Stabat Mater

Allikas: Vikipeedia

Stabat Mater on keskaegne ladinakeelne luuletekst, milles kirjeldatakse Jumalaema Neitsi Maarja kannatusi oma poja Jeesus Kristuse ristilöömise ajal. Teksti autor ei ole täpselt teada, kuid autorsust on muuhulgas omistatud paavst Innocentius III-le (1216), Johannes Bonaventurale (1274) ning frantsiskaani mungale Jacopone da Todile (1306).

Stabat Materi teksti kasutatakse Maarja kannatuste mälestuspäeval 15. septembril ning Suurel Reedel nii loetud kui ka lauldud sekventsina.

Stabat Materi tekst liideti aastal aastal 1521 Missale Romanumiga, ning seoti Trento kirikukogu otsuse alusel jumalateenistuse tekstidega. Aastal 1727 võeti see Brevieris katoliku liturgiasse ning kuulub sinna tänini.

Kuulsaim saksakeelne tõlge pärineb Heinrich Bonelt aastast 1847. Eesti keelde on Stabat Materi tõlkinud näiteks Toomas Siitan.

Originaaltekst, liturgiline tekst ning sõna-sõnaline tõlge eesti keelde[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stabat Materi tekstil on mitu versiooni. Siinsed on toodud uurijate Guido Maria Drevesi ja Clemens Blume põhjal. Vähem oluline ei ole ka katoliku kirikus tänapäeval kasutusel olev versioon, mis leidub Graduale Romanumi 1973/1979. aasta väljaandes. Võrreldes paljude varasemate liturgiliste versioonidega erineb see originaaltekstist suhteliselt vähe. Erinevused on toodud rasvases kirjas. Kolmandas veerus leidub sõna-sõnaline tõlge eesti keelde.

Ladinakeelne originaaltekst

aastatest 1200–1300

Tänapäeva liturgiline tekst

Graduale Romanum 1973/79

Eestikeelne

sõna-sõnaline tõlge

Stabat mater dolorosa
Iuxta crucem lacrimosa,
Dum pendebat filius;
Cuius animam gementem,
Contristantem et dolentem
Pertransivit gladius.

O quam tristis et afflicta
Fuit illa benedicta
Mater unigeniti!
Quae maerebat et dolebat,
Et tremebat, dum videbat
Nati poenas incliti.

Quis est homo qui non fleret,
Matrem Christi si videret
In tanto supplicio?
Quis non posset contristari,
Piam matrem contemplari
Dolentem cum filio?

Pro peccatis suae gentis
Vidit Iesum in tormentis
Et flagellis subditum.
Vidit suum dulcem natum
Morientem desolatum
Dum emisit spiritum.

Pia mater, fons amoris,
Me sentire vim doloris
Fac, ut tecum lugeam.
Fac, ut ardeat cor meum
In amando Christum Deum,
Ut sibi complaceam.

Sancta mater, istud agas,
Crucifixi fige plagas
Cordi meo valide.
Tui nati vulnerati
Tam dignati pro me pati,
Poenas mecum divide.

Fac me vere tecum flere,
Crucifixo condolere,
Donec ego vixero;
Iuxta crucem tecum stare
Et me tibi sociare
In planctu desidero.

Virgo virginum praeclara,
Mihi iam non sis amara,
Fac me tecum plangere.
Fac ut portem Christi mortem,
Passionis fac consortem
Et plagas recolere.

Fac me plagis vulnerari,
Cruce fac inebriari
Et cruore filii;
Flammis ne urar succensus,
Per te, virgo, sim defensus
In die iudicii.

Christe, cum sit hinc exire,
Da per matrem me venire,
Ad palmam victoriae.
Quando corpus morietur,
Fac ut anima donetur
Paradisi gloriae.

Stabat mater dolorosa
Iuxta crucem lacrimosa,
Dum pendebat filius.
Cuius animam gementem,
Contristatam et dolentem
Pertransivit gladius.

O quam tristis et afflicta
Fuit illa benedicta
Mater unigeniti!
Quae maerebat et dolebat,
Pia Mater, dum videbat
Nati poenas inclyti.

Quis est homo qui non fleret,
Matrem Christi si videret
In tanto supplicio?
Quis non posset contristari,
Piam matrem contemplari
Dolentem cum Filio?

Pro peccatis suae gentis
Vidit Iesum in tormentis
Et flagellis subditum.
Vidit suum dulcem natum
Morientem desolatum,
Dum emisit spiritum.

Eia mater, fons amoris,
Me sentire vim doloris
Fac, ut tecum lugeam.
Fac, ut ardeat cor meum
In amando Christum Deum,
Ut sibi complaceam.

Sancta mater, istud agas,
Crucifixi fige plagas
Cordi meo valide.
Tui nati vulnerati
Tam dignati pro me pati,
Poenas mecum divide!

Fac me vere tecum flere,
Crucifixo condolere,
Donec ego vixero.
Iuxta crucem tecum stare
Ac me tibi sociare
In planctu desidero.

Virgo virginum praeclara,
Mihi iam non sis amara:
Fac me tecum plangere.
Fac ut portem Christi mortem,
Passionis fac consortem,
Et plagas recolere.

Fac me plagis vulnerari,
Cruce hac inebriari
Et cruore Filii,
Flammis urar ne succensus,
Per te Virgo, sim defensus
In die iudicii.

Fac me cruce custodiri,
Morte Christi praemuniri,
Confoveri gratia.
Quando corpus morietur,
Fac ut animae donetur
Paradisi gloria.

Stabat (seisab) Mater (ema) dolorosa (mures)
Juxta Crucem (risti juures) lacrimosa (nuttes),
Dum (kuni) pendebat (ripub) Filius (poeg).
Cujus (kelle) animam (hinge) gementem (kaebuste),
Contristatam (kurbuse) et (ja) dolentem (kannatustega),
Pertransivit (läbib) gladius (mõõk).

O (oh) quam (kui) tristis (kurb) et (ja) afflicta (masendunud)
Fuit (põgenevad) illa (sõnad) benedicta (head)
Mater (ema) Unigeniti (kõigi)!
Quae (kus) maerebat (mure), et (ja) dolebat (kaebus),
Pia (õnnis) Mater (ema), dum (kuni) videbat (elab)
Nati (sünnib) poenas (karistus) inclyti (tuttav).

Quis (kes) est (on) homo (inimene), qui (kes) non (ei) fleret (nutaks),
Matrem Christi (Kristuse Ema) si (nii) videret (nähes)
In tanto (sellises) supplicio (ängis)?
Quis (kes) non (ei) posset (oleks võimeline) contristari (kaeblema),
Christi Matrem (Kristuse Ema) contemplari (nähes)
Dolentem (kannatamas) cum Filio (Poja pärast)?

Pro peccatis (pattude tõttu) suae (olnud) gentis (sugupõlvede)
Vidit (näeb) Jesum (Jeesust) in tormentis (piinapingil),
Et (ja) flagellis (karistuse alla) subditum (asetatuna).
Vidit (Näeb) suum (tema) dulcem (armast) natum (olemust)
Moriendo (suremas) desolatum (hüljatuna),
Dum (kuni) emisit (vabaneb) spiritum (hing).

Eia (kuule) Mater (ema), fons (allikas) amoris (armastuse),
Me (mina) sentire (tean) vim (tee) doloris (mure)
Fac (tee), ut (et oleksin) tecum (kaitstud) lugeam (muredest).
Fac (tee) ut (et) ardeat (põleks) cor (süda) meum (minu)
In amando (armastuses) Christum Deum (Kristuse Jumala vastu),
Ut (et) sibi (see) complaceam (rahuneks).

Sancta Mater (Püha Ema), istud (sinna) agas (lähed),
Crucifixi (ristile) fige (naelutatu) plagas (löökidega)
Cordi (südame) meo (minu) valide (tugevuse).
Tui (sinule) nati (sündinud) vulnerati (haavad),
Tam (nii) dignati (väärtuslikud) pro me (minu pärast) pati (kannatatud),
Poenas (karistust) mecum (meie) divide (jagad).

Fac (tee) me (minu) vere (tõelised) tecum (tema) flere (kaebed),
Crucifixo (ristilelöödu) condolere (valudega),
Donec (kuni) ego (mina) vixero (elan).
Juxta Crucem (risti juures) tecum (temaga) stare (seistes),
Et (ja) me (mind) tibi (temaga) sociare (ühendades)
In planctu (lootuses) desidero (kurvas).

Virgo (neitsi) virginum (neitsilikkusest) praeclara (kuulus),
Mihi jam (kui) non (ei) sis (veel) amara (armasta):
Fac (lase) me (mind) tecum (sinuga koos) plangere (kaevelda).
Fac (tee) ut (et) portem (uks) Christi (Kristuse) mortem (surma)
Passionis (kannatusi) fac (tee) consortem (koos),
Et (ja) plagas (haavu) recolere (too tagasi).

Fac (tee) me (minu) plagis (lahti) vulnerari (haavad)
Crucem (piinates) hac (nii) inebriari (joovastuseni),
Ob (tõttu) amorem (armastuse) Filii (poja).
Inflammatus (süütamine) et (ja) accensus (innustamine)
Per te (sinule) , Virgo (Neitsi), sim (kes sa) defensus (kaitsed)
In die (päeval) judicii (viimase kohtupäeva).

Christe (Kristus), cum sit (koos kellega) hinc (nüüd) exire (on olemas),
Da per (selle kaudu) Matrem (ema) me (mind) venire (õnnistab),
Ad palmam (palmipuude) victoriae (võitu).
Quando (kui) corpus (keha) morietur (sureb),
Fac (tee), ut (et) animae (hinge) donetur (õnnistataks)
Paradisi (paradiisi) gloria (austuses).

Teksti analüüs[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stabat Mater koosneb kümnest stroofist, millest igaüks on omakorda jaotatud kaheks kolmevärsiliseks osastroofiks. Seetõttu on Stabat Materit võimalik laulda kahe koori poolt, kusjuures teine koor kordab esimese koori meloodiat. Kõigi stroofide aluseks on riimiskeem AABCCB (Schweifreim).

Stabat Materi tekstile loodud heliteosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stabat Materi teksti on kasutanud paljud heliloojad. Tihti ei ole käigus kogu tekst, vaid vastavalt heliteose rõhuasetustele on aktsendid erinevatel teemadel: troost, kannatus, kaebus. Vanim gregoriaani Stabat Materi tekstile loodud koraalimeloodia pärineb Josquin Desprez'lt. 16. sajandil hakati kirjutama polüfoonilisi Stabat Matereid, kuulsaim neist Giovanni Pierluigi da Palestrina Stabat Mater kahele koorile.

Kuulsamaid Stabat Matereid läbi aegade (kronoloogiliselt):

  1. 1480: Josquin Desprez, motett
  2. 1585: Orlando di Lasso, meeskoorile
  3. ca 1590: Giovanni Pierluigi da Palestrina, kahele segakoorile
  4. 1680: Marc-Antoine Charpentier
  5. 1707: Emanuele d’Astorga, solistidele, koorile, orkestrile ja orelile
  6. 1715: Domenico Scarlatti, 10-häälsele vokaalansamblile või koorile ja continuole
  7. 1723: Alessandro Scarlatti, sopranile, aldile ja continuole
  8. ca 1725: Antonio Caldara, solistidele, koorile, keelpillidele ja kahele tromboonile
  9. ca 1727: Antonio Vivaldi, aldile, keelpillidele ja continuole
  10. 1727: Agostino Steffani, solistidele, koorile, keelpillidele ja orelile
  11. 1736: Giovanni Battista Pergolesi, sopranile, aldile, keelpillidele ja tšembalole
  12. 1750: Tommaso Traetta Stabat mater
  13. 18. sajand: Giovanni Benedetto Platti
  14. 1767: Joseph Haydn, solistidele, koorile ja orkestrile
  15. 1782: Franz Ignaz Beck, sopranile, aldile, baritonile, koorile ja orkestrile
  16. 1781/1800: Luigi Boccherini, Stabat Mater sopranile ja keelpillidele / aldile, tenorile ja keelpillidele
  17. 1799: Carl Joseph Rodewald, kahele sopranile ja orkestrile
  18. 1815: Franz Schubert solistidele, koorile ja orkestrile
  19. 1829: Friedrich Theodor Fröhlich, saksakeelne Stabat mater
  20. 1832/1842: Gioacchino Rossini, soolokvartetile, koorile ja orkestrile
  21. 1849: Peter Cornelius, solistidele, koorile ja orkestrile
  22. 1862–1866: Franz Liszt, solistidele, koorile ja orkestrile (osana oratooriumist Christus)
  23. 1875: Louis Théodore Gouvy, solistidele, koorile ja orkestrile op. 65
  24. 1877: Antonín Dvořák, soolokvartetile, koorile, orelile ja orkestrile op. 58
  25. Franz Wüllner, 8-häälsele segakoorile op. 45
  26. 1890: Josef Rheinberger, koorile ja orelile
  27. 1898: Giuseppe Verdi, osana teosest Quattro pezzi sacri) koorile ja orkestrile
  28. 1925/1926: Karol Szymanowski, kolmele soolohäälele, koorile ja orkestrile op. 53
  29. 1927: Johann Nepomuk David, 6-häälsele segakoorile (SSATBB) a cappella
  30. 1950/1951: Francis Poulenc, sopranile, koorile ja orkestrile
  31. 1898/1962: Zoltán Kodály, segakoorile
  32. 1962: Krzysztof Penderecki, kolmele segakoorile (3 * SATB) a cappella
  33. 1963: Vincent Persichetti, koorile ja orkestrile op. 92
  34. 1967: Frank Martin, sopranile, viiulile ja orkestrile
  35. 1971: Henryk Mikołaj Górecki, orkestrile soprani ja kooriga
  36. 1985: Arvo Pärt, sopranile, aldile ja keelpillitriole
  37. 1986: Knut Nystedt, segakoorile ja soolotšellole
  38. 1990: Vytautas Barkauskas, segakoorile
  39. 1992/2009: Klaus Michael Miehling, sopranile ja keelpillisekstetile op. 39 (versioon sopranile ja orelile op. 39a, 2009)
  40. 1993: Walter Steffens, 9-häälsele naiskoorile
  41. 1994: Manfred Niehaus, kolmele sega- või samale häälele a cappella, solistidele või koorile
  42. (1997/1998: Lutz-Werner Hesse, soprani- ja aldisolistile, segakoorile, altsaksofonile, löökpillidele ja orelile op. 28
  43. 1998: Javier Busto, segakoorile
  44. 1998: Jaakko Mäntyjärvi, segakoorile ja keelpillidele
  45. 2000: Wolfgang Rihm, metsosopranile, aldile keelpillidele ja harfile
  46. 2000: Salvador Brotons, solistidele, koorile ja orkestrile
  47. 2004: Christophe Looten, neljale häälele a cappella op. 64
  48. 2005: Bruno Coulais, kahele nais- ja kahele meeshäälele, koorile, viiulile, klaverile, kitarrile, keelpillikvartetile ja löökpillidele
  49. 2007: Hristo Tsanoff,
  50. 2008: Karl Jenkins

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Guido Maria Dreves, Clemens Blume: Ein Jahrtausend lateinischer Hymnendichtung. Eine Blütenlese aus den Analektika Hymnika mit literarhistorischen Erläuterungen. O.R. Reisland; Leipzig, 1909; Teil I, S. 36–37, 355–377.
  • Gottesdienst. Gebets- und Gesangbuch für das Erzbistum München und Freising. München, Verlag J. Pfeiffer, 1958.
  • Graduale Triplex seu Graduale Romanum Pauli Pp.VI cura recognitum & rhythmicis signis a Solesmensibus Monachis ornatum neumis Laudunensibus (Cod. 239) et Sangallensibus (Codicum San Gallensis 359 et Einsidlensis 121) nunc auctum. Abbaye Saint Pierre de Solesmes (Frankreich) & Desclée, Paris-Tournai, 1979.
  • Paul-Gerhard Nohl 1996: Lateinische Kirchenmusiktexte, Bärenreiter Kassel, ISBN 3-7618-1249-3

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]