Dekreet

Allikas: Vikipeedia

Dekreet on riigipea või valitsuse poolt antud seadus.

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seaduste andmise õiguse sai ajutine valitsus tagantjärele 24. novembril 1918 (Ajutised administratiivseadused olid vastu võetud juba 19. novembril 1918). Ka 4. juunil 1919 vastuvõetud Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord andis Vabariigi Valitsusele Asutava Kogu ja Seadusandliku Delegatsiooni istungite vaheaegadel seadusi vastu võtta. See õigus säilis ka Konstantin Pätsi esimesel valitsusel kuni 1. novembrini 1921 (RT 1921, 101, 192).

1932. aasta detsembris andis V Riigikogu volitusseadusega Vabariigi Valitsusele õiguse dekreete anda.

Uuesti sai Riigivanem seaduste andmise õiguse dekreedina 24. jaanuaril 1934 jõustunud põhiseadusega. Aastail 1935 ja 1936 toimus kogu seadusandlus (ka riigieelarvete andmine) ainult dekreedi teel. Vabariigi Presidendi dekreetide andmise õiguse Riigikogu istungjärkude vaheajal sätestas ka 1938. aasta põhiseadus.

1992. aasta põhiseadus sätestab riigipea dekreediõiguse seadluse nime all PS §§ 109-110-s. Tegemist on piiratud nn hädadekreedi andmise õigusega – seadluse võib välja anda juhul, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ning esineb edasilükkamatu riiklik vajadus. Seadlusele peavad andma kaasallkirja Riigikogu esimees ja peaminister, kuid Riigikohus on selgitanud[1], et nende osa piirdub allkirjastamisega. PS sätteid seadlusandlusõigusest täpsustavad Vabariigi Presidendi töökorra seaduse §§ 14–17.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Johannes Klesment. Dekreet. Uus Eesti, 17. jaanuar 1939, nr. 16, lk. 4.
  • Johannes Klesment. Kuidas saabub seadus. Politseileht, 20. märts 1939, lk. 108–112 [1]; 4. aprill 1939, nr. 6, lk. 144–146 [2]; 18. aprill 1939, nr. 7, lk. 173–176 [3]; 20. juuni 1939, nr. 11/12, lk. 262–264 [4]; 19. juuli 1939, nr. 13, lk. 297–299 [5].