Kesse pank

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kesse pank

Kesse pank ehk Kesselaiu pank (ka Kessu pank ja Kessulaiu pank) on pank Kesselaiul Muhu saare ja mandri vahel. Kesse pank on osa Lääne-Eesti paekaldast.

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kesselaiu looderannikul paiknev ja valdavalt vertikaalse seinana tõusev paeastang on umbes 600 meetri pikkune ning kõrgemates kohtades kuni kümne meetri kõrgune. Laiu põhjaosas eemaldub astang merest ja kulgeb vaikselt laskudes edasi maismaal. Peaastangu taga paiknevad ka kaks kõrvalastangut, mis on küll metsa kasvanud.

Uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Pangaserval on näha omalaadne inimese nägu meenutav moodustis, nn "Kesselaiu valvur"

Kesselaiu aluspõhja ja ühtlasi ka Kesse panga geoloogiat on uurinud Artur Luha (1930[1], 1940[2]) ja Helle Perens (1996[3]). Kaarel Orviku (1974[4]) ja Meeme Veisson (1976[5]) on teostanud seal rannikugeoloogilisi uurimistöid. Samuti on panka lähemalt uurinud ka Kaidi Tilk enda Siluri klindi geoloogiat ja morfoloogiat puudutava magistritöö (2004[6]) raames, mille käigus teostati ka seni viimased täppismõõtmised pangal.

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Kesse pank võeti koos seda ümbritseva umbes 60 hektari suuruse maa-alaga looduskaitse alla juba 1938. aastal. Keelati pangale paemurdude rajamine, kivide ja klibu kuhjamine ning ehitiste rajamine, et säilitada paiga ilmet muutumatuna ka järeltulevastel põlvedele.[7]

Pärast Teist maailmasõda Kesse panka enam kaitsealuste objektide hulka ei arvatud ning seda arvatavasti seetõttu, et kuna tegemist oli piiritsooniga, oli see tavainimestele niikuinii kättesaamatu. Kaitseala taasloodi ja sedapuhku juba kogu saart hõlmavana 5. mai 2004 välja antud määrusega nr 184 "Kesselaiu maastikukaitseala kaitse-eeskiri" (RT I, 2004, 41, 285).[7][8]

Pildimaterjal[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Artur Luha: "Kesselaid" Loodusvaatleja I, 1930, nr 6, lk 169–174
  2. Artur Luha: "Kesselaid" Loodusvaatleja II, 1940, lk 214–220
  3. Helle Perens: "Üürgu-Kesselaiu pangad – geoloogiline võti Siluri ajastusse" Eesti Loodus, 1996 5/6, lk 180–182
  4. Kaarel Orviku: "Eesti mererannavöönd", Tallinn 1974
  5. Meeme Veisson: "Kessulaiu ja Aegna rannavööndi iseloomustus" (diplomitöö, Tartu 1976)
  6. Kaidi Tilk: "Siluri klint, selle geoloogia ja morfoloogia Läänemere all seismilise pidevsondeerimise andmetel" (magistritöö, Tartu 2006), lk: 45–53
  7. 7,0 7,1 Uudo Timm: "Kesselaiu maastikukaitseala – pool sajandit unustuses" Eesti Loodus, 2004/11
  8. Riigiteataja: "Kesselaiu maastikukaitseala kaitse-eeskiri"

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]