Narva lahing (1919)

Allikas: Vikipeedia
Narva lahing (1919)
Osa Eesti Vabadussõjast
Toimumisaeg 18. jaanuar 191919. jaanuar 1919
Toimumiskoht Narva, Eesti
Tulemus Eesti võit
Territoriaalsed
muudatused
Narva langemine Eesti kätte
Osalised
Flag of Estonia.svg Eesti
Flag of the Russian Soviet Federative Socialist Republic (1918-1920).svg Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Johan Pitka
Martin Ekström
Nikolai Ivanov[1]
Jõudude suurus
 ?  ?
Kaotused
Langenud ?
haavatud ?
vangi langenud ?
Langenud ?
haavatud ?
vangi langenud ?

Narva lahing oli lahing 18.–19. jaanuaril 1919 Narva linnas Utria dessandis maabunud dessantvägede ja Punaarmee vahel Eesti Vabadussõjas. Lahingu käigus vabastati Narva punavägedest.

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

Soome pataljoni 1. kompanii kapten Anto Eskola juhtimisel, millele oli täienduseks antud Merepartisanide rühm (laevameestest moodustatud kuulipildurite rühm) koos Narva Kaitseliidu rühmast pärit teejuhtidega, tuli 18. jaanuaril 1919 Riigikülast piki jõejääd ja sisenes kell 17.20 põhja poolt Narva linna. Linnas algasid tänavalahingud, kus dessantväeosade ootamatu sissetung põhjustas suure segaduse. Umbes kella 18 paiku jõuti lahingutega kesklinna ja seati kuulipildujad üles Raekoja platsile, tänavaristidele ja maanteesillale ning alustati paaniliselt sillale tormavate punaväelaste tulistamist. Sellega lõigati ära punaväe taganemistee üle maanteesilla ja külvati segadust, mis tekitas punaväes paanika. Kell 18.40 jõudis linna ka 2. kompanii ning ühines 1. kompaniiga. 18. jaanuari õhtuks oli Narva vanalinn vallutatud. Punaväe käes oli veel raudteesild ja -jaam.

Soomlased olid linnas vähemuses, kuid ei teatanud linnatungimisest ei oma pataljoniülemale ega ka kapten Paulusele. Sellega andsid nad võimaluse suurele hulgale vaenlase vägedele taanduda üle raudteesilla. Dessandi juhtideni jõudis informatsioon, et eelvägi on Narvas, alles 18. jaanuari õhtuks.

Laagna suunalt tungisid Narva suunas Soome pataljoni luurekomando, 4. kompanii lipnik Bror Dahlgréni juhtimisel, Narva Kaitseliidu rühma teejuhid ja Vene valgete Põhjakorpuse 1. Tallinna ohvitseride partisanisalk. Ründavad dessantväelased pidasid Peeterristil punamadrustega ägeda lahingu ja surusid madrused sealt välja. Olgina mõisas proovis punavägi uuesti organiseerida vastupanu, kuid peagi löödi nad ka seal taganema.

Sama ajal, kui linnas käisid lahingud, üritas lääne poolt linna tungida ka Soome pataljoni luurekomando, kuid löödi 47. Viljandi kütipolgu allüksuste poolt tagasi. Luurekomando ülem palus küll abivägesid 4. kompanii ülemalt, kuid kompaniiülem keeldus õhtul edasi tungimast, tahtes anda meestele puhkust, aga teadmata ilmselt, et 1. ja 2. kompanii pidas Narvas tänavalahinguid.

Kella 9 paiku 19. jaanuaril oli igasugune lahingutegevus Lääne-Narvas lõppenud. Kell 10 oli dessantvägede kontrolli all ka Jaanilinn, mille punaväed olid jätnud maha ja taganenud Jamburgi suunas.

Vangi langes ühe diviisi ja polgu staap koos personaliga ning palju sõjaväelasi. Kuna Narva vallutati ootamatult, saadi palju sõjasaaki.

Punaarmee langenuid, kes paanikas olid tormanud otse dessantväelaste kuulipildujate tule alla, veeti linnast välja kaks päeva.

Narva komandandiks määrati staabikapten Karl Aleksander Paulus, kelle aga kindral Aleksander Tõnisson soomlaste lahingu käigus korraldatud veresauna pärast (kuulipildujatest niideti maha sillale tormavad punaarmeelased) põhjendamatult tagandas ja degradeeris.

Raadiogramm: Pitkale. Nr.151 Tallinn kell 22.20 19.1.19 Soovin õnne suureks võiduks. Kõigi Eesti sõjavägede nimel tänan kõiki, kes Narva lahingutest osa võtsid, iseäranis Narva kangelast major Ekströmi, Soome pataljoni. Laidoner

Viited[muuda | muuda lähteteksti]