Montferrat' mark
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2015) |
|
Marchesato del Monferrato 961–1574 | |
  Lipp
Vapp
| |
 Montferrat' mark (sinine) aastal 1494 | |
| Valitsusvorm | monarhia |
|---|---|
| Pealinn |
Casale Monferrato (aastast 1305) |
Montferrat' mark (ka markkrahvkond või markiikond) oli Itaalia kuningriigi piirimark Põhja-Itaalias keskajal ja Saksa-Rooma riigi osariik. Markkrahvkond ülendati aastal 1574 Montferrat' hertsogkonnaks.
Olles esialgu Karolingide Lombardia Lääne-Liguuria margi (Marca Liguriae Occidentalis) osa, mille 950. aasta paiku rajas Itaalia kuningas Berengar II, asutas ta Montferrat' alale oma väimehele Aleramole marca Aleramica. Esimesed kindlad dokumendid Aleramo ja tema lähemate pereliikmete kohta pärinevad Grazzano kloostri asutamishartast aastal 961, mis tekkis pärast Aleramo poja Gugliemo hiljutist surma.
Pärast Saksa kuninga Otto I sissetungi Itaaliasse aastal 961 ja Berengar II väljaajamist, alustas ta sarnaselt oma eelkäijate Berengari ja Hugues d'Arles'i viisile Saksa-Rooma riigi suurte Itaalia läänide ümberkorraldamist. Ta korraldas loodeosa ümber kolmeks suureks margiks. Lääne-Liguuria taastas ta Aleramole, Ida-Liguuria (marca Januensis) andis ta Oberto I-le ja Torino margi andis ta Arduino il Glabrole.
Aleramo järglased olid suhtelises hämaruses kuni markii Ranieri ajani 12. sajandi alguses. 1133. aasta paiku abiellus Ranieri poeg, markii Guglielmo V Austria markkrahvi Leopold III tütre Judith von Babenbergiga, Saksa kuninga Konrad III poolõega, ja tõstis nii kiiresti oma perekonna mõjukust. Ta sekkus Konradi ja Bütsantsi keisri Manuel I Komnenose Itaalia poliitikasse, seades oma järglastele gibelliini pretsedendi, ja sattus koos oma poegadega Ristisõtta.
Montferrat' markii Guglielmo V ja Judith von Babenbergi poeg Corrado del Monferrato (1140. aastate keskpaik – 28. aprill 1192) oli üks peamisi osalejaid Kolmandas ristisõjas. Ta oli abielu kaudu 24. novembrist 1190 de facto Jeruusalemma kuningas Konrad, kuid ametlikult valiti alles aastal 1192, mõned päevad enne oma surma. Ta oli aastast 1191 ka Montferrat' markii.
Ristisõjad[muuda | muuda lähteteksti]
Konradi vend Monferrato Guglielmo (William) (1150–1177) oli Jeruusalemma kuningriigi Jaffa ja Ashkeloni krahv (1176–1177). Bonifacio I (c. 1150–1207) Thessaloniki kuningriigi kuningas (1204–1207). Frederick Alba piiskop. Rainer (1162–1183) aga abiellus Bütsantsi keisri Manuel I tütre Mariaga.
Markii Bonifacio I oli Neljanda ristisõja juht ja rajas Thessaloniki kuningriigi Ladina keisririigis Kreekas. Veidi pärast Konstantinoopoli alistumist ilmnes, et keisritroonile on kaks pretendenti: Montferrat’ Bonifatius ja Flandria Baudouin. Bonifatiust peeti potentsiaalseks keisriks, kuna ta oli ristisõdijate vägede juht. Samuti õnnestus Bonifatiusel 1204. aastal vallutada Boukoleoni palee, kust teda sundis lahkuma vaid Veneetsia doodži poolt toetatud avalik surve. Lisaks oli Bonifatius kihlatud Bütsantsi keiser Isaak II Angeluse lese ja Ungari kuninga Emerici õe Margaretiga – see oli liit, mis oli sõlmitud eesmärkidega anda Boniftiuse võimutaotlustele legitiimne alus. Ristisõdijad valisid kuus vaimulikku, kellest ainult kolm eelistasid Bonifatiust. See otsustas kandidaadi saatuse – tema oponendid, veneetslaste poolt nimetatud valijamehed, olid kõik ilmalikud võimukandjad. Bonifatiuse toetajad andsid alla ning ühehäälselt valiti Ladina keisriks Baudouin I, kes krooniti 16. mail 1204 Hagia Sophia katedraalis. Thessaloniki kuningriigi, mille oli pärinud Bonifacio kreeka poeg Demetrio, ühendamine Montferrat'ga muutus Bonifacio Itaalia pärijate eesmärgiks, kuigi sellest ei tulnud kunagi midagi välja. Ladina keisririik nõudis bulgaarlase maid. Otsustav lahing Bulgaaria armee ja ristisõdijate vahel leidis aset 14. aprillil 1205 Adrianoopoli juures, kus ladinlased võideti ja nende keiser Baudouin I vangistati. Pärast võitu võtsid bulgaarlased tagasi suure osa Traakiast, sealhulgas tähtsa Philippopolise linna. 1206. aastal olid bulgaarlased võidukad Rusioni lahingus ja vallutasid mitu Ida-Traakia linna. Järgmisel aastal tapeti lahingus Thessaloniki kuningas ja Montferrat' markii Bonifacio I, kuid Kalojan mõrvati enne, kui ta sai alustada rünnakut pealinnale.
Pikemalt artiklites Thessaloniki kuningriik, Jaffa ja Ashkeloni krahvkond ja Jeruusalemma kuningriik
13. sajandil flirtis Montferrat Bonifacio II ja Guglielmo VII ajal gvelfide ja gibelliinide parteide vahel. Neid värvati mitmesse pikka sõtta iseseisvusmeelsete Asti ja Alessandria kommuunide vastu ning neist said uuenenud Lombardia Liiga lipukandjad võitluses Anjou mõju Põhja-Itaaliasse laienemise vastu. Sel ajal oli Montferrat' pealinn Chivasso, markkrahvide võimukeskus.
Aastal 1305 suri viimane Aleramo järglasest markkrahv ja Montferrat' päris Kreeka keiserlik Palaiologoste dünastia, kes valdas seda aastani 1533, territooriumi vähenemise perioodil. Sel aastal hõivas Montferrat' Hispaania, keiser Karl V juhtimisel, kes andis selle aastal 1536 Mantova hertsogile Federico II-le hiilgavast Gonzaga perekonnast. Tema poeg, markkrahv Guglielmo X ülendati aastal 1574 Montferrat' hertsogiks ja "mark" lakkas üksusena olemast, kuigi see oli juba läbinud olulise muutuse piirikrahvkondade feodaalsest kogumist üheks renessanss-Itaalia väikeriigiks, jagatuna kaheks eraldi territooriumiks.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Montferrat' valitsejate loend, markkrahvid ja hertsogid
- Iudiciaria Torrensis
- Montferrat' hertsogkond