Theoderich (Eestimaa piiskop)

Allikas: Vikipeedia

Theoderich (ka Theoderic, Theodorich,[1] Dietrich,[2] Dietrich von Thorreide, Diedrich von Estland[viide?]) (umbes 1150[viide?] – 15. juunil 1219) oli misjonär Liivimaal, Mõõgavendade ordu rajaja, Dünamünde kloostri abt (1205–1211) ja Eestimaa piiskop (1211–1219).

Ta oli pikalt, vähemalt 32 aastat, Liivimaa ristisõja üks juhtivaid isikuid, paljude põhjapanevate ettevõtmiste korraldaja. Theoderich osales mitmetes lahingutes ja sõjakäikudel ning langes 1219. aastal Lindanise lahingus.

Tegevus Liivimaa piiskoppide abilisena[muuda | muuda lähteteksti]

Paganlike liivlaste katse Theoderich jumalatele ohverdada (kunstniku nägemus)

Tsistertslaste ordu liige Theoderich jõudis Loccumi kloostrist[3] Liivimaale erinevatel hinnangutel kas 1180. aastate algupoolel[4] või 1187. aastal.[2] Ta tegutses Üksküla piiskopi Meinhardi kaastöölisena, kuulutades ristiusku Turaidas, Koiva-äärsete liivlaste seas.[2][4] Liivlased olid tahtnud teda kord oma jumalatele ohverdada, küsides nende tahet liisuhobuse kaudu. Kuna hobune astus üle tema ette asetatud oda "elujalaga", siis jäeti Theoderich ellu.[5][6]

1191. aasta 23. juuni päikesevarjutuse ajal Eestimaal viibinud Theoderichi süüdistasid paganad Henriku Liivimaa kroonika teatel päikese ärasöömises, mille tõttu ta seal surmaohtu sattus.[6] Sulev Vahtre arvates tekitas konflikti asjaolu, et Meinhard oli ta sinna misjonitööd tegema saatnud. Paul Johansen on sündmuskoha paigutanud Tallinnasse.[7]

1195. või 1196. aastal, kui liivlased takistasid piiskop Meinhardil Liivimaalt lahkumist, õnnestus Theoderichil sealt põgeneda, eri arvamuste kohaselt kas üle maismaa Kura- ja Preisimaa kaudu või laevadega Eestimaa kaudu, ja Rooma paavsti juurde jõuda.[8][9] Kokku käis ta oma elu jooksul paavsti kuurias vähemalt 6 korda[10] ja tema oli ka see, kes nõutas paavstidelt ristisõja bullad.[2]

Arvatavasti 1197. aastal toimus Henriku kroonikas kirjeldatud sõjakäik, kus "seesama piiskop" (ilmselt Theoderich) koos "Rootsi hertsogi" (ilmselt jarl Birger Brosa), sakslaste ja ojamaalastega pidid minema kuralaste vastu, kuid aeti tuulega Virumaa randa, kus rüüstati kolm päeva. Virulastega peetud juba läbirääkimisi ristiusu vastuvõtmise üle, kuid hertsog otsustas pärast andami võtmist lahkuda. Kuna Taani annaalide järgi tegi kuningas Knud VI 1196. või 1197. aastal Eestisse sõjaretke, siis osa uurijaid peab neid üheks ja samaks retkeks, kus Henrik lihtsalt Taani kuninga osaluse maha vaikis.[11][12][13]

Tõenäoliselt 1202. aastal asutas Theoderich Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul püsiva kohapealse sõjalise võimsuse tagamiseks Mõõgavendade ordu, mis muutus kiiresti Liivimaal tugevaks poliitiliseks jõuks.[14][15][16]

1203.–1204. aastal käis Theoderich koos liivi üliku Kaupoga paavsti juures.[17][18] Teda on peetud Kaupo põhiliseks ideoloogiliseks mõjutajaks ja oletamisi ka ristijaks.[2]

Theodorich sai 1205.–1208. aastal Daugava suudmesse rajatud Dünamünde kloostri esimeseks abtiks.[15][19]

Tegevus Eestimaa piiskopina[muuda | muuda lähteteksti]

1211. aastal nimetas Riia piiskop Albert paavstilt saadud volituste alusel Theoderichi piiskopiks Eestimaale.[20] Selle piiskopkonna keskuseks plaaniti Lihulat, täpsem ulatus jäi aga määratlemata. Ürikutes on teda algul nimetatud Lihula, hiljem Eestimaa piiskopiks. Theoderichi ametissenimetamine oli kirikupoliitiline eeldus seni allutamata Eestimaa alistamiseks ning tähendas sisuliselt otsust Eestimaa vallutada ja relva jõul uus piiskopkond luua.[19][21]

Kui piiskop Albert samal aastal Saksamaale ristisõdijaid koguma sõitis, määras ta Henriku kroonika kohaselt seniks oma asendajaks "siis pühitsetud piiskopi",[22] kes Sulev Vahtre arvates oli Theoderich,[23] Enn Tarveli meelest aga Bernhard Lippest, hilisem Zemgale piiskop.[24] 1212. aasta alguses juhtis Theoderich riialaste rüüsteretke Vaigasse, Järvamaale, Mõhusse ja Nurmekunda.[25][26] Pärast seda sõjakäiku saatis ta varasema kokkuleppe alusel Sakalasse oma preestri kohalikke ristima.[27][28]

1215. aastal osales Theoderich IV Lateraani kirikukogul. Teel sinna sattus Riiast lahkunud laevastik tormi kätte ja seejärel Saaremaa sadamas ka saarlaste rünnaku alla. Kirikukogul andis Theoderich koos Riia piiskop Albertiga paavstile ja teistele piiskoppidele aru Liivimaa ristisõja käigust ja kiriku tegevusest. Eestimaa piiskop tunnistati vahetult paavstile alluvaks piiskopiks.[29][30][31] 1216. aasta suve alguses naasis ta koos piiskop Albertiga Liivimaale ja osales järgnenud sõjakäigul Harjumaale.[32][33]

1218. aastal kohtusid Theoderich, piiskop Albert ja Lippe Bernhard Taani kuninga Valdemar II-ga. Kõnelustel lepiti ilmselt kokku eestlaste vastu võitlemise edasine kava. Kuningas lubas järgmisel aastal sõjaväega Eestimaale minna. Piiskopid tunnustasid Taani ülemvõimu kogu Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa üle.[34][35][36]

1219. aastal osales Theoderich, kes Henriku kroonika sõnul "oli Liivimaa kiriku maha jätnud ja hoidis kuninga poole", Valdemar II sõjakäigul Revalasse. Tallinna kohal laagris olnud Taani väge ründasid revalased ja harjulased, kellest mõned pidasid Theoderichi telki kuninga omaks, tungisid sinna sisse ja tapsid piiskopi.[37] Legendi järgi olevat ta ise kuninga telgis end kuningarüüsse riietanud ja Valdemari eest oma elu andnud.[38]

Theoderichi järglaseks nimetas kuningas oma kaplani Wesselini, kelle paavst kinnitas 1220. aasta märtsis Tallinna piiskopiks. Riia piiskop Albert nimetas uueks Eestimaa (Lihula) piiskopiks aga oma venna Hermanni, kelle pühitses Magdeburgi peapiiskop. Paavst kinnitas ta 1220. aprillis Lihula piiskopiks.[35][39][40][41]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Henriku Liivimaa kroonika / Heinrici chronicon Livoniae (1982). Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat. Peatükk I, kommentaar 18, lk 27
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Sulev Vahtre (1990). Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion. Lk 47
  3. ↑ Iben Fonnesberg-Schmidt (2007). The popes and the Baltic crusades, 1147-1254. The Northern World 26. BRILL, lk 67
  4. ↑ 4,0 4,1 Anti Selart, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk (2012). Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses: "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu, lk 36
  5. ↑ Tõnno Jonuks (2009). Eesti muinasusund, dissertatsioon, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 317
  6. ↑ 6,0 6,1 Henriku Liivimaa kroonika, I (10), lk 26–27
  7. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 51
  8. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 51–52
  9. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, I (11–12), lk 28–29
  10. ↑ Anti Selart jt 2012, lk 37
  11. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, I (13), lk 28–29
  12. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 52
  13. ↑ Anti Selart jt 2012, lk 38
  14. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 50
  15. ↑ 15,0 15,1 Anti Selart jt 2012, lk 41
  16. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, VI (4), kommentaar 12, lk 38–39
  17. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, VII (3), lk 42–43
  18. ↑ Anti Selart jt 2012, lk 42
  19. ↑ 19,0 19,1 Sulev Vahtre 1990, lk 85
  20. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XV (4), lk 122–123
  21. ↑ Anti Selart jt 2012, lk 45
  22. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XV (6), lk 124–125
  23. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 86
  24. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XV, kommentaar 19
  25. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 88
  26. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XV (7), lk 128–129
  27. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 90
  28. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XV (9), lk 128–129
  29. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 108–109
  30. ↑ Anti Selart jt 2012, lk 47
  31. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XIX (5–7), lk 162–169
  32. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 112–113
  33. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XX (2), lk 170–173
  34. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 129–130
  35. ↑ 35,0 35,1 Anti Selart jt 2012, lk 49
  36. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXII (1), lk 184–185
  37. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIII (2), lk 192–195
  38. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 138–139
  39. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIII (2), lk 194–195, (11), lk 210–211
  40. ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 139
  41. ↑ Kersti Markus (2019). Taanlaste tugipunktid ja kaubateed. Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid Marika Mägi, Carsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Møller Jensen, kirjastus Argo. Lk 127
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Theoderich_(Eestimaa_piiskop)&oldid=6527558"