Constantinuse kingitus

Allikas: Vikipeedia

Constantinuse kingitus (ladina keeles "Constitutum Constantini" samuti ka "Donatio Constantini ad Silvestrem I papam") on võltsitud edikt, mille Rooma keisri Constantinus Suure väidetavalt andis paavst Silvester I-le.

Edikti kohaselt said paavst Silvester I ja ka tema järeltulijad paavstiametis kingiks vaimuliku ja ka poliitilise ülemvõimu Rooma impeeriumi lääneosas.[1]

Sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üriku esimeses osas kirjeldatakse, kuidas Constantinus I ime läbi leeprast tervenes ning kuidas apostlid Peetrus ja Paulus end temale ilmutasid. Seepeale lasi Constantinus paavst Silvester I enda juurde kutsuda, et ennast ristida lasta. (Tegelikult ristis Constantinuse tema surivoodil Nikomeedia piiskop Eusebios.)

Teises osas on kirjas, et tänutäheks tõstis Constantinus Rooma piiskopi ülemuslikuks teiste kirikute suhtes. Konstantinoopol, Antiookia, Aleksandria ja Jeruusalemm kaotasid oma mõjuvõimu. Peale selle sai paavst privileegid ja atribuutika (diadeemi, purpurmantli, saua ja kirikupühade määramise õiguse). Edikti järgi läks kogu võim Itaalias ja läänealadel üle paavstile, mistõttu Constantinus viis oma valitsuse üle Konstantinoopolisse.

Mõju keskajal ja varasel uusajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavstid kasutasid "Constantinuse kingitust" kristluse laialdasema leviku ja oma mõjuvõimu kindlustamiseks. See dokument oli katoliku kiriku õigustuseks esitada tingimusi ja nõudeid riikidele ning seadis paavsti kuningatega võrdsele tasemele.[viide?]

Võimalik, et Constantinuse kingitus mängis oma osa 8. sajandi viiekümnendatel aastatel, kui paavst Stephanus II sõlmis sidemed Prantsuse kuninga Pippin III–ga ning viimane andis talle võimu Kesk-Itaalia ühe osa üle.[viide?] Mõned uurijad aga arvavad, et see võltsing tuli mängu alles 8. sajandi lõpus või 9. sajandi alguses.[viide?]Saksa-Rooma keiser Otto III oli ainus suurematest valitsejatest, kes paavsti ülemvõimu vaidlustas. Tema vastuseis 1001. aastal jäi aga vaid isiklikuks arvamuseks ning sellele ei järgnenud midagi, kuna Otto suri juba järgmisel, 1002. aastal.[viide?]

11. sajandi keskpaigast kuni hilise keskajani kasutasid paavstid "Constantinuse kingitust" isegi territoriaalsete nõudmiste esitamisel Konstantinoopoli patriarhi vastu. Hiljemalt 11. sajandil muutus "Constantinuse kingitus" kirikuõiguse nurgakiviks.[viide?]

Keskajal olid peale Otto III vaid üksikud vabamõtlejad pannud paavsti võimu kahtluse alla.[viide?]

Võltsingu tõestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. sajandil tõestasid kaks õpetlast allikakriitiliselt, et dokument on võltsing. Esimesena tõestas seda 1433 Saksa teoloog ja filosoof Nicolaus Cusanus oma teoses "De Concordantia Catholica".[viide?] Teine kriitik oli Itaalia humanist Lorenzo Valla. Valla tõestas lingvistiliselt, et ladina keel, milles oli dokument kirjutatud, ei saanud pärineda 4. sajandist.[viide?] Pealegi oli dokumendis mainitud Konstantinoopolit, aga tol ajal kandis linn veel Bütsantsi nime. Järgmisena astus paavsti vastu 1521. aastal välja aadlirüütel Ulrich von Hutten oma teoses "De donatione Constantini".[viide?]

17. sajandi alguses tunnistas kirik Constantinuse kingituse võltsinguks, jäädes siiski seisukohale, et Constantinuse poolt antud õigused on jõus ning et kreeklased on selle dokumendi tõlkimisel ladina keelde teinud vigu. Alles 19. sajandil tõestas õpetlane Ignaz Döllinger, et viited oskamatule tõlkele ei pea paika. Vatikan kinnitas seejärel, et Constantinuse kingitus on võltsing.[viide?]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.