Valu

Allikas: Vikipeedia

Valu ehk valutunne (dolor) on kudede kahjustuse või ülekoormusega kaasneda võiv närvilõpmete erutuse tekitatud ebameeldiv aisting ja tundeelamus.[1] Valu on organismi kaitsefunktsioon, mille ülesandeks on anda organismile märku vigastusest ning motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Valutundlikke närvilõpmeid nimetatakse notsitseptoriteks. Subjektiivselt võib valu iseloomustada kui närivat, torkivat vm.

Valutunde puhul esineb ka kiirgamist, nii võib südamest algav valu kiirata seljapiirkonda.

Humaanmeditsiin[muuda | muuda lähteteksti]

Valu definitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Valu-uurijate assotsiatsioon IASP (1986:250) defineerib valu nii: "Ebameeldiv sensoorne ja emotsionaalne elamus, mis seostub tegeliku või potentsiaalse koekahjustusega või mida kirjeldatakse sellise kahjustuse kaudu." ja lisab märkuse: "Valu on alati subjektiivne. Iga indiviid õpib selle sõna kasutamise ära lapsena vigastusega seotud elamuste kaudu [...] Elamusi, mis meenutavad valu, näiteks torget, kuid ei ole ebameeldivad, ei tohiks nimetada valu. Ebameeldivad ebanormaalsed elamused düsesteesia võivad samuti olla valu, kuid ei pruugi seda olla, sest nendel ei pruugi olla tavalisi valu sensoorseid kvaliteete. Paljud inimesed teatavad valust koekahjustuse või muu tõenäolise patoloogilise põhjuse puududes; sellel on tavaliselt psühholoogilised põhjused. Nende elamust ei ole subjektiivse teate järgi võimalik eristada koekahjustusest tingitud elamusest. Kui nad peavad oma elamust tajuks ja kui nad teatavad sellest samamoodi nagu koekahjustusest tingitud valusy, siis tuleb seda aktsepteerida valuna. See definitsioon hoidub valu sidumisest stiimuliga. Kahjuliku stiimuli poolt esilekutsutud aktiivsus notsitseptoris ja notsitseptiivsetes juhteteedes ei ole valu, mis on alati füüsiline seisund, kuigi me saame hästi aru, et valul on enamasti lähedane füüsiline põhjus."

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Valu liigitatakse ägedaks valuks ja krooniliseks.

Kasutatakse liigitamist ka valutunnet avaldava elundi ehk piirkonna asendi järgi:

Farmakoteraapia[muuda | muuda lähteteksti]

Valu vaigistamiseks kasutatakse mitmeid ravimeid – valuvaigisteid ehk analgeetikume.

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Valu on kehaline aisting, nagu ka näiteks sügelus, kõdi, surin ja orgasm. Kehalistel aistingutel on tavaliselt asukoht kehas, intensiivsus, kestus ja mõned muud omadused, mida tavaliselt omistatakse füüsilistele esemetele ja kvantiteetidele, aga neid peetakse privaatseteks, subjektiivseteks, ennastsisendavateks ja aistijale korrigeerimatut teadmist andvateks. Seega paistab olevat põhjendeid nii selle kasuks, et pidada neid füüsilisteks objektideks või seisunditeks, mida tajutakse, kui ka selle kasuks.[2]

Tervemõistuslik arusaam valust[muuda | muuda lähteteksti]

Valu tavamõiste sisaldab nii arusaama, et valu on miski, mis on mingis kehaosas, kui ka arusaama, et valu on subjektiivne elamus. Need arusaamad ei käi omavahel hästi kokku.[2]

Tavaarusaama järgi on valud mingite kehaosade seisundid, millel on ruumilised ja ajalised omadused ning ka tugevus ja intensiivsus. Selle poolest nad sarnanevad füüsiliste esemetega või nende seisunditega. Valude kohta öeldakse, et neid tuntakse kuskil: näiteks: "Ma tunnen vasaku käelaba seljal teravat valu." See oleks nagu tajumuse kirjeldus (vrd "Ma näen oma parema käelaba seljal tumedat plekki."). Valu tõmbab tähelepanu ja hoolitsuse neisse kohtadesse, kus neid tuntakse. Mõnikord öeldakse ka, et sama valu tuleb tagasi või käib hooti peal. See vihjab arusaamale, mille järgi valusid on usutav samastada kehaosade seisunditega, tõenäoliselt koekahjustustega (sest millest muust võiks jutt olla?). Ometi on terve mõistus sellise samastuse vastu, samuti paistab, et terve mõistus ei pea valutundmist millegi füüsilise tajumiseks. Tõepoolest, terve mõistus peab mõeldavaks nii mingis kehaosas valu tundmist, ilma et vastav kehaosa oleks kahjustatud, (fantoomvalud, ishias) kui ka valu mittetundmist hoolimata kahjustusest (valuvaigistite või anesteesia toimel).[2]

Terve mõistus peab valu subjektiivseks elamuseks. seega siis mitte tajuelamuse. Nagu teisigi teadvustatud episoodide elamusi, peetakse valusid tavaliselt privaatseteks, subjektiivseteks, ennastsisendavateks ja aistijale korrigeerimatut teadmist andvateks. Rääkides valudest kui elamustest, räägitakse neist ühtlasi nii, nagu neid elamusi kuidagi seesmiselt tajutaks, nii et mõte läheb introspektsioonile. Valutundjad ütlevad, et nende elamused on privaatsed selles mõttes, et neil endil pole nendele sellist episteemilist ligipääsu nagu neil endil (nad tunnevad valu ning selle põhjal saavad teada, et nad seda tunnevad); see vastandub tavaliste tajuobjektide (vahetu vaimuvälise ümbruse, sealhulgas oma keha) avalikkusele. Paistab ka, et valud on subjektiivsed selles mõttes, et nende olemasolu sõltub sellest, et neid tuntakse; ka selles suhtes nad erinevad tavalise välistaju objektidest. Paistab, et inimestel on eriline episteemiline autoriteet oma valude suhtes: nende valuteated paistavad olevat korrigeerimatud või isegi eksimatud. On paratamatu, et kui keegi usub, et tal on valus, siis tal on valus. On paratamatu, et kui kellelgi on valus, siis ta teab, et tal on valus, (ennastsisendav vaimuseisund). Nii et paistab, et pole vastandust näilise ja tegeliku valu vahel. Paistab, et siis ei saa mul valu tundmise põhjal tekkida ekslikku uskumust, et mul on valu, nii nagu välistaju puhul.[2]

Elamused on peas, kui nad üldse kuskil on. Valudel kui aistingutel ei ole asukohta. Aga millele me siis asukoha omistame, kui me seostame valusid kehaosadega? Kui jutt on välistajust, näiteks millegi nägemisest, siis teised saavad seda samamoodi näha (hallutsinatsiooni korral nägemist ei toimu). Erinevalt nägemisest endast eeldab oma nägemisest teatamine endast, et teataja paigutab (kategoriseerib) nähtu mingi mõiste alla. Valuteate tõesus ei nõua mingi vastava seisundi olemasolu kehaosas. Kui me ütleme, kus meil valutab, siis me ei võta sidumust, et selles kohas on mingi kahjustus; välistaju puhul on asi teisiti. Aga kui ma rääkides valust mingis kohas, ei paiguta sellesse kohta ei vaimset elamust ega kehalist seisundit, mida ma siis teen? Tervel mõistusel on raske vastata. Siiski, kui väga peale käia, siis öeldakse, et tegu on millegagi, mida ma introspektsiooni abil saan jälgida ja kirjeldada, ja see sisemise tähelepanu privaatne ja subjektiivne objekt, mille kohta ma ei saa eksida, asubki kehaosas. Kui seda tõsiselt võtta, siis tuleb välja, et sellel asjal on küll asukoht avalikus ruumis, aga ainult minul on sellele episteemiline ligipääs; ja selle olemasolu sõltub sellest, et ma seda tunnen (tajun). Tekib ka küsimus, et kui see asi on minu tähelepanust eraldi, kuidas siis nii saab olla, et ma ei saa selle kohta eksida. Ja mis laadi asi see siis on, kui see pole füüsiline? Nii et terve mõistus ütleb kokkuvõttes midagi niisugust, et valu on ühtaegu akt ja objekt.[2]

Meelteandmeteteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Tavalist välistaju võib analüüsida nii, et selles osalevad avalik objekt ja selle tajumise akt. Tajuakti analüüsitakse tajuja seisukohast nii, et selles osalevad elamus ja mõisteline kategoriseerimine, st mõistete rakendamine taju objektile ja selle omadustele. Tajuelamused on tajujale läbipaistvad, nii et ta tajub vaimuvälist reaalsust otseselt, tajumata või teadvustamata kõigepealt elamust või selle omadusi. Niisugust tervemõistuslikku vaadet nimetatakse tavaliselt naiivseks realismiks või otseseks realismiks. Kaudse realismi järgi on see otsesus illusoorne: tegelikult teadvustatakse otseselt elamuslikke vahendajaid, ja vaimuvälist maailma tajutakse kaudselt. George Edward Moore, Bertrand Russell ja Henry Habberley Price'i järgi on need vahendajad fenomenilised või mentaalsed partikulaarid, mida tavaliselt nimetatakse meelteandmeteks. Oletame, et kellelgi on hallutsinatsioon. Intuitsioon ütleb, et ta näeb midagi. Meelteandmeteteooria järgi ta näeb fenomenilisi indiviide (meelteandmeid), millel reaalselt ongi need omadused, mis paistavad. Meelteandmed on privaatsed, subjektiivsed ja ennastsisendavad ning on korrigeerimatu teadmise allikas. Meelteandmed ei ole meeleelundite ees, vaid teadvuses. Tajulise teadlikkuse puhul on alati tegu fenomeniliste objektide teadvustamisega, olgu siis tegu hallutsinatsiooniga või tajuga. Kuigi välistaju puhul tajutakse välisobjekte ja nende omadusi kaudselt, seda kaudsust tavaliselt ei teadvustata; seda näitab ainult filosoofiline refleksioon. Paistab aga, et valu puhul tuleb see kaudsus introspektiivselt kergesti välja, sest me ei taha samastada valu kehaosaga, milles me seda tunneme. Valu ja teisi "intransitiivseid" (David Malet Armstrong, "Bodily Sensations", "A Materialist Theory of the Mind") kehalisi aistinguid tundub meelteandmete teooria hästi seletavat. Meelteandmete teooria seisukohast on valud fenomeniliste indiviidide paradigmaatiline näide. Nende olemasolu sõltub sellest, et neid aistitakse, ja nad on aistijate jaoks loogiliselt privaatsed. Sellepärast siis ongi valud ühtaegu aktid ja objektid: nad ei saa olemas olla ilma elamusaktita (Charlie Dunbar Broad, "Scientific Thought"). Valu mõiste käib nii fenomeni kui objekti kui selle teadvustamise kui akti kohta. Nüüd on võimalik öelda, et valud kui meelteandmed asuvadki seal, kus need paistavad asuvat (fantoomvalu korral tühjas kohas); selleks ei ole loogilist takistust (Frank Jackson, "The Existence of Mental Objects", Perception: A Representative Theory). Levinuma vaate järgi asuvad valud fenomenilises ruumis või fenomenilisel väljal, mis on vastetega füüsilises ruumis kuidagi isomorfne või süstemaatiliselt seotud. See teooria sobib ka visuaalsete meelteandmete puhul. Kehaliste aistingute puhul nimetatakse seda mõnikord nägemisvälja eeskujul somaatiliseks väljaks.[2]

Kuigi meelteandmete teooriad on välja töötatud välistaju jaoks ja traditsiooniliselt on kehalisi aistinguid välistajule vastandatud, on need terve mõistusega palju paremini kooskõlas kehaliste aistingute puhul. Selle kasuks taju puhul üldiselt on siiski tugevaid argumente (nagu ka selle kahjuks). Valu ja kehaliste aistingute puhul võivad need teooriad töötada ka juhul, kui nad välistaju puhul ei tööta. Nende teooriate üks põhilisi nõrkusi on siiski see, et nad ei seleta valumõiste kummalisust, vaid võtavad selle lähtekohaks. Näiteks kui me paigutame kehaosadesse fenomeniliste omadustega mentaalsed objektid, kas siis vaimul on ulatus või kas vaim osalt kattub kehaga? Ja kui nad seal on, kas siis teised ei võiks põhimõtteliselt neile ligi pääseda? Kui aga privaatsed mentaalsed objektid on privaatses fenomenoloogilises ruumis, siis tekib küsimus, kuidas see ruum on vastastikuses toimes füüsilise ruumiga. Asi on esiteks selles, kuidas füüsilised ja mittefüüsilised sündmused saavad teineteist mõjutada; teiseks pole selge, kuidas need ruumid üksteisega vastavuses on, kui põhjustamist ei ole. Meelteandmete teooriate puuduseks peetakse ka antifüsikalismi sidumust. Füsikalist möönaks vaevalt fenomeniliste objektide olemasolu.[2]

Tajuteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Et meelteandmete teooriad on intransitiivsete kehaliste aistingute puhul väga usutavad, siis on need, kes usuvad, et tavalist taju saab seletada ilma meelteandmeteta, püüdnud käsitada kehalisi aistinguid tavalise taju liigina.[2]

Valu tajuteooriatel on sidumus, et valu tundes tavaliselt tajutakse midagi vaimuvälist. Taju all ei mõelda siin mitte introspektiivset taju, vaid välistaju. Tajuteooriate järgi tajutakse valu tundes kehaosa füüsilist seisundit. Tegu oleks somatosensoorse tajuga, mis sarnaneb kompimise või propriotseptsiooni modaalsusega. Selleks seisundiks peetakse enamasti koekahjustust või seisundit, mis võib viia koekahjustuseni. Võimalik on pidada tajuobjektiks ka notsitseptorite aktiveerumist. Kui jutt on valu asukohast, siis peetakse tavaliselt silmas selle tajuobjekti (tegeliku või võimaliku koekahjustuse) asukohta.[2]

Tajuteooriaid hakati meelteandmete teooriate alternatiivina arendama 1960ndatel. Kõige mõjukamad autorid olid David Melet Armstrong (Bodily Sensations, A Materialist Theory of Mind) ja George Pitcher ("Pain Perception", A Theory of Perception). Varem ei peetud valusid tajulisteks, vaid aistinguteks või elamusteks, mida usaldatavalt põhjustab tegelik või potentsiaalne vigastus. Neid peeti hoiatussignaalideks, millel pole välismaailma tajumise tavaliste viisidega palju ühist. Kuigi tänapäeval on meelteandmete kontseptsioonist suuresti loobutud, pooldavad tajuteooriate vastased tänapäeval valu "aistingu- või kvaaliteooriat", mille järgi valu pole küll mitte fenomeniline objekt, küll aga elamuse fenomeniline kvaliteet või siis elamus, millel on teatud kvaalid. Suurem jagu meelteandmete teooria kohta öeldut kehtib ka kvaaliteooria kohta. (Earl Conee (1984) järgi me nimetame valuks nii valuseisundit kui ka valukvaale.)[2]

Tajuteooriate peamine raskus on see, et terve mõistuse järgi on valuaistingud olemuslikult privaatsed, subjektiivsed, ennastsisendavad ja korrigeerimatud, aga taju puhul on alati võimalik eksida, sest selle objektidel on näivuse taga tegelikkus, need on omaette eksisteerivad ja avalikud. Sellepärast valu ei saa olla tajumus. Kui valu samastada valu põhjusega, näiteks koekahjustusega, (nagu Newton 1989, Stephens ja Graham 1987 ning Hill 2004 ja 2006) siis on seda raskust väga raske ületada. Armstrong, Pitcher ja enamik teisi tajuteooriate pooldajaid samastavad valu valuelamuse või -aistinguga, mida nad peavad tajuaktina kaasatuks koekahjustuse tajumisse. Nägemistajust erineb selline taju spontaanse huvi suunatuse ja mõistelise samastamise objekti poolest (valuks nimetatakse elamust; kui aga räägitakse valu asukohast, siis enamiku tajuteooriate pooldajate arvates peetakse siiski silmas tajuobjekti asukohta); nägemistaju puhul on nii tajuline kui ka mõisteline fookus tajuobjektil; mõnikord suuname tähelepanu ka elamusele, tavaliselt siis, kui on kahtlus selles, mida me näeme. Valude korrigeerimatus taandub sellele, et elamused on korrigeerimatud. Valud on privaatsed sellepärast, et elamus peab olema kellegi vaimuseisund, nii et nende privaatsus taandub elamuste privaatsusele. Sama lugu on subjektiivsusega. Nii et kui privaatsuse, subjektiivsuse ja korrigeerimatusega on probleeme (kuidas need täiesti füüsilises maailmas võimalikud on), siis need on üldised probleemid, mitte spetsiifiliselt valu ja kehaliste aistingute probleemid.[2]

Tajuteooria peab seletama ka seda, et me paigutame valud asukohtadesse: kui valud on tajuelamused, siis nad ei saa asuda kehaosades (kui pea kõrvale jätta). Tajuteooriate pooldajad ütlevad tavaliselt, et terve mõistusega ei õnnestu selles asjas täit kooskõla saavutada, küll aga ligilähedast. Põhiidee on selles, et valuteatega omistatakse endale teatud laadi elamus, millel on intentsionaalne sisu, (Armstrong, Pitcher). Elamustele intentsionaalse sisu omistamine tajuteoorias on vajalik selleks, et seletada, kuidas need informeerivad oma omanikku tema vahetust vaimuvälisest ümbrusest. Nii et siis valuelamused on ka representatsioonid, nagu teisedki tajuelamused. Nad representeerivad koekahjustust teatud kehapiirkonnas. Valu asukoht on siis representeeritava koekahjustuse asukoht. Valuteatega omistatakse endale elamus, mille intentsionaalne sisu on, et teataja teatud kehapiirkond on teatud laadi seisundis. Rääkimisviis moonutab teate sisu (tehes selle ähmaseks ja segaseks), paigutades valu enese kehaosasse, kuigi valu tegelikult on vaimus. Et valul on intentsionaalne sisu, võib valu olla ka vale, st valesti representeerida (vastaval kehaosal ei pruugi midagi viga olla). Omistusi on siin kaks: elamuse omistamine ja koekahjustuse omistamine. Valuteade omistab ainult esimese; koekahjustuse omistab valu ise. Sellepärast ei tekitagi valuteade mulle sidumust koekahjustuse kohta. Illusoorsed ja hallutsinatoorsed valud on ehtsad valud. Niisugune Armstrongilt ja Pitcherilt pärinev valu asukoha käsitus on olnud väga mõjukas; arusaam, et valu asukoht on valuga representeeritud koekahjustuse intentsionaalne asukoht, paistab praegu olevat valdav.[2]

Seni kirjeldatud tajuteooriatega saab põhimõtteliselt nõustuda ka kaudse realismi pooldajad (kuigi nõustunud on vähesed (Moreland Perkins, Barry Maund). Kui kogu vaimuvälise reaalsuse (kaudset) taju vahendab meelteandmete otsene taju ning meelteandmed on vaimuväliste objektidega teatud süstemaatilistes suhetes, mistõttu nad on kontingentselt neid representeerima hakanud, siis on täiesti võimalik ka valu meelteandmeid representeerivateks pidada, st otsene teadlikkus valu meeleandmetest võiks konstitueerida nende koekahjustuste kaudse taju, mis neid meelteandmeid tavaliselt süstemaatiliselt põhjustavad. Kaudse realismi pooldajad pole seda teed läinud tõenäoliselt sellepärast, et terve mõistus ei toeta valu tajuteooriat. Nad saavad öelda, et me oleme otseselt ja vahetult teadlikud valust kui mentaalsest objektist või kvaliteedist, sõltumata sellest, kas valu representeerib või signaliseerib koekahjustust. Valu mõiste käib nende järgi otseselt elamuse või elamuse sisemise otsese objekt kohta, ja see on terve mõistusega piisavalt kooskõlas. Pealegi tuleks tajuteooriat omaks võtes seletada, miks valul ja välistajul on erinev mõisteline fookus, kui mõlemad on tajulised. Peaaegu kõik valu tajuteooriate pooldajad pooldavad otsest realismi. Aga siis tekib küsimus, millist objekti, seisundit või sündmust valu puhul tajutakse. Kui see on koekahjustus, mida siis kujutavad endast elamused?[2]

Otsese realismi varajaste pooldajate (Curt John Ducasse ("Moore's Refutation of Idealism"), Wilfrid Sellars ("The Adverbial Theory of the Objects of Sensation")) järgi ei nähta isegi hallutsinatsiooni puhul otseselt privaatseid vaimseid partikulaare ega vaimsete omaduste konstellatsiooni, vaid saadakse tavalise nägemiselamuse sarnane nägemiselamus, ainult elamuse põhjused on teised. Sellist elamuste analüüsi nimetatakse adverbialismiks, sest öeldakse, et punase objekti tajumise korral tajutakse punaselt. "Punane" iseloomustab ainult tajumise viisi, mitte privaatset objekti või kvaliteeti. Valuelamus on siis teatud viis, kuidas koekahjustust tajutakse. Sellist adverbialismi saab ühitada elamuseintentsionalismi või -representatsionalismiga. Adverbialist peab aistimise või tajumise viiside eristamiseks neid kuidagi iseloomustama, ja selleks on loomulik viidata tavalistele tingimustele, milles need tekivad. Nii et oleks mõistlik väita, et need tajud representeerivad neid tingimusi. Adverbialismil on tehnilisi raskusi, eriti kui jutt on liitelamustest, näiteks kolm eri kvaliteediga valu eri kohtades. Peale selle, kuigi adverbialism saab lahti salapärastest meelteandmetest või muudest vaimsetest objektidest, tekitab see võib-olla omadusdualismi, mille järgi otseselt teadvustatakse mittefüüsilisi fenomenoloogilisi omadusi. Üks vastuväiteid otsese taju teooriatele tuleb intuitsioonist, et tajuelamuse fenomeniline rikkus ei ole taandatav vaimuvälisele maailmale. See vastuväide on eriti kohane, kui püütakse Armstrongi ja Pitcheri kombel taju seletada uskumuste või uskumustetaoliste tunnetusseisundite omandamise kaudu; otsese realismi varajased pooldajad ei pidanud elamusi olulisteks või isegi eitasid nende olemasolu, kartes, et muidu tuleb ikkagi rääkida meelteandmetest või kvaalidest.[2]

Representatsiooniteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Valu representatsiooniteooriate (Fred Dretske, Michael Tye jt) järgi on valufenomenid täpselt sama asi mis valu representatsiooniline sisu. Need teooriad säilitavad otsese realismi põhiintuitsiooni ja naturalistliku motivatsiooni, kuid möönavad elamuste fenomenoloogilist rikkust. Elamuse kogu fenomenilise (kvalitatiivse) sisu konstitueerib jäägitult selle representatsiooniline sisu, nii et tegu on reduktsionismiga. Ka kaudne realism oli representatsionistlik: otseselt kogetavad kvaalid representeerivad kontingentselt avalike objektide objektiivseid meelelisi omadusi kas sarnasuse tõttu või regulaarse põhjusliku seose tõttu või mõlema tõttu. Aga reduktsionistlik otsese realismi pooldaja eitab vaimu- või elamusesiseseid fenomenilisi objekte või kvaliteete, mida saab introspektsiooni teel otseselt teadvustada: otsene realism lähtub intuitsioonist, et elamused on läbipaistvad, esitades maailma otseselt ja vahetult. Kvaalid tuleb taandada tajuseisundite representatsioonilisele sisule. Seda vaadet nimetatakse ka tugevaks representatsionalismiks või representatsionismiks (Ned Block), et eristada seda representatiivsest realismist. Tugeva representatsionalismi pooldajad on tavaliselt naturalistid või füsikalistid. Sellepärast on neil tavaliselt naturalistlikud teooriad selle kohta, kuidas need (füüsilised) seisundid omandavad representatsioonilise sisu. Valuelamuste iseloom tuleb täielikult nende representatsioonilisest sisust. Nad representeerivad mitmesuguseid kudede häireid analoogselt sellega, kuidas nägemissüsteem representeerib värvusi. Kui värvused on (vähemalt osalt) pindade objektiivsed jooned, siis nägemiselamused ei representeeri värvusi kui niisuguseid, nii et me ei kontseptualiseeri värvusi nägemispresentatsioonide põhjal peegeldusspektritena. Sellepärast ei ole valu representatsiooniteooriatele vastuväiteks, et valuelamused ei representeeri koekahjustust kui niisugust. Mõnikord öeldakse, et tajuelamused representeerivad mittemõisteliselt, ja seda võrdsustatakse sageli analoogsisuga. Nad ei koosne mõistest (diskreetsetest representatsioonidest) nagu mõtted. Igal aistingumodaalsusel on oma detekteeritavad omadused. Nii on ka valuelamustega. Siiski on mõistlik väita, et valuelamuste kvalitatiivsed erinevused tulevad sellest, et nad representeerivad erinevaid kehaseisundeid. Valu asukoht on koht, mille koekahjustust valuelamused representeerivad.[2]

Valu taju- ja representatsiooniteooriate üks põhilisi raskusi on fookuseprobleem: tuleb seletada, miks valuteated (erinevalt välistajuteadetest) ei räägi mitte koekahjustusest, vaid elamusest. Valu tajuteooria pooldaja loomulik seletus võiks olla, et koekahjustuse aistimisel on tugev negatiivne afektiivne kvaliteet, mis tõmbab tähelepanu endale. Valu on sama ebameeldiv ka siis, kui ta ei representeeri õigesti. Aga see seletus ei tööta teiste intransitiivsete kehaliste aistingute korral. Ja ka maitse- ja lõhnaelamustel on afektiivne aspekt, aga vastavad aistimisaktid on suuresti läbipaistvad: magusa ja kibeda mõiste käivad esmajoones välisobjektide kohta. Valu tajuteooria pooldaja võib siiski väita, et olgu teiste kehaliste aistingutega kuidas tahes, vähemalt valu puhul on asi selles. Et aga tundub, et intransitiivsete kehaliste aistingute puhul peaks olema ühtne seletus, siis tundub, et see seletus ei saa olla ammendav. Pealegi on olemas seisundeid, mille korral valul puudub afektiivne aspekt, näiteks valuasümboolia.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • R. Melzack, P. D. Wall. Pain Mechanisms: A New Theory. – Science, 1965, 150(3699), lk 971–979.
  • R. Melzack, K. L. Casey. Sensory, Motivational, and Central Control Determinants of Pain: A New Conceptual Model. – D. Kenshalo (toim). The Skin Senses, Springfield: Charles C. Thomas 1968, lk 223–243.
  • R. Melzack. The Puzzle of Pain, New York: Basic Books 1973.
  • IASP. Pain Terms: A List with Definitions and Notes on Pain. – Pain, 1986, 3(Suppl): lk 216–221.
  • R. Melzack, P. D. Wall. The Challenge of Pain, Penguin Books 1988.
  • D. D. Price. Psychological and Neural Mechanisms of Pain, Raven Press 1988.
  • H. Merskey, N. Bogduk (toim). Classification of Chronic Pain: Descriptions of Chronic Pain Syndromes and Definitions of Pain Terms, IASP Press 1994.
    • IASP Task Force on Taxonomy.

IASP Pain Terminology, lk 209–214.

  • D. D. Price. Psychological Mechanisms of Pain and Analgesia, IASP Press 1999.
  • H. L. Fields. Pain: An Unpleasant Topic. – Pain, 1999, Suppl(6), lk 61–69.
  • D. D. Price. Psychological and Neural Mechanisms of the Affective Dimension of Pain, Science, 2000, 288(9), lk 1769–1772.
  • D. D. Price. Central Neural Mechanisms that Interrelate Sensory and Affective Dimensions of Pain. – Molecular Interventions, 2002, 2, lk 392–403.

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

  • David Malet Armstrong. Bodily Sensations, Routledge and Kegan Paul 1962.
  • Herbert Paul Grice. Some Remarks About the Senses. – R. J. Butler (toim). Analytical Philosophy, Blackwell, lk 133–151.
  • G. N. A. Vesey. Armstrong on Bodily Sensations. – Philosophy, 1964a, 39: 177–181.
  • G. N. A. Vesey. Bodily Sensations. – Australasian Journal of Philosophy, 1964b, 42, lk 232–247.
  • David Malet Armstrong. Vesey on Bodily Sensations. – Australasian Journal of Philosophy, 1964, 42, lk 247–248.
  • Kurt Baier. The Place of a Pain. – The Philosophical Quarterly, 1964, 14(55), lk 138–150.
  • G. N. A. Vesey. Baier on Vesey on the Place of a Pain. – The Philosophical Quarterly, 1965, 15(58), lk 63–64.
  • D. M. Taylor. The Location of Pain. – The Philosophical Quarterly, 1965, 15(58), lk 53–62.
  • L. C. Holborow. Taylor on Pain Location. – The Philosophical Quarterly, 1966, 16(63), lk 151–158.
  • R. C. Coburn. Pains and Space. – Journal of Philosophy, 1966, 63(13), lk 381–396.
  • G. N. A. Vesey. Margolis on the Location of Bodily Sensations. – Analysis, 1967, 27, lk 174–176.
  • B. Aune. Knowledge, Mind, and Nature: An introduction to Theory of Knowledge and the Philosophy of Mind, Random House 1967.
  • J. C. McKenzie. The Externalization of Pains. – Analysis, 1968, 28, lk 189–193.
  • L. C. Holborow. Against Projecting Pains. – Analysis, 1969, 29, lk 105–108.
  • George Pitcher. McKenzie on Pains. – Analysis, 1969, 29, lk 103–105.
  • George Pitcher. Pain Perception. – The Philosophical Review, 1970, 79(3), lk 368–393.
  • Noel Fleming. The Objectivity of Pain. – Mind, 1976, 85(340), lk 522–541.
  • J. Margolis. Pain and Perception. – International Studies in Philosophy, 1976, 8, lk 3–12.
  • T. C. Mayberry. The Perceptual Theory of Pain. – Philosophical Investigations, 1978, 1, lk 31–40.
  • George Pitcher. The Perceptual Theory of Pain: A Response to Thomas Mayberry's, ‘The Perceptual Theory of Pain’. – Philosophical Investigations, 1978, 1, lk 44–46.
  • T. C. Mayberry. The Perceptual Theory of Pain: Another Look. – Philosophical Investigations, 1979, 2, lk 53–55.
  • Earl Conee. A Defense of Pain. – Philosophical Studies, 1984, 46, lk 239–248.
  • Michael Tye. Pain and the Adverbial Theory. – American Philosophical Quarterly, 1984, 21, lk 319–328.
  • G. Graham, G. L. Stephens. Are Qualia a Pain in the Neck for Functionalists? – American Philosophical Quarterly, 1985, 22, lk 73–80.
  • Laird Addis. Pains and Other Secondary Mental Entities. – Philosophy and Phenomenological Research, 1986, 47(1), lk 59–74.
  • W. J. Holly. The Spatial Coordinates of Pain. – The Philosophical Quarterly, 1986, 36(144), lk 343–356.
  • G. L. Stephens, G. Graham. Minding your P's and Q's: Pain and Sensible Qualities. – Noûs, 1987, 21(3), lk 395–405.
  • N. Everitt. Pain and Perception. – Proceedings of the Aristotelian Society, 1988, 89, lk 113–124.
  • N. Newton. On Viewing Pain As a Secondary Quality. – Noûs, 1989, 23(5), lk 569–598.
  • Gilbert Harman. The Intrinsic Quality of Experience. – E. Villanueva (toim). Philosophical Perspectives. Action Theory and Philosophy of Mind, 1990.
  • N. Grahek. Objective and Subjective Aspects of Pain. – Philosophical Psychology, 1991, 4, 249–266.
  • H. Langsam. Why Pains are Mental Objects. – The Journal of Philosophy, 92(6), lk 303–313.
  • Valerie Gray Hardcastle. When a Pain is Not. – The Journal of Philosophy, 1997, 94(8), lk 381–409.
  • Michael Tye. A Representational Theory of Pains and their Phenomenal Character. – Ned Block, Owen Flanagan, Güven Güzeldere (toim). The Nature of Consciousness: Philosophical Debates, MIT Press 1997.
  • G. Douglas. Why Pains Are Not Mental Objects. – Philosophical Studies, 91(2), lk 127–148.
  • Valerie Gray Hardcastle. The Myth of Pain, Cambridge, Massachusetts: MIT Press 1999.
  • P. Carruthers. Phenomenal Consciousness: A Naturalistic Theory, Cambridge, UK: Cambridge University Press, 200, ptk IX.
  • P. Noordhof. In Pain. – Analysis, 2001, 61(2), lk 95–97.
  • P. Noordhof. More in Pain. – Analysis, 2002, 62(2), lk 153–154.
  • Murat Aydede, Güven Güzeldere. Some Foundational Issues in the Scientific Study of Pain. – Philosophy of Science 69(Suppl.), 2002, lk 265–283.
  • Michael Tye. On the Location of a Pain. – Analysis, 2002, 62(2), lk 150–153.
  • J. Hyman. Pain and Places. – Philosophy, 2003, 73(1), lk 5–24.
  • David Bain. Intentionalism and Pain. – Philosophical Quarterly, 2003, 53(213), lk 502–522.
  • C. S. Hill. Ouch! An Essay on Pain. – J. Gennaro (toim). Higher Order Theories of Consciousness, John Benjamins 2004, lk 339–362.
  • T. Wyller. The Place of Pain in Life. – Philosophy, 2005, 8(3), lk 385–393.
  • Murat Aydede (toim). Pain: New Essays on Its Nature and the Methodology of Its Study, MIT Press 2006.
    • Murat Aydede. Introduction: A Critical and Quasi-Historical Essay on Theories of Pain, lk 1–58.
    • Fred Dretske. The Epistemology of Pain, lk 59–74.
    • Christopher S. Hill. Ow! The Paradox of Pain, lk 75–98.
    • Michael Tye. Another Look at Representationalism about Pain, lk 99–120.
      • Peer Commentary on Michael Tye, lk 121–122.
    • Murat Aydede. The Main Difficulty with Pain, lk 123–136.
    • Ned Block. Bodily Sensations as an Obstacle for Representationism, lk 137–143.
    • Barry Maund. Michael Tye on Pain and Representational Content, lk 145–150.
    • Paul Noordhof. In a State of Pain, lk 151–162.
    • Michael Tye. In Defense of Representationalism: Reply to Commentaries, lk 163–176.
    • Austen Clark. Painfulness Is Not a Quale, lk 177–198.
    • Moreland Perkins. An Indirectly Realistic, Representational Account of Pain(ed) Perception, lk 199–218.
  • A. Olivier. The Spatiality of Pain. – South African Journal of Philosophy, 2006, 25(4), lk 336–349.
  • David Bain. The Location of Pains. – Philosophical Papers, 2007, 36(2), lk 171–205.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ain-Elmar Kaasik, Vananemine ja valu, Eesti Arst 2003; 82 (3): 213–221, veebiversioon (vaadatud 08.11.2013)
  • Koostanud: Pille Sillaste, Maire Kuddu,Vähivalu ravijuhend, veebiversioon (vaadatud 12.03.2014)

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]