalike riikide ja ka vaimulike sõjaliste organisatsioonide teeneid.

Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos ilmalike (Liivi ordu ja Taani kuningale kuulunud Eestimaa hertsogkond) ja otseste Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonnad) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, ei järgitud seda siiski reaalselt ja võimalusel vallutati nõrgematelt naabritelt valdusi kohaliku tähtsusega konfliktide raames.

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Alna Balduin, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade (Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Seejärel määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel ka Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Riia piiskopkond.

1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt Taani valitsemisajast paikseks jäänud Taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed.

1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna Lübecki sadamale. Liivi ordu sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksa linnadest (Lübeck, Vestfaal, Reinimaa, Hansa Liit) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.

Jätkates oma maavalduste suurendamist ja soovides ühendada Põhja-Eestis ja Preisimaal asuvad ordu maavaldused, asuti sõjategevusse semgalite ja žemaitide vastu, kuid ordu väed purustati Saule lahingus 1236. aastal. 1237. aastal kinnitas paavst liitumistingimused koos salatingimustega (Põhja-Eesti tagastamine Taanile), Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ja edaspidi kasutati nime Liivi ordu.

Rooma paavsti vahendusel saavutatud kokkuleppe Taani alade tagastamise kohta realiseerimiseks saatis paavst Eestimaale jällegi legaadi Modena Wilhelmi, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle, mis reaalsuses seisnes ordu Põhja-Eesti orduvasallide elatusallikatest ilmajätmisest ning neile mõistliku kompensatsioonisüsteemi pakkumist, et säilitada rahu ja vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli ordu vallutatud maavaldustest – 5800 aakrist maast jäänud ordu valdusesse ainult 1895 aakrit.[55] Maade tagastamine venis kuni 1238. aasta suveni, mil paavsti korraldusel kogunesid Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivimaa ordumeistri Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid Stensby lepingu 7. juunil 1238.

Stensby leping oli ka aluseks Rooma paavsti organiseeritud maa-alade vallutamiseks (Ristisõjad Venemaal).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Marek Tamm. "Kuidas õigustada ristisõda? Liivimaa vallutamine ja uus ristisõjaretoorika 13. sajandi alguses." In: Kroonikast kantaadini: Muusade kunstid kesk- ja varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 20 (27), lk 11–41. PDF-ina: [1]
  2. 2,0 2,1 Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut, 2012, lk-d 25–62.
  3. Eric Christiansen, Põhjala ristisõjad. Tallinn: Tänapäev, 2004.
  4. Muistse vabadusvõitluse mõiste kohta lähemalt: Anti Selart "Muistne Vabadusvõitlus" Vikerkaar 2003, 10–11, lk-d 108–120; "Eesti keskaeg – kas üks või mitu?" Sirp, 17.03.2006; Marek Tamm, "Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus" Riigikogu Toimetised, 16 (2007); Marek Tamm, Kas muistne vabadusvõitlus on lõppenud? In: Monumentaalne ajalugu, Loomingu Raamatukogu 28–30/2012, lk-d 32–38; Marek Tamm, Eestlaste suur vabadusvõitlus. Järjepidevuse ja kordumise mustrid Eesti kultuurimälus. In: Monumentaalne ajalugu, lk-d 48–64.
  5. Eesti ajalugu. I, Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus. Toimetajad Harri Moora ja Hans Kruus.
  6. (Vikerraadio „Eesti Lugu” 16.02.13).
  7. Postimees 11.01.13
  8. (Postimees, 31.01.13)
  9. (Postimees, 05.02.13).
  10. Uus käsitlus tõrjub kõrvale rahvusromantilise arusaama Eesti keskajast, Postimees, 11. jaanuar 2013
  11. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990.
  12. Sellisena on muistse vabadusvõitluse algust dateerinud näiteks eestikeelsed entsüklopeediad: Eesti Entsüklopeedia artikkel eestlaste muistsest vabadusvõitlusest ja TEA entsüklopeedia artikkel muistsest vabadusvõitlusest
  13. Näiteks: Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227. Lk 171.
  14. Mihkel Mäesalu, Saksa-Taani konflikt Eestis 1218–1238. Magistritöö. Tartu, 2010.
  15. Eesti ajalugu II, lk-d 35–36.
  16. Lätlased “pärisid maa”, kirikulugu (vaadatud 20. aprill 2013
  17. Henriku Liivimaa kroonika 1982, X 13, kommentaarid 22–24, lk 67
  18. Vahtre, lk 54
  19. Selart 2012, lk 42
  20. Henriku Liivimaa kroonika 1982, XI 3, XII 6, lk 75, 89
  21. Vahtre, lk 55, 58, 65
  22. Selart 2012, lk 43
  23. Henriku Liivimaa kroonika 1982, XI 7, XII 6, lk 81, 89
  24. Vahtre, lk 55
  25. 25,0 25,1 25,2 25,3 Henriku Liivimaa kroonika 1982, XII 6, lk 89–93
  26. Vahtre, lk 55–58
  27. 27,0 27,1 27,2 27,3 27,4 27,5 Vahtre, lk 57–74
  28. Henriku Liivimaa kroonika 1982, XIII 5, lk 101
  29. 29,0 29,1 29,2 29,3 29,4 29,5 29,6 Henriku Liivimaa Kroonika 1982, XIV, lk 101–117
  30. Selart 2012, lk 43–44
  31. Indriķa hronika, XIV, kommentaar 8
  32. Vahtre, lk 73–76
  33. 33,00 33,01 33,02 33,03 33,04 33,05 33,06 33,07 33,08 33,09 33,10 33,11 33,12 33,13 Vahtre, lk 75–94
  34. 34,0 34,1 34,2 34,3 34,4 34,5 34,6 34,7 34,8 34,9 Henriku Liivimaa kroonika 1982, XV, lk 119–131
  35. Indriķa hronika, XV, kommentaar 48
  36. Henriku Liivimaa kroonika 1982, XV 11, XVI 1, lk 131–133
  37. Vahtre, lk 95–99
  38. Selart 2012, lk 46
  39. 39,0 39,1 39,2 39,3 39,4 39,5 39,6 39,7 Vahtre, lk 100–109
  40. Selirand, lk 68
  41. 41,0 41,1 41,2 41,3 Henriku Liivimaa kroonika 1982, XVIII, lk 149–157
  42. Mäesalu, lk 46
  43. Indriķa hronika, peatükk XV, kommentaar 54, XVIII, kommentaar 20
  44. 44,0 44,1 44,2 44,3 44,4 44,5 44,6 44,7 44,8 Henriku Liivimaa kroonika 1982, XIX, lk 157–171
  45. 45,00 45,01 45,02 45,03 45,04 45,05 45,06 45,07 45,08 45,09 45,10 45,11 Vahtre, lk 110–119
  46. Vunk, lk 178–179
  47. 47,0 47,1 47,2 47,3 47,4 47,5 47,6 Henriku Liivimaa kroonika 1982, XX, lk 171–177
  48. Indriķa hronika, peatükk XX, kommentaar 13
  49. 49,0 49,1 49,2 Henriku Liivimaa kroonika 1982, XXI, lk 177–185
  50. 50,0 50,1 50,2 50,3 50,4 50,5 Vahtre, lk 120–133
  51. 51,0 51,1 51,2 51,3 Henriku Liivimaa kroonika 1982, XXII, lk 185–193
  52. Selart 2012, lk 49
  53. 53,0 53,1 Vahtre, lk 134–149
  54. Liivimaa vanem riimkroonika, värsid 1423–1552, lk 40–41
  55. Папская курия –главный организатор крестоносной агрессии 1240–1242 гг. против Руси.Шаскольский И.П.

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Muinas-Eesti
Eestlaste muistne vabadusvõitlus
1206/12081227
Järgnev:
Eesti keskaeg