Tauksi
| Tauksi | |
|---|---|
 Tauksi lõunaosa | |
| Ümbritseb | Väinameri |
| Koordinaadid | 58° 49′ 20″ N, 23° 27′ 20″ E |
| Pindala | 3,66 km²[1] |
| Rannajoone pikkus | 10,18 km |
| Kõrgeim koht |
2,8 m üle merepinna |
 | |
Tauksi on asustamata saar Eesti lääneosas Läänemaal Väinameres Puise poolsaarest põhjas ja Sassi poolsaarest loodes. Kuulub Matsalu rahvuspargi Väinamere saarte sihtkaitsevööndisse ja jääb Põgari-Sassi küla territooriumile.
Tauksi pindala on 3,66 km²; ta on suuruselt 16. saar Eestis. Vanemate andmete järgi oli saare pindala 2,75 km².[2]
Kõrgeim punkt ulatub kuni 2,8 meetrit üle merepinna, merest kerkis 9.–10. sajandil.
Väinamere saarte sihtkaitsevööndis, sealhulgas Tauksil, on inimeste viibimine keelatud, välja arvatud teaduslikeks uurimistöödeks, järelevalve- ja päästetöödeks. Erandina on lubatud järgmised tegevused kaitseala valitseja nõusolekul: jahipidamine mingi, kähriku, rebase, hundi ja metssea arvukuse reguleerimiseks; rajatiste rajamine 15. juulist 1. märtsini.[3]
Asukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Saare geograafilised koordinaadid on 58° 49′ N, 23° 27′ E.
Tauksi ning kagus asuva Sassi poolsaare vahele jäävad väiksemad rahud (Porgi, Krimmi, Holmirahu, Mardirahu); nende piire on raske määratleda, sest saartel ja nende ümber meres kasvab pilliroog. Tauksist loodes asuvad Koharahu, Suurrahu ja teised rahud, samuti Liialaid ja Sõmeri. Edelasse jäävad Mustarahu ja Paljarahu, kirdesse Ülerahu ja Alarahu. Saare ümber on madal meri.[4][5]
Tauksi ning ümbruskonna laiud ja rahud (koos Liialaiu ja Sõmeriga) moodustavad ligi 40-st saarest koosneva Tauksi saarterühma.
Loodus
[muuda | muuda lähteteksti]Tauksil on valdavalt roostikud, ranna- ja puisniidud. Lääne pool on loomännik.[6] Soolakulistel rannaniitudel valitseb tuderluga.[7]
Kasvab ligi 350 liiki soontaimi.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimest korda mainiti Tauksit 1526 (Tocsz).
19. sajandi lõpuni oli Tauksil kõrts.[7] Saarel oli pikka aega kaks talu: Lepametsa ja Amermaa.[8] Ühes neist elas pere veel aastal 1972. Amermaa hooned on säilinud.
Tauksit kasutas heinamaana Haapsalu kirikumõis.
1944. aasta septembris põgeneti saarelt Punaarmee eest Rootsi, vahepeatus tehti enamasti Hiiumaa laidudel. Ka Helmut Maandile, Eesti Vabariigi Valitsuse riigisekretärile, oli Rootsist vastu tellitud kiirpaat Tauksi taha, kuid paadi kokkulepitud ajaks mitteilmumise tõttu lahkus tema Liialaiu kaudu.[5]
27. septembril 2003 läks Tauksi lähedal ümber paat kolme kalamehega, kellest ühel õnnestus Tauksi saarele ujuda. Teised uppusid. Pääsenu süütas märgutuled, mis kasvasid tulekahjuks. Saabunud vihmasaju tõttu jäi enamik saarest tulest puutumata. Mees leiti hiljem alajahtununa.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tauksi Eesti looduse infosüsteemis, vaadatud 14. juunil 2019.
- ↑ Matsalu laiud, luhad ja linnud. Tallinn 1962, lk 24, 25
- ↑ Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri, p 48, 51. Elektrooniline Riigi Teataja
- ↑ "Piirivalvurid juhatasid soomlaste kaatri sadamasse". 13. juuni 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. juuni 2007.
- ↑ 5,0 5,1 Voldemar Pinn. Põgari külast ja sellest, mis seal 1944. aasta septembris juhtus
- ↑ Loodus Puise poolsaare lähedal
- ↑ 7,0 7,1 Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat, Tallinn 1972, lk 43, 93, 94.
- ↑ Maa-amet. Ajaloolised kaardid: Eesti Vabariik 1935–1939
- ↑ "Merehädaline süütas Tauksi saare". Lääne Elu. 30.09.2003. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Triin Paakspuu. Sõmeri, Liia ja Tauksi saarte ajaloolisest maakasutusest ja taimkatte muutumisest. – Loodusevaatlusi 1997–1999, lk 20–75.