Vadjamaa

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vadjamaa oli vadjalaste maakond Eesti kirdepiiril, Ingeris Soome lahe ääres Narva jõest ja Peipsist Gattšinani. II aastatuhande algul asustasid seda vadjalased.

Asustus[muuda | muuda lähteteksti]

Vadja asustus oli tihedaim Isuri lavamaal Luuga jõest idas, kus alale olid iseloomulikud väga suured külad, kus tegeleti rauatööndusega. Narva ja Luuga jõe vaheline soostunud ala oli aga peaaegu täiesti asustamata.[1]

Vadjalaste asualad Ingeris, märgitud punaselt

Kui vadja ja eesti muinashõimude lahknemise põhjustas sattumine erinevatesse poliitilistesse alluvustesse (Novgorodi vabariik ja Liivi ordu), siis ei olnud veel 16. sajandini eestlaste-vadjalaste etniline piir selge - ümberasumised toimusid hiliskeskajani, võib-olla ka pärast seda. Vadjalaste asustus Narva jõest läänes, Alutagusel, oli küllaltki suur, kuigi nimetatud piirkonna lõunaosas olid ülekaalus juba eesti hõimud. Vadjalased moodustasid märkimisväärse osa Narva elanikkonnast.[1]

Peamised muistised on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudel haudadel on kivikate), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käevõrusid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vadjamaa sattus Vana-Vene riigi mõjusfääri 1. aastatuhande 10.11. sajandil, Jaroslav Targa valitsemisajal Novgorodis (1010–1036 Novgorodi vabariigi vürst, 10161018 ja 1019–1054 Kiievi suurvürst) mainitakse Vadjamaad tema valitsetavate piirkondade seas[2].

Vadjamaa elanike järgi nimetati 12.–13. sajandil Laadoga järve, Vadja järveks (vene keeles Водское озеро)[3].

12. sajandil ühendati Vadjamaa Novgorodi valdustega ning Vadjamaa elanikud osalesid koos Novgorodi vägedega Neeva lahingus ja Jäälahingus.

15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolset haldusala Vadja viiendikuks (Водская пятина).

1478. aastal vallutas Moskva suurvürst Ivan III Novgorodi, Novgorodimaa ja Vadja viiendik sai osaks Moskva suurvürstiriigist.

Next.svg Pikemalt artiklis Ingeri#Ajalugu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Anti Selart. Eesti idapiir keskajal. Tartu Ülikooli kirjastus, 1998. ISBN 9985-56-376-0
  2. П.Кеппен. Водь в С.Петербургской губернии. САНКТПЕТЕРБУРГ. 1851. стр. 18
  3. Новгородская первая летопись старшего и младшего изводов. Комиссионный сп. Стр 270

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Silvia Laul. Vadja hõimude kujunemisest. - Läänemeresoomlaste etniokultuuri küsimusi, Tallinn 1982, lk 21-22.
  • Paul Ariste. Kolme läänemere keele hääbumine. - Keelekontaktid. Tallinn: Valgus, 1981. lk. 76 - 82.
  • P. Ariste. "Vadja keele grammatika" Tartu. 1948.
  • P. Aruste. " Vadjalaste laulu" Tallinn. 1960.
  • P. Ariste. " Vadjamuinasjutte" Tallinn. 1962.
  • P. Ariste. " Vadja rahvakalender" Tallinn. 1969.
  • P. Ariste. "Vadja muistendeid" Tallinn. 1977
  • P. Ariste. Vadjalane katkist kalmuni" Tallinn. 1974.
  • P. Ariste. "Vadja muistendeid" Tallinn. 1977.
  • P. Ariste. "Vadja moistatusi" Tallinn. 1979.
  • P. Ariste. " Vadja keele lugemik" Tartu. 1980.
  • P. Ariste. " Vadja pajatusi" Tallinn. 1982
  • P. Ariste. "Vadja rahvalaulud ja nende keel" Tallinn. 1986.

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]