Utria dessant

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Vabadussõja ajal 1919. aastal toimunud dessandist. Selle dessandi auks peetava mälestusvõistluse kohta vaata artiklit Utria Dessant.

Utria dessant
Osa Eesti vabadussõjast
Utria dessandi 1 maabumiskoht.JPG
Utria dessandi esimese osa maabumiskoht, kuhu 1939. aastal paigaldati mälestustahvel
Toimumisaeg 17.–19. jaanuar 1919
Toimumiskoht Utria rannik
Tulemus Eesti võit
Territoriaalsed
muudatused
sillapea loomine Nõukogude Punaarmee tagalasse Utriale
Osalised
Eesti Eesti Flag of the Russian Soviet Federative Socialist Republic (1918-1920).svg Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Johan Pitka
Martin Ekström
Nikolai Ivanov[1]
Väeüksused
Eesti Dessantpataljon

Ekströmi pataljon

Jõudude suurus
1900 2700
Kaotused
32 ~300


Utria dessant toimus Eesti Vabadussõja ajal 17.19. jaanuaril 1919, kus Eesti väeosad, mis valdavalt koosnesid soome vabatahtlikest, maabusid laevadelt Utria rannas Nõukogude tagalas. Dessant oli Eesti vägedele edukas, kuna see lõi eeldused 19. jaanuaril 1919 punavägedelt Narva vallutamisele.

Dessanti juhtis kapten Johan Pitka, dessantrühmi juhtisid major Martin Ekström, staabikapten Karl Aleksander Paulus ja kapten Anto Nestori Eskola.

Dessandi ettevalmistus[muuda | muuda lähteteksti]

Utria dessandiks valmistumine algas 12. jaanuaril 1919, kui kapten Pitkale anti vastav ülesanne.

Mõned raadiogrammid:

Pitkale. Tallinn kell 4 p.l. 12.1.19 Rakvere on meie käes. Oleks väga tarvilik dessant Purtse jõe suhu, et kõik vaenlase suurtükid ära võtta. Laidoner

Laidonerile. Kunda kell 5.30 p.l. 12.1.19. Purtse juures dessanti teha ei saa, homme hommikul pommitab "Lennuk" Narvat, Hungerburgi, Vaivarat, ja Jõhvit ja "Lembit" Aserit, Purtset, Püssit. Kui miinid siin, sõidab "Lennuk" Kroonlinna alla miinisid panema. Pitka

Pitkale. Tallinn kell 8.50 p.l. 12.1.19. Kui saab Purtset ja Hungerburgi korraga pommitada, seda parem. Igatahes Purtse ümbrust on tarvis pommitada, et Rakverest taganevat venelast tabada. Neljas polk on Addinali mõisas Kunda raudtee juures. Laidoner

13. jaanuaril 1919 käis "Lennuk" Narva jõe suudmes luurel, kus püüdis lõksu vedurlaev "Narova" ja tõi selle koos 6 mehega kaasa. Nende meeste käest saadi andmeid Riigiküla suurtükipatarei, Narva-Jõesuus oleva 50. jalaväepolgu ja kuulipildurite rühma kohta ning Narvas olevate 46. eesti punaste polgu ja teiste väeosade kohta.

14. jaanuaril asuti Tallinnas kiiruga dessanti komplekteerima. Kaks laeva oli jäetud Kunda sadamasse soome vabatahtlike pataljoni peale võtma.

16. jaanuaril sõitis "Lennuk" teist korda Kroonlinna laevateele miinitõkkeid panema ja peale seda pidi kohtuma teiste laevadega Narva lahes. Samal päeval väljusid Tallinnast ka teised dessantlaevad ja koondusid õhtuks Kunda lahte. Dessandist võttis osa 1000 võitlejat (600 soomlast ja 400 eestlast), kellele lisandus rühm meremehi kuulipildujatega.

Lahingutest osavõtnud väeosad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Dessantväed[muuda | muuda lähteteksti]

Punaarmee väed[muuda | muuda lähteteksti]

Piirkonnas olid veel lisaks lahingust osavõtnud Nõukogude vägedele veel 6. kütidiviisi ja 10. kütidiviisi väeosasid.

Dessandi käik[muuda | muuda lähteteksti]

Siin maabusid dessandi esimesed 200 meest 17. jaanuaril 1919.
Siia Utria kalaranda maandus dessandi põhiosa 18. jaanuari öösel.

17. jaanuaril 1919 kell 3 hommikul väljus dessantlaevastik Kunda lahest. Kuna oli teateid, et venelaste jäämurdja "Ogon", mis oli kohandatud meremiinide panemiseks, oli käinud Narva jõe suudmes ja et Riigikülas asuvad suurtükipatareid, ei saanud dessanti jõesuudmes maale saata.

Kapten Pitka valis dessandi maabumise kohaks mereranna Utria külas Kotšnevi lossi juures (Utria oja suudmes). Dessant oli mõeldud maale saata lossi ujumissillal ja selle ümbruses. Kell 11 jõudsid laevad lähtepositsioonile. Rannal liikus venelaste ratsasalk, mis laevade suurtükitulega laiali aeti, kuid kohe avasid laevade pihta tule Riigiküla patarei ja Korfi (Auvere) jaamas olev soomusrong. Dessantlaevad viidi tulepiirkonnast välja ning "Lennuk" ja "Lembitu" astusid vastasega tulevahetusse, sundides ta vaikima.

17. jaanuaril pärast kella 12 alustati dessandi maalesaatmist. Maale jõudis umbes 200 meest koos varustusega, kuid siis tõusis tuul, "Lembitu" kaks paati purunesid kaldakividel ja nendes olevad mehed said märjaks. Kapten Pitka peatas kell 18.40 dessandi maalesaatmise.

Esimeses laines saadi maale soomlaste 4. kompanii lipnik Bror Dahlgréni juhtimisel ja luuresalk rittmeister Erkki Varmavuore juhtimisel ning Narva koolipoiste rühm (Narva Kaitseliidu salgast). Dessant tungis viivitamatult edasi Utria külakeskuse suunas, võttes selle pärast väikest lahingut oma valdusse. Vaenlane taganes külast 4 surnut maha jättes. Valvetõkked paigutati külla sisenevatele teedele ning tungiti edasi Laagna ja Meriküla suunas.

Kohalike koolipoiste (Narva Kaitseliidu salk) käest, kes osalesid dessandis, saadi teada, et Utria kalarannas saab ka tuulise merega maabuda, kuna seal ei teki murdlainet. Kell 23, kui tuul oli veidi vaibunud, alustatigi uuesti dessandi maalesaatmist Utria kalarannas. Mootorlaev "Olev" ja vedurlaev "Wrangel" võtsid laevadelt dessantväelased ja varustuse peale ning paatides olevad mehed sleppi ning sõitsid kaldale nii lähedale kui võimalik. Edasi sõuti paadid randa ja laevadele ja tagasi, kuni laevad olid dessantlastest tühjad, misjärel suundusid "Olev" ja "Wrangel" uute dessantlaste rühma järele.

Ülejäänud dessandi maalesaatmise ajal panid Paulus ja Ekström laevas lõplikult paika Pitkaga arutatud rünnakusuunad. Soome 2. kompaniil kästi jätkata kella 8 edasitungi üle Narva-Jõesuu Riigiküla suunas, kus see pidi ühinema 1. kompaniiga ja siis edasi Narva tungima. 3. kompanii saadeti Laagnale 4. kompaniid välja vahetama. 4. kompanii koos luurerühma ja venelaste rühmaga pidi liikuma mööda Tallinn–Narva maanteed Narva suunas. Dessantpataljon pidi liikuma Laagna peale. Narva kaitseliidu mehed olid jagatud eri rünnakrühmade vahel teejuhtideks. Tagala ja Utria küla kaitseks jäeti dessantpataljoni 2. rood.

Pärast dessandi maalesaatmist 18. jaanuari hommikul kell 10.30 suundusid "Lembit" ja "Lennuk" Narva jõe suudmesse, kus pommitati linna ja selle ümbrust. Umbes kell 11.30 heisati Hungerburgis (Narva-Jõesuus) valged lipud. Laevadele tuli vastu lootsipaat ja "Lembit" sõitis jõesuhu, kus asus oma 120 mm suurtükiga Narvat pommitama. "Lennuk" lahkus Narva jõe suudmest Utria alla dessanti oma tulega toetama.

18. jaanuari hommikul teatas major Ekström Utriast, et 4. soome kompanii oli Laagna küla ja mõisa vallutanud, 2. kompanii tunginud Merikülani ja sealt pöördunud Riigiküla poole, kuna Narva-Jõesuu oli juba "Lembitu" laevameeskonna poolt võetud ja sinna minekuks puudus vajadus. 1. kompanii suundus Riigiküla poole. Soome pataljoni 3. kompanii, kes vahetas Laagnal 4. kompanii välja, pidas koos eestlastega lahingut Laagna mõisa juures.

Laagna lahingus oli eesti meredessantväelaste vastas kaks punaarmee polku, salk ratsaväge ja kaks soomusrongi. Punaarmee väeosad olid kogunenud raudtee ümbrusesse ja ründasid dessandi positsioone Laagna mõisas, mille dessant oli ootamatu rünnakuga 18. jaanuari varahommikul vallutanud. Algselt dessandi maabumise takistamiseks rannikukaitsel, Mummassaarest kuni Merikülani asunud Punaarmee 86. kütipolk viidi 18. jaanuari hommikul Vaivarasse. Polk aga kapten Kokardinovi juhtimisel (493 punaväelast ja 36 ohvitseri) vahistasid polgus olnud kommunistid ja avaldamata pealetungivatele vägedele vastupanu läksid koos polgu staabi ja 9 kuulipildujaga üle Eesti vägede poole.

Staabikapten Pauluse teade Pitkale: Vaenlane asub Laagna mõisa vastas metsas, raudtee ümber. Vangide teadete järel on seal 2 polku, 2 soomusrongi ja salk ratsaväge. Andke sinna kõvasti tuld. Kaks pealetungi oleme tagasi löönud, kolmandat ootame. Seisukord tõsine, kuid mitte väljapääsmata. Igatahes meie mõisast ei tagane. Kaotasin kolm head ohvitseri, üks nendest surnud, umbes 10 sõdurit haavatud ja surnud. Soomlaste kaotused kaunis suured.[2]. "Lennuk" pommitas Korfi raudteejaama (Auvere raudteejaam), Laagna mõisa ees olevat metsa ja maanteed.

Narva lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1919).

18. jaanuaril kell 17.20, tulles Riigikülast, sisenes Soome pataljoni 1. kompanii kapten Antto Eskola juhtimisel, kellele oli täienduseks antud Merepartisanide rühm (laevameestest moodustatud kuulipildurite rühm) koos Narva Kaitseliidu rühmast pärit teejuhtidega, piki jõejääd põhja poolt Narva linna. Algas Narva lahing. Linnas puhkesid tänavalahingud, kus dessantväeosade ootamatu sissetung põhjustas suure segaduse. Kella 18 paiku jõuti kesklinna ning seati kuulipildujad üles raekoja platsile, tänavaristidele ja maanteesillale (Narva puusild). Alustati sillale tormavate punaväelaste tulistamist. Sellega lõigati ära punaväe taganemistee üle maanteesilla ja külvati segadust, mis tekitas vene vägedes paanika. Kell 18.40 jõudis linna ka 2. kompanii ning ühineti 1. kompaniiga. Sama päeva õhtuks oli Narva vanalinn vallutatud. Punavägede käes oli veel raudteesild ja jaam.

Soomlased olid linnas vähemuses, kuid ei teatanud linnatungimisest oma pataljoniülemale ega kapten Paulusele. Sellega andsid nad võimaluse suurele hulgale vaenlase vägedele üle raudteesilla taanduda. Dessandi juhtideni jõudis teave, et eelväed on Narvas, alles 18. jaanuari õhtuks.

Laagna suunalt tungisid Narva suunas Soome pataljoni luurekomando rittmeister Erkki Varmavuore juhtimisel, 4. kompanii lipnik Bror Dahlgréni juhtimisel, Narva Kaitseliidu rühma teejuhid ja Vene valgete Põhjakorpuse 1. Tallinna vene ohvitseride partisanisalk. Ründavad dessantväelased pidasid ägeda lahingu Peeterristil punamadrustega, kes sealt välja suruti. Olgina mõisas osutasid punaväed uuesti vastupanu, kuid peagi löödi nad sealgi taganema.

Sama ajal, kui linnas käisid lahingud, üritas lääne poolt linna tungida Soome pataljoni luurekomando, kuid löödi 53. Viljandi kütipolgu allüksuste poolt tagasi. Luurekomando ülem palus küll 4. kompanii ülemalt abivägesid, kuid kompaniiülem keeldus õhtul edasi tungimast. Ta tahtis anda meestele puhkust, teadmata ilmselt, et 1. ja 2. kompanii Narvas tänavalahinguid pidasid.

19. jaanuaril kella 9 paiku oli igasugune lahingutegevus Narvas lõppenud. Kella 10-ks oli dessantvägede kontrolli all ka Jaanilinn, mille punaväed olid maha jätnud. Punakaart oli taganenud Jamburgi suunas.

Vangi langes ühe diviisi ja polgu staap koos personaliga ning palju sõjaväelasi. Kuna Narva vallutati ootamatult, saadi palju sõjasaaki.

Punakaardi langenuid, kes paanikas olid tormanud otse dessantväelaste kuulipildujate tule alla, veeti linnast välja kaks päeva.

Narva komandandiks määrati staabikapten Karl Aleksander Paulus, kelle aga kindral Aleksander Tõnisson soomlaste lahingu käigus korraldatud veresauna pärast (kuulipildujatest niideti maha sillale tormavad punaarmeelased) põhjendamatult tagandas ja degradeeris.

Raadiogramm:

Pitkale. Nr.151 Tallinn kell 22.20 19.1.19 Soovin õnne suureks võiduks. Kõigi Eesti sõjavägede nimel tänan kõiki, kes Narva lahingutest osa võtsid, iseäranis Narva kangelast major Ekströmi, Soome pataljoni. Laidoner

18. jaanuaril pärast dessandi maalesaatmist kogunesid kõik dessantlaevad Narva jõe suudmes. "Lood" võttis peale lahingutes haavata saanud ja lahkus 19. jaanuaril Tallinna. Samal päeval laaditi laevadelt maale laskemoona ja muud varustust maalejäävatele lahingüksustele. 19. jaanuari õhtul lahkus ka "Lennuk". Ülejäänud dessantlaevad lahkusid "Lembitu" juhtimisel Narva jõe suudmest Tallinna suunas järgmisel päeval.

Mõlema poole kaotused[muuda | muuda lähteteksti]

Kokku võtsid Eesti väed vähemalt 3070 sõjavangi ning eesti dessandi koosseisust hukkus lahingus 1 ja haavata sai 12 meest. Soomlased kaotasid lahingutegevuses 3 meest ja haavata sai 11. Tapetud ja haavatud bolševike arv küündis 300–400 meheni. Kokku võtsid Eesti väed vähemalt 3070 sõjavangi, teiste seas 31 punaste komandöri ja polguülemat. Narvas saadud sõjasaagi hulka kuulus täisvarustuses suurtükipatarei ja Farman F.30 luurelennuk. Samuti saadi kätte raskekuulipildujaid (tõenäoliselt 7,62 mm Maximid) koos varuosadega, hobuseid, moonavankreid, 12 välikööki, 9 kasti mürske ja 500 vintpüssi.[3]

Dessandist osavõtnud laevad[muuda | muuda lähteteksti]

Utria dessandist võttis osa üheksa laeva, millele mahutati 1000 dessantväelast:

Radiogrammid[muuda | muuda lähteteksti]

Nr. 245 18. jaanuar 1919 öösel kell 1,05 min. Kapten Pitka. Meie väeosad võtsid Jõhvi ja Raustvere oma alla ja tungivad edasi Vaivara poole. Laidoner

Nr. 259 19. jaanuar 1919 öösel kell 2,18 min. "Lembit" Pitkale. Teadustan, et esimese diviisi väeosad jõudsid täna Auvere Repniku mõisa, Datschi liinile. Leitnant Schiffer

Nr. 260 19. jaanuar 1919 hommikul kell 10,50 min. "Lembit", kapten Pitka. Teadustage sagedamini seisukorrast Narva all. Esimese diviisiga praegu ühendust ei ole. Laidoner.

Levinud väärteave[muuda | muuda lähteteksti]

Viimasel ajal on mitmes ajalooraamatus ja trükises ilmunud väide, et Utria dessant maandus Mummassaares. Tegelikult maabus dessant Mummassaarest paar kilomeetrit idas Utria rannas, kuhu 1939 paigutati ka vastav mälestustahvel (Utria dessandi mälestustahvel).[4][5][6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.