Õigeusu kirik

Õigeusu kirik (ka ortodoksne kirik^[1]; vananenud nimetus ka kreeka-katoliku kirik, mida tänapäeval kasutatakse hoopis teise kiriku kohta) ehk Püha Üleilmne Apostlik-Õigeusu Kirik^[2] on 1054. aastal Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud iseseisvate õigeusu kirikute kogum.

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Suure kirikulõhe kaks peamist põhjust olid eriarvamused Rooma paavsti võimu üle ning filioque küsimus. Mõlemad Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud kirikud panevad suurt rõhku apostlikule suktsessioonile (järjepidevusele), pretendeerivad õigusele kanda vanima kiriku nime ning peavad teist kirikut kõrvalekaldunuks "õigest usust".

Õigeusu kirik kasutab enda kohta nimetust õigeusklik ehk ortodoksne (sõnast ortodoksia 'õige austamine'), roomakatoliku kirik aga enda kohta nimetust katoliiklik ehk katoolne (st 'üleüldine'). Mõistet ortodoksne kasutatakse vahel ka mõlema kiriku kohta.

Pärast 1054. aasta Suurt kirikulõhet sai Konstantinoopoli patriarhist primus inter pares õigeusu kirikupeade seas. 1453. aastal langes Konstantinoopol osmanite võimu alla. Juba 988. aastal oli Kiievi vürst Vladimir võtnud Hersonis Konstantinoopoli patriarhaadilt vastu õigeusu ja teinud sellest Vene riigis riigiusu. 1448. aastal sai õigeusu kirik Venemaal (Moskva metropoolia) iseseisvaks (autokefaalseks) Konstantinoopoli patriarhaadist. Pärast Konstantinoopoli langemist hakkas Moskva suurvürstiriik ennast pidama õigeuskliku Bütsantsi järglaseks ja Moskva suurvürstiriigis tekkis ideoloogia Moskvast kui Kolmandast Roomast.

Õigeusu kiriku struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Õigeusu kirik on detsentraliseeritud juhtimisega katusorganisatsioon, kuhu kuuluvad erinevad kohalikud kirikud.^[3] Õigeusu kirikute võrgustikku on võrreldud perekonnaga ning seda Pühaks Üleilmseks Apostlik-Õigeusu Kirikuks. Täpsemalt koosneb see paljudest autokefaalsetest ja autonoomsetest kirikutest, kuid lisaks sellele veel vähema iseseisvuse astmega kirikutest.^[4] Patriarhaatide eesotsas on patriarhid, teisi kirkuid juhivad kas peapiiskopid või metropoliidid. Õigeusu kirikul ei ole kirikupead. Olles küll primus inter pares – esimene võrdsete seas – ja õigeusu kirikupeade seas kõige auväärsem, ei ole Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhil võimu teiste õigeusu kirikute ja kirikupeade üle. Kõiki neid kirikuid nimetatakse kanoonilisteks kirikuteks. Peale selle on olemas arvukalt nendest eraldunud kirikuid, mida nende emakirikud ei ole tunnustanud kanoonilistena. Selliseid õigeusu kirikuid nimetatakse tunnustamata või mittekanoonilisteks kirikuteks.

Õigeusu kirikute perekond on pidevas muutumises, end iseseisvaks kuulutanud kirikud liituvad tunnustatud kirikutega, teised löövad lahku, mõnede kirikute tunnustamise protsess suuremate patriarhaatide poolt on parajasti pooleli. Seega, orto-fülogeneesi puu kasvab ja areneb ning raske on ennustada, milline võib olukord olla juba mõnekümne aasta pärast.^[5]

Näiteks 2018. aasta detsembri lõpus asutati Ukraina õigeusu kirikute ühendkogul Ukraina Õigeusu Kirik, mis sai Konstantinoopoli patriarhaadilt 2019. aasta jaanuari alguses autokefaaliat tunnustava tomose.

Kanoonilised kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Oikumeenilise patriarhaadi diptühhon[muuda | muuda lähteteksti]

Vanad patriarhaadid[muuda | muuda lähteteksti]

Uued patriarhaadid - autokefaalsed kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Autonoomsed kirikud Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsioonis[muuda | muuda lähteteksti]

Autonoomsed kirikud Jeruusalemma patriarhaadi jurisdiktsioonis[muuda | muuda lähteteksti]

Siinai Mäe Õigeusu Kirik

Poolautonoomsed kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Poolautonoomsed õigeusu kirikud Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsioonis:

Poolautonoomsed õigeusu kirikud Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonis:

Tunnustamata ehk mittekanoonilised õigeusu kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Õigeusu kirik Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Õigeusu kirik Eestis

Venemaa Keisririigi lagunedes ja Eesti iseseisvudes andis Moskva patriarh Tihhon 1920. aastal õigeusu kirikule Eestis autonoomia. Olukorras, kus kommunistide ateistlik võim Venemaal oli õigeusu kirikut hävitamas, patriarh vangistatud ja igasugune normaalne ühendus Venemaaga katkenud, otsustas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oma kirikukogul 1922. aastal pöörduda Konstantinoopoli patriarhi poole palvega võtta Eesti õigeusklikud oma eestkoste ja kaitse alla. 1923. aastal võetigi Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (Eesti metropoolia) Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni. Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal muutsid Moskva võimud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude okupatsiooni ajal õigusliku järjepidevuse eksiilis. 1993. aastal taastas see kirik oma tegevuse Eestis Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis. Enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse.

Usklike arvult on umbes kümme korda suurem Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, mis on seletatav pool sajandit kestnud okupatsiooni tagajärjega (massiline immigratsioon). Viimase haldusalas asuvad Eestis muuhulgas Aleksander Nevski katedraal Tallinnas ja Pühtitsa klooster, mis kirikuõiguslikult alluvad küll otse Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.