Indulgents

Allikas: Vikipeedia

Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri).

Indulgents pole patu enese, vaid sellele järgneva karistuse kustutamine. Enamasti on selle karistusena nähtud hinge puhastustules viibimise aega, mida indulgents ehk andestus saab lühendada. Katoliku kiriku teoloogia järgi ei ole indulgentsi saanud kunagi lihtsalt raha eest osta, andestuse saamise nõudeks on inimese kahetsemine ja kahetsustegude sooritamine. Sellistena nähti keskajal ette kas raha maksmist kirikule või palverännakule või ka ristisõtta minekut. Kirik on Jumala nimel pattude andestamist põhjendanud sellega, et tal on kasutada "kiriku varandus" ehk pühakute ja teiste vagameeste heade tegude "ülejääk", mis jäi üle nende endi lunastamisest. Nendest tegudest lähtuvat armu võib kirik jagada aga patustele, kes oma tegusid kahetsevad ja heastada püüavad.

Pärast 13. sajandit muutus indulgentsidega raha tegemine aga üha valdavamaks ja sagenesid nende kuritarvitamise juhtumid. Katoliku kirik püüdis neid puhuti küll reguleerida, kuid 16. sajandi alguseks oli paavsti poolt antavatest indulgentside jutlustamise lubadest saanud rahateenimise vahend. Kiriku poolt antavat lunastuse määra oli pidevalt ka laiendatud, nii et selleks ajaks sai indulgentside eest lunastada ka juba surnute patte, keda arvati puhastustules vaevlevat. Jutlustajatele, nagu Johann Tetzel, on omistatud ka väiteid, et indulgentsidega saab lunastada ka veel tegemata patte, mis läks kiriku doktriiniga juba otsesesse vastuollu. Indulgentside väärkasutamise mõistis karmilt hukka Martin Luther ja indulgentside problemaatikat on peetud ka üheks peamiseks põhjuseks, miks tema ja ta järgijad katoliku kirikust eemaldusid.

Indulgentsikorralduse reformimise vajadust mõistis ka katoliku kirik, mis Trento kirikukogul (15451563) allutas indulgentsikorralduse kardinalidest järelvalvajate hoole alla ja 1567. aastal likvideeris paavst võimalused teenida indulgentsidega rahalist kasumit. Indulgentside jagamine usklikele on jäänud aga katoliku kiriku praktikasse tänaseni.

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]