Emotsioon

Allikas: Vikipeedia

Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne.), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.

Psühholoogia prototüüpilise definitsiooni kohaselt on kolm emotsiooni peamist omadust järgmised:

  1. Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks;
  2. Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses;
  3. Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt. üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt. rõõm, kurbus, viha) kaudu.

Emotsioonide liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. afekt - lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab inimest tervikuna;
  2. kirg - sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks;
  3. frustratsioon - psüühiline pingeseisund , mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
  4. ärevus - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.

Emotsioonide füsioloogilised alused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emotsioonide kandjaks on neid läbi elav inimene ja seetõttu on tundmused alati subjektiivsed. Emotsioonides on 2 komponenti:

  1. emotsiooni väljendus;
  2. väljendust põhjustav sisemine tunne.

Emotsioonis on alati:

  1. kehaline komponent;
  2. hinnanguline suhtumine.

Emotsioon avaldub:

  1. kehalised muutused, näoilme;
  2. tunne, subjektiivne läbielamine.

Oma emotsioonide väljendamist peetakse tervislikuks ja kasulikuks.

Emotsioonide olemasolule põhineb valedetektori tööpõhimõte.

Emotsioonide mudelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emotsioonide kohta on mitu võistlevat mudelit.

René Descartesi ja paljude tänapäeva psühholoogide järgi on olemas mõned baasemotsioonid, millest kõik teised emotsioonid koosnevad.

Teises mudeli järgi on igal emotsioonil oma taandumatu tuum, mis ei koosne millestki lihtsamast.

Kolmanda mudeli järgi moodustavad emotsioonid mitmemõõtmelise pideva skaala nagu värvused. Need mõõtmed võivad olla näiteks erutustase, intensiivsus, meeldivus või ebameeldivus, suunatus endale või teisele. Sel juhul ei ole emotsioonide vahel loomulikke selgeid piire. Sel juhul võib ka loota leida emotsioonide mitmekesisusele suhteliselt lihtne bioloogiline seletus.

Emotsioonide aluseks on postuleeritud ka modulaarseid allsüsteeme, mille funktsioon on eri põhivajaduste rahuldamise koordineerimine.

Tunnetusteadusel puuduvad praegu empiirilised vahendid nende mudelite vahel valimiseks.

Lihtemotsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ekmani ja Frieseni (1989) järgi on olemas kuus emotsiooni, millel on kultuuridevaheliselt tõlgitavad nimetused ja universaalselt äratuntavad näoilmed: õnnelikkus, kurbus, hirm, viha, imestus ja vastikus. Mõned uurijad leiavad, et kaks viimast on liiga lihtsad, et neid emotsioonideks nimetada.

Teised emotsioonid on oma väljenduse poolest kultuurisõltelised.

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

René Descartesil, Thomas Hobbesil emotsioonide teooria.

Platon eristas "Platon" vaimu kolme komponendina mõtlemist, soovimist ja emotsioone. Umbes selline jaotus on ka tänapäeva psühholoogias.

Aristoteles ei vaatle emotsioone vaimu eraldi komponendina. Moraalne elu on Aristotelese järgi võimalik tänu sellele, et õpitakse tundma õigetes olukordades õigeid tundeid.

Stoitsismi järgi on emotsioonid otsustused asjade väärtuse üle, mis on subjekti vooruse suhtes juhuslikud ja mille suhtes me peame jääma ükskõikseks. Seega taandati emotsioonid uskumustele.

Thomas Hobbesi järgi on "kired" teatud himud või vastikused. Seega taandas ta emotsioonid soovidele.

Benedict Spinoza järgi on emotsioonid ühtaegu kehalised ja hingelised, sest keha ja hing on ühe ja sama reaalsuse aspektid. Emotsioonidest kui hinge afektsioonidest sõltub erinevus parima ja halvima elu vahel, sest nad kas suurendavad või vähendavad hinge tegutsemisvõimet.

David Hume'i järgi peab mõistus olema kirgede ori.

Immanuel Kant pidas emotsioone loomult konatiivseteks ning pani nad kokku kalduvustega, mis ahvatlevad tahet toimima kohusest erinevatel motiividel.

20. sajandi analüütiline vaimufilosoofia on emotsioone vähe käsitlenud. Huvi emotsioonide vastu elavnes Errol Bedfordi artikliga "Emotions" (1957) ja Anthony Kenny raamatuga "Actions, Emotions and Will" (1963), mis vaidlesid arusaamaga, et emotsioonid on tundmused, mida tahe ega mõistus ei saa mõjutada.

Praeguseks on tekkinud emotsioonifilosoofia, mis uurib emotsioone koostöös tunnetusteaduse, psühholoogia, neuroteaduse, evolutsioonibioloogia ja majandusteadusega.

Küsimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kas emotsioonid on olemas?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mis on emotsioon?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kas emotsioonid on loomulik liik?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul E. Griffiths[1] eitab, et emotsioonide näol on tegemist ühtse loomuse ja päritoluga nähtustega (loomuliku liigiga). Neil puudub ühtne mehhanism ning isegi ühe ja sama emotsiooni puhul võivad eri juhtudel olla mängus erinevad mehhanismid, mis on suurelt jaolt üksteisest sõltumatud.

Kriminalistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund[2]. Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei ole süüdiv.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]