Eesti keel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on keele kohta; 1922–1940 ilmunud ajakirja kohta vaata artiklit Eesti Keel.

eesti keel
Kõneldakse  Eesti (920 000)
 Soome (49 000)
 Venemaa (15 500)
 Rootsi (umbes 10 000)
 Kanada (6385)
 Ameerika Ühendriigid (5938)
 Austraalia (5255)
Piirkonnad Põhja-Euroopa
Kokku kõnelejaid 1,08 miljonit
Keelesugulus

uurali keeled
 soome-ugri keeled
  soome-saami keeled
   läänemeresoome keeled

    eesti keel
Ametlik staatus
Ametlik keel  Eesti
 Euroopa Liit
Keelekoodid
ISO 639-1 et
ISO 639-2 est
Keele leviala

Eesti keel (varasem nimetus maakeel) on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel.

Eesti keel on Eesti riigikeel ja 2004. aastast ka üks Euroopa Liidu ametlikke keeli.

2012. aasta seisuga kõneles eesti keelt emakeelena umbes 922 000 inimest Eestis ja 160 000 mujal maailmas ning võõrkeelena 168 000 inimest.[1]

Eesti keelel on kaks suuremat murderühma (põhjaeesti ja lõunaeesti), mõnes käsitluses eristatakse ka kirderanniku murdeid eraldi murderühmana. Liikumisvõimaluste laienemine ning põhjaeesti keskmurde alusel loodud normitud eesti kirjakeele kasutus on põhjustanud murdeerinevuste taandumise.

Nelja piirkondliku põhivariandiga lõunaeesti murderühma käsitletakse vahel ka eraldi lõunaeesti keelena. Lõunaeesti keele suurima kõnelejate arvuga võru murret ehk võru keelt käsitletakse vahel samuti omaette keelena. Setu keelt peetakse enamasti aga võru keele variandiks.

Eesti keele harukordsusi on hääliku kolm pikkusastet: lühike, pikk ja ülipikk. Eri pikkusaste võib anda sõnale eri vormi või tähenduse – näiteks /linn/, /linˑa/ (omastav kääne) ja /lin:a/ (sisseütlev kääne); või /vala/ (käskiv kõneviis sõnast valama), /vaˑla/ (omastav kääne sõnast vaal) ja /vaːla/ (osastav kääne sõnast vaal).[viide?]

Võrdlevgrammatiliste uurimuste järgi on eesti keel maailma keerukamaid keeli.[2]

Eesti keelt uuritakse Eesti Keele Instituudis, Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja veel mitmes teadusasutuses mujal maailmas.

Eesti keel on Internetis levikult 39. kohal, 2019. aasta seisuga oli 0,1% veebisaite eestikeelsed.[3] Eestikeelne Vikipeedia oli sel aastal artiklite arvult 45. kohal[4].

Foneetika[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis eesti keele foneetika

Ortograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti tähestik

Eesti keeles on kasutusel ladina kirja eesti tähestik, milles on ladina tähestikule lisatud mõned tähed. Palatalisatsiooni ega kolmandat väldet eraldi ei märgita, on ka teisi erandeid (näiteks sõna müüa [müia]).

Tähestik[muuda | muuda lähteteksti]

Ladina alustähestikku eesti keele vajaduste järgi kohandades on saadud eesti tähestik:

Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp (Qq) Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) (Yy)

Tähed f, š, z ja ž esinevad ainult võõrsõnades (nt šokolaad).

Nimede kirjutamisel järgitakse originaalkeele kuju, s.t võivad esineda ka muud ladina kirja tähed: å, č, ā, ô, é, ù jne. Nende tähtede puhul ignoreeritakse tähestikulisel järjestamisel diakriitilisi märke.

Murded[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles on kaks suuremat murderühma: põhjaeesti ja lõunaeesti, mõnes käsitlustes eristatakse kolmanda rühmana kirderanniku murdeid. Murderühmade erinevused ulatuvad arvatavasti läänemeresoome keelte ühisest algkeelest eraldumise aega. Murrete säilimist soodustas seotus majapidamisega, sellest tulenenud vähene liikuvus ning komme võtta naine kas oma või lähedasest kihelkonnast. Sunnismaisuse tekkega 14.15. sajandil kitsenesid liikumis- ja suhtlemisolud. See aitas kaasa paikkondlike keelekujude eristumisele kihelkondade piires murrakutena.

Murdeala piir kattubki üldjuhul kihelkonna piiriga. On ka erandeid, kus mõne kihelkonna piires on kasutatud eri keelekujusid ning murdeala piir ei kattu kihelkonna piiriga või läbib seda.

Kohalikku murrakut on nimetatud ka keeleks laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi.

Laiemate liikumisolude ning normitud kirjakeele kasutuse tõttu on 20. sajandi algusest murdeerinevused tugevasti taandunud. Kõige enam erineb kirjakeelest Võru murre, k.a. setu murrak.

Murrete liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliselt on eesti murdeid liigitatud järgmiselt:

1) põhjaeesti murderühm: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre;
2) lõunaeesti murderühm: Mulgi, Tartu ja Võru murre;
3) kirderannikumurre.

Karl Pajusalu, Ellen Niidu ja Tiit Hennoste murdeliigendus[5] on mõnevõrra erinev (keelenäited A. Saareste järgi):

1. põhjaeesti murded
1.1. südaeesti murded
1.1.1. keskmurre
Eele öösse olla ööbiku laulu jealt kuuldud

1.1.2. läänemurre
Eila üüsi oleja kirigiudu laulu äält kuuldu

1.1.3. saarte murre
Eiile öössa olad ööbigu loulu äält kuultud

1.1.4. idamurre
Eelä üüsi õlema sisaski laalu iält kuuldod

1.2. kirderannikumurded
1.2.1. rannamurre
Eiilä üösse pidä olema sisokaise lauulo äält kuuldu

1.2.2. Alutaguse murre
Eiile üööse piäb õlema üööbika lauulu ääld kuuldod

2. lõunaeesti murded
2.1. Mulgi murre
Eilä üüse olevet kirigüüdi laulu äält kuultu

2.2. Tartu murre
Eelä üüse olevat sisaski laalu elli kuultu

2.3. Võru murre
Iiläq üüse ollõv sisaski laulu hellü kuulda olnuq

Näide Setu murdest: Eeläq üüse kuuldu sisaski laulu hellü

On kasutatud ka muid liigitusi ja nimetusi, näiteks Mari Must räägib keskmurde kirderühmast nimetuse all Virumaa maamurrakud. Setu murrakurühma on vahel loetud eraldi murdeks.

Ka sõrulased peavad oma murret iseseisvaks: koho sa lihad sedise lidrise teega, tule mo otsa peele, ma karguda sind perikse. (Kuhu sa kiirustad nii porise teega, tule mu (ree) otsa peale, ma viin sind kohale.)

Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend *pts ja *kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b.

Murdekeele näited[muuda | muuda lähteteksti]

Näited kirjameeste korrastatud põhja ja lõuna kirjakeeltest:

Meieisapalve aastast 1870.[6]

Tallinn – Rewal

Meie iza, kes sa oled taewas, pühitsetud sāgu sinu nimi, sinu rīk tulgu, sinu tahtmine sündigu kui taewas nenda kā mā peal; meie igapäewane leib anna meile täna-päew; ja anna andeks meile meie wõlad, kui ka meie andeks anname oma wõlglastele; ja ära sāda meid mitte kiuzatuze sisse, waid peasta meid ära kurjast; sest sinu päralt on rīk, ja wägi ja au igaweste. Amen.

Tartu – Dorpat

Meije Issa taiwan: pühhändetus sago sinno nimmi. Sinno rikkus tulgo. Sinnu tahtminne sündko, kui taiwan, nida ka ma pääl. Meije päewalikko leiba anna meile täämbä. Nink anna meile andis meija süda, nida kui ka meije andisanname ommille süüdleisille. Ning ärra saatko meid kiusatusse sisse; enge pästa meid ärra kurjast: Sest sinno perralt om rikkus, nink wäggi, nink auwustus iggawetsel ajal. Amen.

Võru – Werro

Meie ezä taiwah, pühendetüs sāgu sino nimi, sino rīk tulgu, sino tahtmine sündügu kui taiwah nīda kā mā päl; meie päiwälik leib anna meile tämbä; ja anna meile andis meie süüd, nīda kui kā meie andis anname omile südlaizile; ja ärä sāda meid kiuzatuze sisse, enge pästä meid ära kurjast; sest sino perält om rīk ja wägi ja auw igawetsel ajal. Amen.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja- ja lõunaeesti murrete päritolu (Petri Kallio järgi)
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti keele ajalugu

Eesti keel kujunes välja muinasaja lõpu paiku kahe või kolme läänemeresoome hõimumurde lähenemise tulemusena. Läänemeresoome algkeele teistest murretest olid need arvatavasti eristuma hakanud ajaarvamise vahetuse paiku. Neile hõimumurretele vastavad eesti keele suuremad murderühmadpõhjaeesti ja lõunaeesti; vahel lisatakse eraldi kirderanniku murre või murderühm. Keeleajaloolaste arvates oli ühtse eesti keele kujunemise üks ajend germaani ja ka balti keelte kasvav mõju.

Lõunaeesti kirjakeele kadu ja taassünd[muuda | muuda lähteteksti]

Enne eesti kirjakeele loomist oli lõunaeesti keelel märkimisväärne edumaa põhjaeesti keele ees. Tartumurdelise kirjakeele rajaja, Vigala, Tartu ja Sangaste kirikuõpetaja Joachim Rossihniuse (Rossiniuse) lõunaeestikeelsed katekismus, evangeeliumid ja epistlid ilmusid 1632. aastal. Põhja-Eesti vaimuliku Heinrich Stahli põhjaeestikeelsed kodu- ja käsiraamat ning eesti keele grammatika ilmusid mõnevõrra hiljem, 1637. aastal. Adrian Virginiuse lõunaeesti keelde tõlgitud "Wastne Testament" ilmus 1686. aastal, kirikuõpetaja Johann Hornungi põhjaeestikeelne "Uus Testament" aga 1715. aastal (kuid tõlgitud oli see juba 1688. aastal). Tallinna (põhja) ja Tartu (lõuna) keeled olid võrdses seisus ka ilmaliku kirjanduse poolest.

Põhja-Eesti keskosa murdel põhineva kirjakeele rajajaiks peetakse Stahli ja Hornungit, ent kindla võidu kindlustas sellele 1739. aastal põhjaeesti murdel (kesk- ja lääne-eestiliste sugemetega) põhinev Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle piibli esimene tõlge. Pärast seda suurenes ka tallinnakeelse vaimuliku ja ilmaliku kirjanduse levik.

19. sajandil tegelesid nii baltisaksa kui ka eesti päritolu literaadid enamasti põhjaeesti keele Tallinna murdel põhineva ühise kirjakeele arendamisega. Tartukeelsete trükiste osatähtsus langes 40%-lt sajandi algul 5%-le sajandi lõpus.

Lõunaeesti keele lõpliku alistumise päevaks peetakse 30. maid 1908, mil toimus keelekorralduse koosolek ehk Tapa keelekonverents. Lõunaeesti keel tõrjuti seejärel nn kultuursest kõnepruugist ja trükist välja ning see jäi pikaks ajaks põlu alla. Võrukeelseid lapsi narriti koolides veel 1970. aastail.

21. sajandi alguseks on kodukeelena ja taastärkava kultuurkeelena jäänud püsima vaid võru (võro) keel (ligi 75 000 kõnelejat) ja kodukeelena setu (seto) keel (üle 12 000 kõneleja). Tartu ja mulgi keele valdamine on muutunud haruldaseks, kuid 2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli siiski üle 9000 mulgi keele ja 4000 tartu keele oskaja.

Alates 1990. aastaist on eeskätt Võrumaalt pärit aktivistid, aga ka mitu setut ja mulki oma keele kaitseks välja astunud. Nad on olnud ühtlasi seisukohal, et lõunaeesti murrete asemel tuleks kasutada mõistet lõunaeesti keel või eraldi võru (võro), tartu (tarto), setu (seto) ja mulgi keel. On tehtud jõupingutusi lõunaeesti keelte säilitamiseks, arendamiseks ja tunnustamiseks piirkonnakeeltena. Võru, setu ja mulgi keele ja kultuuri kaitseks ja arendamiseks on loodud instituudid (Võru Instituut, Seto Instituut, Mulgi Kultuuri Instituut). Võru kirjakeeles[7] antakse välja ajalehte Uma Leht, ilukirjandust, sõnaraamatuid ja õpikuid, toimib ka võrukeelne Vikipeedia. Omakeelseid raamatuid ja läbinisti omakeelne ajaleht on ka setudel (ajaleht Setomaa) ja mulkidel (Üitsainus Mulgimaa).

Eesti kirjakeel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kirjakeel

Eesti kirjakeel on eesti keele normitud allkeel. Normi alus on õigekeelsussõnaraamat (ÕS), mida valitsuse ülesandel koostab Eesti Keele Instituut.

Eesti Keele Kaitse Ühing on arvanud, et keelenormid on kirjakeele tugevuse alus ning kutsutud üles rakendama meetmeid kirjakeele kaitsmiseks[8]. Seda tõekspidamist on ka kritiseeritud. Jaan Kaplinski on näiteks väitnud, et "Ilusti, hästi saab rääkida keelt vaid siis, kui ei mõelda reeglitele, vaid räägitakse tõepoolest oma keelt, nii nagu tahetakse"[9].

Tiit Hennoste on välja toonud, et eesti keel on neti- ja kõnekeele tasemel väga kirjakeelne[10].

Sõnalaenud eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Sõnastikud[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]