Saksa-Rooma keiser

Allikas: Vikipeedia

Saksa-Rooma keiser ehk Püha Rooma keiser oli 9621806 eksisteerinud Saksa-Rooma impeeriumi valitseja tiitel, mille võttis kasutusele Saksa kuningas Otto I.

Keisritiitel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otto I nimetas end lihtsalt keisriks, Püha Rooma keisri nimetus tuli ilmselt 11.12. sajandil, Saksa-Rooma keisriks hakati imperaatorit nimetama alles 15.16. sajandil.

Otto I kroonis paavst. Sellest alates kuni 16. sajandini pidi valitud Saksa kuningas ootama paavsti heakskiitu ja muude asjaolude soodsat kokkulangemist, enne kui võis ametlikult keisriks saada.

Friedrich III oli viimane Saksa-Rooma keiser, kes krooniti Roomas. 1508 võttis keiser Maximilian I endale ise tiitli (valitud keiser), 1530 krooniti Karl V viimase keisrina paavsti poolt. Karli vend Ferdinand võttis endale valitud keisri tiitli, kui ta 1556 valitsejaks sai (Saksa kuningas oli ta 1531. aastast niigi), sellega sulasid Saksa kuninga ja Saksa keisri tiitel tegelikult ühte ning termin 'Saksa kuningas' kadus käibelt.

Tendents nimetada kõiki Saksa-Rooma riigi valitsejaid keisriteks on laialt levinud, ehkki tegelikult ei jõudnud suur osa Saksa kuningaist oma keisriks kroonimist ära oodata. Et nende võim oli aga võrdne, vahe oli vaid nimetuses, siis on mõistlik esitada keisrid ja kuningad ühtses nimekirjas. Asja komplitseerib aga see, et sageli nimetas Saksa kuninga juba eelmine keiser, et oma järeltulijale troon tagada, mistõttu keskajal valitses riiki mõnikord mitu isikut. Reaalne võim oli enamasti siiski keisri käes. Sageli leidus aga rivaalitsevaid Saksa kuningaid, kes võisid kahekesi korraga taotleda keisriks kroonimist (näiteks Otto Welf ja Philipp von Hohenstaufen 13. sajandi alguses.

Keisrite valimisest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keisritiitel oli enamasti Saksamaa tugevaima dünastia käes: algul Saksi, seejärel Franki ehk Saali, siis Hohenstaufenite. Pärast interreegnumit said keisriks aga mitme dünastia esindajad. 13081313, 13461400 ja 14101437 oli keisri tiitel Luxemburgi dünastia, seejärel aga kuni keisririigi lõpuni (välja arvatud kaks erandit) Habsburgide (alates 1765 Habsburgide-Lotringite) käes.

Ametlikult valisid keisri küll kuurvürstid, kuid tegelikkuses oli see pigem vormitäide. Enamasti võis tugevam kandidaat oma tahte jõu või raha abil läbi suruda, kuid aeg-ajalt oli siiski ka kuurvürstidel võimalus asja suunata (ehkki tavaliselt mitte selles suunas kui nad soovisid, kui vaadata näiteks Rudolf von Habsburgi või Karl VII valimist). Kuurvürstideks olid esialgu Mainzi, Trieri ja Kölni peapiiskopid, Saksi hertsog, Brandenburgi markkrahv, Böömi kuningas ja Reini pfaltskrahv (Pfalzi valitseja). Nende privileegid kinnitas Karl IV 1356 kuldbullaga. 1623. aastal lisandus kuurvürstide nimekirja Baieri hertsog ning 1692 ka Hannoveri (Braunschweig-Lüneburgi) hertsog. 1777 ühendati ühe valitseja alla Pfalz ja Baieri, mistõttu üks kuurvürstikoht kadus. 1803. aastal lisati kuurvürstide sekka veel Württembergi ja Salzburgi hertsog, Badeni markkrahv ja Hessen-Kasseli maakrahv. Kuna keisririik kaotati juba 1806. aastal, siis ei olnud viimastena tiitli saanutel tegelikult võimalust kuurvürstidena tegutseda.

Tiitli olemusest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa-Rooma keiser pidas end analoogselt Karl Suurega Rooma imperaatorite järglaseks ning võimsaimaks vürstiks Euroopas. Keskaegsele inimesele kehastas keiser Rooma impeeriumi jätkuvust, mis pidi kestma kuni Viimsekohtupäevani. Eriti kõrgkeskaega iseloomustas pidev võitlus paavstide ja keisrite vahel, kuna kumbki pidas end Rooma impeeriumi tõeliseks pärijaks ning soovis ilmalikku ning vaimulikku võimu enda institutsiooni ühendada. Viimased suuremad lahkhelid keisri ja paavsti vahel olid 16. sajandi teisel veerandil (mille tulemuseks oli näiteks ka Sacco di Roma), hiljem konsolideerusid nad ühises võitluses protestantismiga.

Pärast Kolmekümneaastast sõda muutus keisri võim pigem sümboolseks. Saksamaa vürstid said täieliku iseseisvuse, keiser oli vaid formaalselt nende lääniisand, säilitades võimu vaid oma pärusvalduste üle. Keisri tiitel kadus 1806. aastal koos keisririigiga, kui Napoleon I selle kaotas. Viimasest Saksa-Rooma keisrist Franz II-st sai esimene Austria keiser Franz I. Seega võib tänapäeva Austriat pidada Rooma impeeriumi järeltulijaks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]