Skisofreenia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Skisofreenia
Klassifikatsioon ja välisallikad
Eugen Bleuler (1857–1939), kes võttis kasutusele mõiste Schizophrenia
Ladinakeelne nimi Schizophrenia
RHK-10 kood FF.20
RHK-9 kood 295
OMIM 181500
DiseasesDB 11890
MedlinePlus 000928okkkk
eMedicine 2072  emerg/520
MeSH F03.700.750

Skisofreenia on psüühikahäire, mida iseloomustab ebatavaline sotsiaalne käitumine ja raskused reaalsuse mõistmisega.[1] Tüüpilised sümptomid on luulud, ebaselged või segadusseajavad mõtted, nende häälte kuulmine, mida teised ei kuule, vähenenud sotsiaalne kaasatus ja emotsionaalne väljendus ja motivatsiooni puudus.[1][2] Inimestel, kel on skisofreenia, omavad tihtipeale ka teisi vaimse tervise probleeme, nagu ärevus, depressioon või sõltuvusainete kuritarvitamine.[3] Sümptomid avalduvad tavaliselt järk-järgult, algavad noorukieas ja kestavad pikemat aega.[2]

Skisofreeniale on omased taju-, mõtlemis-, tundeelu ja tahteelu häired. Halvenenud on ka mälu[4].

Enesetapp on sagedaseim skisofreeniahaigete surma põhjus. Skisofreenianiahaigel tekib varakult nõutus ja arusaamine, et igapäevased olukorrad omavad eranditult isikule suunatud erilist, sageli pahaendelist tähendust. Sageli esineb tagakiusamisluulu ja teisi paranoilisi luulumõtteid, mis osadel haigetest täienevad või asenduvad suurusluuluga haiguse hilisemas järgus. Luulumõtete esinemine ei ole tüüpiline kõigile haigetele, nagu ka nende intensiivsus võib haiguse erinevatel arenguetappidel olla vahelduv. Sagedased on mõttelevi elamused (mõtted, tunded ja teod tunduvad olevat teistele teada) ja tunne nagu mõtlemist juhitakse väliste jõudude poolt. Võib kujuneda seletusluul, et isiku mõtteid ja tegusid mõjustavad loomulikud või üleloomulikud jõud, sageli väga veidral viisil. Haiged võivad end pidada kõige toimuva keskpunktiks. [5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne seda olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin käsitles neid ühtse nosoloogilise ühikuna ja nimetas selle dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo (killustumine, lõhestumine), phren (hing) ja ia (liide), et tähistada haigust, patoloogilist seisundit.

Etiopatogenees[muuda | muuda lähteteksti]

Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärad ei ole hoolimata intensiivsest teaduslikust uurimisest veel teada.

Skisofreenia puhul on oluline geneetiline faktor, mida on veenvalt näidanud kaksikute uuringud. Paraku pole selge, millistes geenides peitub skisofreenne defekt. Arvatakse, et tegemist ei ole ühe või mitme skisofreense geeniga, vaid pigem väga paljude geenide koosmõjuga, mille tulemusena avaldub see psüühikahäire. Lisaks psüühilistele häiretele on esinenud ka somaatilised. Tänapäeval on laiemat toetust leidnud järgmised skisofreenia patogeneesi hüpoteesid:

  1. Immuunsüsteemi häire hüpotees – selle hüpoteesi järgi on muutunud organismi kaitserakud ehk immuunrakud agressiivseks organismi enda rakkude vastu, mille tagajärjel need rakud hävitatakse; autoagressioon toimub kas 1) ajukoe või 2) tüümusekoe vastu
  2. Dopamiinergilise süsteemi hüperaktiivsuse hüpotees – tõusnud on aktiivsus aju dopamiinergilises postsünaptilises retseptoris, mistõttu avalduvad enam selle süsteemi talitlusnähud

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Skisofreenia on levinud geograafilisest asupaigast sõltumatult enam-vähem sarnase sagedusega – 1 juhtum 100 inimese kohta.
  • Haigestumus skisofreeniasse on meestel ja naistel sarnane (kuigi esineb mõningaid kliinilisi erinevusi).
  • Pole täheldatud olulist seost skisofreeniasse haigestumise ja selliste parameetrite vahel, nagu temperamendi tüüp, haridus ja kehalised karakteristikud.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Skisofreeniale spetsiifilisi sümptomeid ei ole (st samad sümptomid võivad esineda ka muude psüühikahäirete korral), samuti ei esine otseseid spetsiifilisi somaatilisi või füsioloogilisi tunnuseid. Põhilised sümptomid ilmnevad tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus.

Peamised sümptomid:

  1. Tajumine – hallutsinatsioonid ja senestopaatiad
  2. Mõtlemine – luulumõtted, mõtlemise sisulised ja vormilised häired
  3. Tundeelu – tundeelu tuimenemine ja emotsionaalne inadekvaatsus
  4. Tahteelu – tahteaktiivsuse alanemine ja psüühilised automatismid

Skisofreenia diagnoosimisel kontrollitakse esmalt seisundi vastavust üldkriteeriumide suhtes ning seejärel määratakse sobiv vorm ja kulutüüp. Skisofreenia diagnoos eeldab, et kuuajalise või pikema perioodi vältel peab enamiku aja jooksul esinema: vähemalt üks väga selgelt väljendunud esimese järgu sümptom (või nõrgemalt väljendunult kaks või rohkem sümptomit). Või vähemalt kaks teise järgu sümptomit kahest rühmast. Skisofreenia korral pole ühtegi sümptomit, mis esineks 100%-lt kõigil haigetel.[6]

Skisofreenia esimese järgu sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

  • mõtete kajamine, sisendamine, äravõtmine või levimine;
  • luulumõtted kontrollist, mõjustusest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või jäsemete liigutusi, teatud mõtteid, tegevusi või aistinguid; luululine tajumine;
  • kuulmishallutsinatsioonid mis kommenteerivad pidevalt haige käitumist või vaidlevad omavahel tema üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid;
  • muud püsivad veidrad luulumõtted (antud kultuurile ebakohased ja täiesti ebareaalsed)

Skisofreenia teise järgu sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

  • igasuguse modaalsusega püsivad (kauem kui kuu aega) hallutsinatsioonid, millega kaasnevad kindla afektiivse sisuta luulumõtted (kiiresti mööduvad või osaliselt väljakujunenud) või püsivad ülekaalukad mõtted;
  • neologismid, tõkestused või seosetus mõttekäigus, mis avaldub inkoherentse või arusaamatu kõnena;
  • katatoonne käitumine nagu rahutus, tardumine teatud asendisse või vahajas paindlikkus, negativism, mutism ja stuupor;
  • negatiivsed sümptomid: selgelt väljendunud apaatia, kõnevaegus, emotsionaalsete reaktsioonide nõrgenemine või inadekvaatsus, millest sugeneb tavaliselt sotsiaalne isoleerumine ja sotsiaalse aktiivsuse alanemine (peab olema selge, et need nähud pole tingitud depressioonist või neuroleptikumide kasutamisest).
  • käitumise mõningate aspektide kvaliteedi olulised ja püsivad muutused, mis manifesteeruvad huvide kadumise, sihituse, tegevusetuse, enesesse sulgumise ja sotsiaalse isoleerumisena.

Diagnostika[muuda | muuda lähteteksti]

Kliiniline[muuda | muuda lähteteksti]

Skisofreeniale spetsiifilisi ehk ainuomaseid sümptomeid ei ole. Kuuajalise või pikema perioodi jooksul peab avalduma kas üks sümptom väga selgelt või nõrgemalt kaks või rohkem, et diagnoosida skisofreeniat. Näiteks juhul, kui inimesel on alanenud tahteaktiivsus ja tuimenenud tundeelu, siis võib tegemist olla skisofreeniaga.

Laboratoorne[muuda | muuda lähteteksti]

Praegusel ajal ei ole ühtegi laboratoorse diagnoosimise meetodit, mis toetaks või välistaks skisofreenia diagnoosi.

Alavormid[muuda | muuda lähteteksti]

Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste põhjal järgmiselt:

  • Paranoidne skisofreenia

Põhilised on paranoilised luulumõtted tagakiusamisest, jälitamisest ja erilisest suhtumisest. Võivad esineda kuulmishallutsinatsioonid, mis jagavad käske, keelde või ähvardavad. Sageli esineb kehamuutusluul.

Esineb palju emotsionaalseid häireid, nt impulsiivne, maneerne, veiderdav käitumine. Mõttekäik on tihti laialivalguv ja seosetu. Muu hulgas on pealiskaudset ja sisutut tegelemist filosoofiliste, religioossete või teaduslike ideede ning teooriatega.

  • Katatoonne skisofreenia

Esiplaanil on psühhomotoorika häired. Sageli esineb rahutus, stuupor (alanenud reaktsioon välisärritustele, spontaanseid liigutusi väga vähe või need puuduvad, mõnel Jüri Saarma kirjeldatud patsiendil ei reageerinud isegi silmalaug kärbsele), sundasendid ja -poosid. Silmatorkav tunnus on katatoonse rahutuse episoodid (välistest stiimulitest sõltumatu rahutu käitumine), negativism, vahajas paindlikkus või rigiidsus.

  • Lihtne skisofreenia

Esinevad sügavad häired tahte- ja tundeelus, st tahteaktiivsuse alanemine, tundeelu tuimenemine. Patsient on ükskõikne nii ümbruse kui enda suhtes, omaalgatus on minimaalne.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna skisofreenia tekkemehhanism on selgusetu, siis põhjuslikku ravi ei ole.

Skisofreenia raviks kasutatakse tänapäeval peamiselt neuroleptikume. Nüüdisajal osatakse üsna tõhusalt ravida psühhoosi nähte, nagu hallutsinatsiooni ja luulu. Tunde- ja tahteelu häirete puhul kasutatavatel vahenditel on pigem tagasihoidlik mõju.

Prognoos[muuda | muuda lähteteksti]

Prognoos elule on hea, st skisofreenia ei lõpe surmaga. Skisofreeniahaiged surevad reeglina samadel põhjustel nagu üldpopulatsiooni liikmed.

Prognoos terveks saada on halb, sest skisofreenia on püsivalt süvenev haigus, mis põhjustab jääva psüühikahäire ja väljendunud puude tekkimise. Lisaks kujuneb üpris kiiresti välja töövõimetus.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Schizophrenia Fact sheet N°397". WHO. Originaali arhiivikoopia seisuga . 
  2. 2,0 2,1 "Schizophrenia". National Institute of Mental Health. Originaali arhiivikoopia seisuga . 
  3. "Psychiatric comorbidities and schizophrenia". Schizophrenia Bulletin 35 (2): 383–402. PMC 2659306. PMID 19011234. doi:10.1093/schbul/sbn135. 
  4. Aleman, A. et al. (1999). Memory Impairment in Schizophrenia: A Meta-Analysis. American Journal of Psychiatry 156, 1358–1366
  5. Tartu Ülikooli kliinikum. [1]
  6. Tartu Ülikooli kliinikum. [2]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]