Arianism

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Areios kujutatuna Bütsantsi Kreeta koolkonna ikoonil Nikaia kirikukogu auks
Mosaiigil Sant'Apollinare Nuovo basiilikas Ravennas on kujutatud Theoderichi paleed. Mosaiik laoti umbes 500. aasta paiku ariaanist Theoderichi valitsusajal ja sel oli kujutataud valitsejat ja tema õukondlasi, kuid 560. aastatel eemaldati mosaiigilt nende kui hereetikute kujutised. Asemele laoti eesriided tühjadel taustadel, kuid sammastel võib mõnes kohas märgata kunagi kujutatud isikute käsi vm märke neist

Arianism ehk ariaanlus oli 4.7. sajandil levinud kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi.

Õpetuse põhijooned[muuda | muuda lähteteksti]

Ariaanluses polnud kolmainsusõpetust sellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistel kirikukogudel, Areiose õpetuse vastu.

Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks ja pani Aleksandria Areiose (surn 336) kirikuvande alla.

Keiser Constantinus põletamas ariaanlikke raamatuid. Illustratsioon Itaalia 9. sajandi kanoonilise õiguse raamatust, MS CLXV, Biblioteca Capitolare, Vercelli

Pooldajad ja vastased[muuda | muuda lähteteksti]

Arianismi tähtsad esindajad olid Areiose kõrval Eusebius Nikomedeiast, Eunomios, vastupaavst Felix II, Wulfila ja Konstantinoopoli patriarhid Makedonios, Eudoxios Antiookiast, Demophilos ja Maxentius.

Arianismi tähtsamad vastased olid Athanasios Aleksandriast, Basileios Kaisareast, Gregorios Nazianzosest, Gregorios Nyssast, Ambrosius Milanost ja Hilarius Poitiers'st.

Hilisantiikajal kasutasid Nikaia I kirikukogu otsuste pooldajad oma vastaste kohta nimetust "ariaanid" ka juhul, kui need tegelikult ei olnudki Areiose õpetuse pooldajad.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed germaani rahvad, nagu läänegoodid, langobardid, burgundid ja vandaalid, omandasid ristiusu esmalt arianismi kaudu.

Kui Nikomeedia piiskop ariaan Eusebios pühitses Wulfila (311–383) gootide piiskopiks, võtsid idagermaanlased vastu ristiusu Areiose õpetusena. Alles Frangi kuningas Chlodovech I võttis ristiusu vastu katoliku õpetusena.

Kuna Muhammad oli legendi järgi kaupmehena kohtunud ariaanliku eremiidi Sergiosega, siis on alust arvata, et arianism mõjutas ka islami kujunemist. Nagu arianismis, nii ka islamis tunnustatakse Jeesust kui Jumala saadikut ja prohvetit, kuid mitte kui jumalust.

Pärast reformatsiooni tekkis kolmainsuse vastane liikumine, mis taaskasutas arianismi arusaamu (selle liikumise pooldajad kutsusid end poola vendadeks). 18. sajandil levis arianism Inglismaal, eesotsas Isaac Newtoniga.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]