Õigeusu kirik

Rumeenia õigeusu kiriku peakirik

Õigeusu kirik ehk ortodoksne kirik (varasem nimetus kreekakatoliku kirik) on 1054. aastal Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud iseseisvate õigeusu kirikute kogum, mis vastandab ennast roomakatoliku kirikule ja Rooma paavstile.

Iseloomustus

Suure kirikulõhe kaks peamist põhjust olid eriarvamused Rooma paavsti võimu üle ning filioque küsimus. Mõlemad Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud kirikud panevad suurt rõhku apostlikule suktsessioonile (järjepidevusele), pretendeerivad õigusele kanda vanima kiriku nime ning peavad teist kirikut kõrvalekaldunuks "õigest usust".

Õigeusu kirik kasutab enda kohta nimetust õigeusklik ehk ortodoksne (sõnast ortodoksia 'õige austamine'), roomakatoliku kirik aga enda kohta nimetust katoliiklik ehk katoolne (st 'üleüldine'). Mõistet ortodoksia kasutatakse vahel ka mõlema kiriku kohta.

Pärast 1054. aasta Suurt kirikulõhet sai Konstantinoopoli patriarhist primus inter pares õigeusu kirikupeade seas. 1453. aastal langes Konstantinoopol osmanite võimu alla. Juba 988. aastal oli Kiievi vürst Vladimir võtnud Hersonis Konstantinoopolist vastu õigeusu ja teinud sellest Vene riigis riigiusu. 1448. aastal sai õigeusu kirik Venemaal (Moskva metropoolia) iseseisvaks (autokefaalseks) Konstantinoopoli patriarhaadist. Pärast Konstantinoopoli langemist hakkas Moskva suurvürstiriik ennast pidama õigeuskliku Bütsantsi järglaseks ja Moskva suurvürstiriigis tekkis ideoloogia Moskvast kui Kolmandast Roomast.

Õigeusu kiriku struktuur

Õigeusu kirikul puudub tsentraliseeritud juhtimine, vaid see koosneb paljudest autokefaalsetest ja autonoomsetest kirikutest. Patriarhaatide eesotsas on patriarhid, teisi kirkuid juhivad kas peapiiskopid või metropoliidid. Õigeusu kirikul ei ole kirikupead. Olles küll primus inter pares – esimene võrdsete seas – ja õigeusu kirikupeade seas kõige auväärsem, ei ole Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhil võimu teiste õigeusu kirikute ja kirikupeade üle. Kõiki neid kirikuid nimetatakse kanoonilisteks kirikuteks. Peale selle on olemas arvukalt nendest eraldunud kirikuid, mida nende emakirikud ei ole tunnustanud kanoonilistena. Selliseid õigeusu kirikuid nimetatakse tunnustamata või mittekanoonilisteks kirikuteks.

Oikumeenilise patriarhaadi diptühhon

Vanad patriarhaadid

• Konstantinoopoli patriarhaat
• Aleksandria patriarhaat
• Antiookia patriarhaat
• Jeruusalemma patriarhaat

Uued patriarhaadid - autokefaalsed kirikud

• Moskva patriarhaat
• Serbia patriarhaat
• Rumeenia patriarhaat
• Bulgaaria patriarhaat
• Gruusia patriarhaat
• Küprose Õigeusu Kirik
• Kreeka Õigeusu Kirik
• Poola Õigeusu Kirik
• Albaania Õigeusu Kirik
• Tšehhimaa ja Slovakkia Õigeusu Kirik
• Ukraina Õigeusu Kirik

Autonoomsed kirikud

• Soome Õigeusu Kirik
• Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
• Jaapani Õigeusu Kirik
• Siinai Õigeusu Kirik

Poolautonoomsed õigeusu kirikud Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsioonis:

• Kanada Ukraina Õigeusu Kirik
• Kreeta Õigeusu Kirik
• Lääne-Euroopa Vene Õigeusu Koguduste Peapiiskopkond
• USA Ukraina Õigeusu Kirik

Poolautonoomsed õigeusu kirikud Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonis:

• Hiina Autonoomne Õigeusu Kirik
• Läti Õigeusu Kirik
• Moldova Õigeusu Kirik
• Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik
• Ukraina Õigeusu Kirik
• Vene Õigeusu Kirik Välismaal

Tunnustamata ehk mittekanoonilised õigeusu kirikud

• Apostlik Õigeusu Kirik
• Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik
• Makedoonia Õigeusu Kirik
• Montenegro Õigeusu Kirik
• Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik
• Ukraina Kanooniline Autokefaalne Õigeusu Kirik
• Venemaa Tõeline Õigeusu Kirik
• Venemaa Õigeusu Autonoomne Kirik
• Venemaa Õigeusu Kirik

Õigeusu kirik Eestis

 Pikemalt artiklis Õigeusu kirik Eestis.

Venemaa Keisririigi lagunedes ja Eesti iseseisvudes andis Moskva patriarh Tihhon 1920. aastal õigeusu kirikule Eestis autonoomia. Olukorras, kus kommunistide ateistlik võim Venemaal oli õigeusu kirikut hävitamas, patriarh vangistatud ja igasugune normaalne ühendus Venemaaga katkenud, otsustas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oma kirikukogul 1922. aastal pöörduda Konstantinoopoli patriarhi poole palvega võtta Eesti õigeusklikud oma eestkoste ja kaitse alla. 1923. aastal võetigi Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (Eesti metropoolia) Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni. Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal muutsid Moskva võimud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude okupatsiooni ajal õigusliku järjepidevuse eksiilis. 1993. aastal taastas see kirik oma tegevuse Eestis Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis. Enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse. Usklike arvult on umbes kümme korda suurem Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, mis on seletatav pool sajandit kestnud okupatsiooni tagajärjega (massiline immigratsioon). Viimase haldusalas asuvad Eestis muuhulgas Aleksander Nevski katedraal Tallinnas ja Pühtitsa klooster, mis kirikuõiguslikult alluvad küll otse Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Kirjandus

Artiklid

• Eek, Liina (2016). Õigeusu kiriku fülogeneesist. - Akadeemia, 5, 764 – 787.

Vaata ka

• Õigeusk
• Idakirik
• Vanad oriendikirikud
• Õigeusu pühakute loend
• Eesti õigeusu kiriku juhtide loend
• Gruusia õigeusu kiriku juhtide loend
• Konstantinoopoli oikumeeniliste patriarhide loend
• Läti õigeusu kiriku juhtide loend
• Vene õigeusu kiriku juhtide loend