Mine sisu juurde

Joseph Haydn

Muuda linke
See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Franz Joseph Haydn
Thomas Hardy portree, 1792
Thomas Hardy portree, 1792
Sündinud 31. märts 1732
Rohrau, Saksa-Rooma riik
Surnud 31. mai 1809 (77-aastaselt)
Viin, Austria keisririik
Stiilid klassikaline muusika
Elukutse helilooja, kapellmeister
Haydni keelpillikvartett nr 42 C-duur, op. 54, nr 2, Hob.III-57

Franz Joseph Haydn (31. märts 1732 Rohrau – 31. mai 1809 Viin), rohkem tuntud kui Joseph Haydn, oli Austria helilooja,[1] üks klassitsismiajastu viljakamaid ja tähtsamaid autoreid, kolmest Viini klassikust vanim.

Ta andis suure panuse sümfoonia ja keelpillikvarteti arengusse, mispärast nimetatakse teda tihti nende žanrite isaks. Haydnil on oluline roll ka klaveritrio ja sonaadivormi arengus.[2][3]

Haydn elas peaaegu kogu elu Austrias ja töötas suurema osa oma loomeajast muusikuna vürst Esterházy õukonnas. Vürsti suured maavaldused olid muust maailmast eemal, mistõttu polnud Haydnil kuni soliidse eani erilist kokkupuudet teiste heliloojate ja nende loominguga. Haydn on ühes kirjas kirjutanud, et ta oli sunnitud olema originaalne.[4] Oma surma ajal oli Haydn üks kuulsamaid heliloojaid Euroopas.

Joseph Haydni vend Michael Haydn oli samuti helilooja (keda Joseph kõrgelt hindas) ning teine vend Johann Evangelist Haydn oli tenor. Haydn oli ka Wolfgang Amadeus Mozarti sõber ja ühe aasta Ludwig van Beethoveni õpetaja.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]
Tähtsamad kohad, kus Haydn elas või viibis lühemat aega. Kaardil on eri värvidega tähistatud Austria (roheline), Ungari (kollane) ja Slovakkia (roosa) territoorium tänapäeval.

Joseph Haydn sündis Ungari piiri lähedal Rohrau külas. Tema isa Mathias Haydn oli tõllassepp ja Rohrau külavanem. Haydni ema Maria, neiupõlvenimega Koller, oli töötanud Harrachi krahvi kokana. Kuigi kumbki vanematest nooti ei tundnud, oli Haydni lapsepõlv muusikarohke: Mathias oli innukas rahvamuusik, kes mängis iseõppijana harfi ja laulis, ning Josephi sõnul lauldi tihti pere keskis või koos naabritega.[5]

Kui vanemad märkasid Josephi muusikaandi, said nad aru, et Rohrau külas tal erilisi arenemisvõimalusi ei ole. Nende sugulane Johann Matthias Frankh, kes oli koorijuht ja koolmeister Hainburgis, oli nõus poissi õpetama. Niisiis läks Haydn kõigest kuueaastasena 12 kilomeetri kaugusel elava sugulase juurde elama ja õppima. Vanematekoju elama ta enam ei naasnudki.

Elu Frankhi juures ei olnud kerge. Haydn on meenutanud, et ta oli tihti näljas[6] ja tema riided olid räpased.[7] Hainburgis õppis Haydn nii klavessiini kui ka viiulit ning laulis kirikukooris sopranit. Kooris lauldes jäi ta silma Viini Püha Stefanuse katedraali muusikajuhile Georg von Reutterile, kui too käis 1739. aastal Hainburgis uusi koorilauljaid otsimas.[8] Haydn läbis Reutteri juures katsed ning pärast mitme kuu pikkuseid õpinguid kolis 1740. aastal Viini. Järgmised üheksa aastat laulis ta Püha Stefani katedraali poistekooris.

Haydn elas koos Reutteri perekonna ja nelja koorilauljaga katedraali kõrval asuvas kapellimajas. 1745. aastal kolis sinna ka Josephi noorem vend Michael.[9] Koorilauljatele õpetati üldaineid, sealhulgas ladina keelt ning laulmist, viiuli- ja klaverimängu.[8] Puudulikuks jäid aga Haydni teadmised muusikateooriast ja kompositsioonist – üheksa aasta jooksul sai ta nendes ainetes vaid kaks tundi.[10] Ent kuna Püha Stefanuse katedraal oli üks peamisi Euroopa muusikaelu keskusi, õppis Haydn väga palju ka seal lauldes.[11]

Nagu varem Frankhi juures, ei olnud ka Reutteri juures Haydni kõht alati täis. Haydn ütles hiljem oma biograafile Albert Christoph Diesile, et ta püüdis laulda võimalikult hästi, et saada esinemiskutseid aristokraatlikelt kuulajatelt. Nendel esinemistel said lauljad aga alati korralikult süüa.[12]

Püha Stefanuse katedraal Viinis

Elu vabakutselisena

[muuda | muuda lähteteksti]

1749. aastal algas Haydnil häälemurre ja koguni hertsoginna Maria Theresia kaebas Reutterile, et Haydni hääl meenutavat kuke kiremist. Lisaks sai Haydn hakkama sellise tembuga, et lõikas maha ühe koorilaulja patsi.[13] Selle eest anti Haydnile kõigepealt vitsa ja visati ta siis kodutuna tänavale.[14] Nii pidi ta mõne kuu elama oma sõbra Johann Michael Spangleri juures ülerahvastatud katusekambris. Haydn hakkas kohe otsima võimalusi töötada vabakutselise muusikuna.

Sellel vaevarohkel ajal töötas Haydn mitmel alal: muusikaõpetajana, tänavamuusikuna ja 1752. aastal ka Itaalia helilooja Nicola Porpora teenrina. Porpora juures töötades õppis ta tundma kompositsiooni põhialuseid.[15] Lühikest aega oli ta ka krahv Friedrich Wilhelm von Haugwitzi alluvuses organist.[16]

Koorilauljana ei olnud Haydn saanud piisavalt muusikateooria- ja kompositsioonitunde. Kuivõrd Haydn sai sellest aru, hakkas ta omal käel lahendama kontrapunktiharjutusi Johann Joseph Fuxi raamatust "Gradus ad Parnassum". Samuti uuris ta lähemalt Carl Philipp Emanuel Bachi teoseid, mis olid talle ta enda sõnul oluliseks eeskujuks.[17]

Kui Haydni oskused olid arenenud, hakkas ta tasapisi tuntust koguma. Esimene edu toonud teos oli Johann Joseph Felix Kurzi libretole loodud koomiline ooper "Kõver kurat" ("Der krumme Teufel"). Pärast 1753. aastal toimunud menukat esietendust võtsid tsensorid teose selle ründava teksti tõttu varsti kavast maha.[18] Haydn avastas ka, et mitu teost, mille noodi oli ta kellelegi lihtsalt ära andnud, olid trükis ilmunud ja neid müüdi Viini muusikapoodides. Näib siiski, et Haydnil polnud selle vastu midagi.[19] Aastatel 1754–1756 töötas ta lisamuusikuna Viini õukonnas, mängides näiteks ballidel või lauldes pühade ajal kapellis, kui muusikuid oli rohkem vaja.[20]

Tuntuse kasvades leidis Haydn endale aristokraatliku toetaja, mis oli tolle aja muusikaelus väga oluline. Krahvinna Thun kutsus Haydni oma klaveri- ja lauluõpetajaks pärast seda, kui oli näinud ühte tema teost.[21] 1756. aastal töötas Haydn parun Carl Josef Fürnbergi alluvuses Weinzierlis, kus ta kirjutas oma esimese keelpillikvarteti. Fürnberg soovitas Haydnit krahv Morzinile, kelle alluvana töötas Haydn 1757. aastal (mõnedel andmetel 1759. aastal) esimest korda täiskoormusega.[22][23][24][25]

Aastad kapellmeistrina

[muuda | muuda lähteteksti]
1791. või 1792. aasta portree, millel on kujutatud Haydnit 1770. aasta paiku. Maali autor on Ludwig Guttenbrunn

Krahv Morzini alluvuses kapellmeistrina töötades oli Haydni ülesanne juhatada krahvi väikest orkestrit ja kirjutada sellele sümfooniaid. 1760. aastal Haydn abiellus. Tema naiseks sai Maria Anna Aloysia Apollinia Keller (1729–1800), Haydni tegeliku armastatu Therese (snd 1733) õde. Abielu oli väga õnnetu, kuid tol ajal ei olnud võimalik lahutada.[26] Nad ei saanud ka lapsi ja mõlemad pidasid armukesi. Haydni abikaasa armuke oli kunstnik Ludwig Guttenbrunn, kes maalis Haydnist kõrvaloleva portree.[27] Haydn aga oli 1779. aastast pikas suhtes laulja Luigia Polzelliga ning oli ilmselt tema poja Antonio isa.[28]

Mõne aja pärast krahv Morzini majanduslik seis halvenes ja ta pidi muusikute ülalpidamisest loobuma. Haydn sai 1761. aastal kiiresti uue tööpakkumise: rikka Esterházy perekonna pea vürst Paul II Anton vajas asekapellmeistrit. Asekapellmeistrina oli Haydnil õigupoolest suurem koormus kui eakal kapellmeistril Gregor Werneril, kes hoolitses vaid kirikumuusika eest. Kui Werner 1766. aastal suri, sai Haydnist kapellmeister.

Vaade Eszterházale

Vürstid pidasid Haydnit õukonnaametnikuks: ta kandis mundrit ja käis vürsti perekonnaga kõigis nende paleedes kaasas. Kõige tihedamini resideeris perekond oma põlvest põlve päritud Esterházy lossis Eisenstadtis, hiljem aga uues Esterháza lossis, mis ehitati 1760. aastatel linnadest eemale. Haydnil oli suur vastutus: ta pidi kirjutama muusikat, juhatama orkestrit, mängima kammeransamblites oma isandatele ja ka nendega koos ning tooma lavale oopereid. Suurele koormusele vaatamata[29] kujunes see periood Haydnile kunstilises mõttes suurepäraseks.[30][31] Esterházy vürstid Paul Anton ja Nikolaus I olid muusikat tundvad inimesed, kes hindasid Haydni tööd kõrgelt ning andsid igapäevatööks tema käsutusse oma väikse orkestri. Peaaegu 30 aasta jooksul, mil Haydn Esterházy õukonnas töötas, kirjutas ta väga palju teoseid ja tema helikeel arenes jõudsalt.

Vürst Nikolaus Esterházy, Haydni kõige olulisem toetaja ja ülemus

1779. aasta oli Haydni jaoks pöördeline, sest tema uues töölepingus oli tingimusi muudetud: kui varem olid kõik tema teosed olnud Esterházy perekonna vara, siis nüüd võis ta kirjutada ka teistele ning müüa oma loomingut kirjastajatele. Ta hakkas läbi rääkima mitmete kirjastuste, sealhulgas välismaistega. Varsti muutis Haydn ka oma žanrivalikut – järjest vähem kirjutas ta oopereid, üha rohkem aga keelpillikvartette ja sümfooniaid.

„ Sellest dokumendist piisas, et saavutada Haydni karjääris läbimurre, mis tõi kaasa ka rahvusvahelise tuntuse. 1790. aastaks oli Haydn paradoksaalses, et mitte öelda veidras olukorras. Ta oli Euroopa juhtivaid heliloojaid, kuid veetis oma päevi ülekoormatud kapellmeistrina kauges Ungari maakolkas.[32] “

David Wyn Jones 1779. aastal sõlmitud lepingust

Uue kirjastamislaine käigus avaldati arvukalt uusi keelpillikvartette, sealhulgas kuuest teosest koosnevad kogumikud op. 33, 50, 54/55 ja 64. Haydn täitis ka välismaiseid tellimusi, nende hulka kuulusid kuus Pariisi sümfooniat ja teose "Kristuse seitse viimast sõna" algne, orkestrile kirjutatud variant (1786), mis valmis Hispaaniast Cadizi linnast tulnud tellimusel.

Esterháza asus linnadest kaugel, mistõttu hakkas Haydn tundma üha enam eraldatust ja üksildust.[33] Ta igatses Viini, kus elasid tema sõbrad,[34] ja mis eriti oluline, kus elas Maria Anna von Genzinger (1754–1793), vürst Nikolausi ihuarsti abikaasa, kellega sidus Haydnit aastast 1789 lähedane ja hingeline suhe. Haydn kirjutas Genzingerile tihti, väljendades oma üksildust Esterházas ja rõõmu nendest harvadest kordadest, kui ta sai teda Viinis külastada. Haydn kirjutas talle tihti ka hiljem Londonis elades. Armastatu varane surm 1793. aastal oli Haydnile ränk löök. Tema klaverivariatsioon f-moll, Hob XVII:6, on kirjutatud ilmselt Genzingeri surmast ajendatuna.[35]

Mozarti portree Joseph Langelt

Teine Viini sõber oli Wolfgang Amadeus Mozart, kellega Haydn tutvus 1784. aasta paiku. Mitme kaasaegse, sealhulgas iiri tenori ja helilooja Michael Kelly sõnul mängisid Haydn ja Mozart mõnikord koos keelpillikvartetis.[36] Haydn oli Mozarti teostest vaimustuses ning kiitis neid ka teistele. Mozarti austust Haydni vastu tõendab aga kogumik Haydnile pühendatud kuuest keelpillikvartetist, mida tuntakse tänapäeval "Haydni kvartettidena".

Reisid Londonisse

[muuda | muuda lähteteksti]

1790. aastal vürst Nikolaus suri ja tema mantlipärijaks sai poeg Anton. Järgides tolle aja kokkuhoiupoliitikat, koondas ta suurema osa õukonnamuusikutest.[37] Haydni töökoht jäi alles, talle maksti kärbitud 400-floriinist palka, millele lisandus vürst Nikolause määratud 1000-floriinine pension.[38] Kuna Haydnil oli nüüd õukonnas vähe teha, lasi Anton heliloojal reisida. Haydn võttis vastu saksa impressaario Johann Peter Salomoni kutse ning sõitis Inglismaale, et esitada seal suure orkestriga oma uusi sümfooniaid. Nii esimene (1791–1792) kui ka teine reis (1794–1795) olid väga edukad. Publikut vooris Haydni kontsertidele ning nii helilooja tuntus kui ka materiaalne kindlustatus suurenesid. David Wyn Jonesi andmetel oli Londoni kontserdireiside puhaskasum 15 000 floriini. Pärast reise läks Haydnil endiselt hästi ning ta surma ajal oli tema varanduse väärtus hinnanguliselt 55 713 floriini. (Võrdluseks: maja Gumpendorfis, mille Haydn ostis 1793. aastal, maksis vaid 1370 floriini.[39]) Haydn nimetati ka Oxfordi Ülikooli audoktoriks.

„ Haydn juhatas kontserti isiklikult klaveri tagant. Kuulsa helilooja nägemine erutas ja rõõmustas publikut sedavõrd, et kontserte saatis inglise instrumentaalmuusika ajaloos enneolematu tähelepanu ja menu.[40] “

inglise muusikaajaloolane Charles Burney oma mälestustes.

Inglismaa ringreisid olid olulised ka muusikalise pärandi poolest. Nendeks reisideks on kirjutatud näiteks sümfooniad nr 94 ("Üllatussümfoonia"), 100 (Militaarsümfoonia), 103 ("Timpanipõrin") ja 104, "Rideri kvartett" (op. 74, nr 3) ja 39. klaveritrio ("Mustlasrondo"). Ainus ebaõnnestumine oli ooper "L'anima del filosofo", mille Haydn kirjutas küll tellimustööna, kuid mis jäi intriigide tõttu ette kandmata.[41] Londonis olles sai Haydn palju uusi sõpru ja oli mõnda aega suhtes harrastusmuusik Rebecca Schroeteriga.

Beethoven noorena

Kui Haydn 1790. aastal Londonisse sõitis, tegi ta vahepeatuse Bonnis ja kohtus seal noore Ludwig van Beethoveniga. Kui ta Viini tagasi pöördus, läks sinna ka Beethoven ja oli kuni Haydni teise Londoni-reisini tema õpilane.[42]

Viimased eluaastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Haydn naasis oma teiselt Londoni-reisilt 1795. aastal. Vürst Anton oli vahepeal surnud ja tema järeltulija vürst Nikolaus II tahtis, et Haydn oleks jälle õukonnas kapellmeister. Haydn võttis pakkumise vastu, kuid töötas vaid osalise koormusega. Ta veetis suved koos Esterházydega Eisenstadtis ning kirjutas neile mitme aasta jooksul kuus missat. Haydn oli üks Viini muusikaelu juhtfiguure. Suurema osa ajast elas ta suhteliselt suures majas Viini eeslinnas Windmühles. (Alates 1899. aastast on seal asunud Haydni muuseum; praegune aadress Haydngasse 19.) Koostöös libretisti Gottfried van Swieteniga kirjutas Haydn seal oratooriumid "Loomine" (1798) ja "Aastaajad" (1801), mille valmimist toetas Swieteni loodud muusikasõprade ühing Gesellschaft der Associierten. Mõlemad teosed leidsid ülihead vastukaja. Haydn käis kontsertidel tihti rahva ees ning juhatas heategevuskontsertidel "Loomist". Viinis olles kirjutas Haydn ka menukaks osutunud trompetikontserdi ja üheksa viimast keelpillikvartetti.

Hilisematel aastatel maadles Haydn tervisehädadega ning tal oli raskusi teoste lõpetamisega. 1802. aastaks jõudis ta punkti, kus ta polnud enam füüsiliselt võimeline komponeerima. Ta kurtis nõrkuse, uimasuse, keskendumisraskuste ning paistes ja valutavate jalgade üle.[43] Tollal ei osatud tema haigust diagnoosida, kuid tänapäeval arvatakse, et tegu võis olla arterilubjastusega.[44] Haigus oli Haydnile kahtlemata raske, sest muusikalisi ideid küll jätkus, kuid polnud enam võimalik neid ellu viia. Kuigi teenrid hoolitsesid tema eest hästi ja tal käis arvukalt külalisi, ei olnud elu lõpp talle õnnelik aeg. Haiguse ajal otsis Haydn lohutust, mängides klaveril oma teost "Jumal kaitse keiser Franzi" ("Gott erhalte Franz den Kaiser"), mille ta oli patriootliku žestina kirjutanud aastal 1797.[45] Sellest meloodiast sai hiljem Austria hümni viis ning praegu kasutatakse seda Saksamaa hümni meloodiana.

Viimane avalik austusavaldus sai Haydnile eluajal osaks 27. märtsil 1808, kui kanti ette tema oratoorium "Loomine". Väga nõrk Haydn toodi kontserdisaali ratastoolis trompeti- ja timpanimängu saatel. Teda tervitasid Ludwig van Beethoven, kontserti juhatanud Antonio Salieri ning teisedki muusikud ja aristokraadid. Paljude jaoks oli see juba teadlik hüvastijätt eaka heliloojaga. Haydn oli sündmusest niihästi liigutatud kui ka kurnatud ning ta pidi vaheajal kontserdilt lahkuma.[46]

Haydn elas veel ühe aasta. Ta suri 77-aastaselt 31. mail 1809, varsti pärast Napoleoni juhitud Prantsuse armee rünnakut Viinile. Kui naabrusse maandusid kahurikuulid, olevat Haydn püüdnud oma teenreid rahustada, öeldes: "Mu lapsed, ärge kartke. Seal, kus on Haydn, puudub häda."[47] Kaks nädalat hiljem saadeti Haydn Viini Schottenkirches viimsele teele. 15. juunil toimunud tseremoonial kanti ette Mozarti Reekviem.

Iseloom ja välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikateadlane James Webster on Haydni kohta kirjutanud nii: "Haydni avalik elu on kui näide valgustusajastu ideaalist – honnête homme '​ist ("kõrgelt austatud härrasmehest"). Tema tagasihoidlikkus ja moraalikindlus olid üldteada. Need omadused ei teinud temast mitte ainult eduka kapellmeistri, ettevõtja ja avaliku elu tegelase, vaid aitasid kaasa ka tema muusika menule."[48] Haydnit hindasid eriti kõrgelt Esterházy õukonna muusikud, keda Haydn juhatas. Õukonnakapellis hoidis Haydn südamlikku atmosfääri ja esindas tööandjaga suheldes suurepäraselt muusikute huve. Näiteks hoolitses ta selle eest, et mängijad saaksid ka puhkusele (45. sümfoonia). Tema hüüdnimeks sai Papa Haydn.

Haydni signatuur ühel tema teose käsikirjal. Haydn kasutas muusikaalaselt tihti itaalia keelt, nii ka siin. Di me giuseppe Haydn tähendab tõlkes "minult, Joseph Haydnilt"

Haydnil oli tugev huumorimeel, mida on tajuda ka tema teostes.[49][50] Tal oli palju sõpru ning teda tunti enamjaolt kui õnnelikku ja rõõmsameelset inimest.[51] Elu lõpus koges ta siiski ka masendust, näiteks siis, kui tema sõber Maria Anna von Genzinger noorelt suri. Rõhutud meeleolus Haydnit mäletas ka tema biograaf Albert Christoph Dies, kes külastas heliloojat korduvalt tolle viimasel kolmel eluaastal.

Haydn oli tõsine katoliiklane.[52] Tavaliselt kirjutas ta oma käsikirjade algusse fraasi "in nomine Domini" ("Issanda nimel") ja lõppu "Laus Deo" ("kiidetud olgu Issand").[53]

Haydni peamine pahe oli ahnus, mis ilmnes eriti siis, kui oli vaja ärilisele kokkuleppele jõuda.

„ Mis puudutab raha, siis oli Haydn nii enesekeskne, et see šokeeris nii tema kaasaegseid kui ka hilisemaid autoriteete. /..../ Ta üritas alati oma sissetulekuid suurendada, kas siis müües õigusi oma teostega kauplemiseks väljaspool Esterházy õukonda, tingides väga edukalt kirjastajatega või müües ühe teose kirjastamisõigusi kolm või neli korda. Ta osales regulaarselt petuskeemides, kuid kui teda ennast peteti, sai ta väga vihasks."[54] “

Haydni biograaf James Webster

Samas märgib Webster, et halastamatus äris on arusaadav, võttes arvesse, kui raske oli Haydnil end vabakutselisena elatada. Tähelepanuväärt on ka see, et väljaspool ärimaailma – näiteks sugulastele ja teenritele makstes ja heategevuskontserte toetades – oli Haydn helde mees.[54]

Haydn oli lühike, võimalik et alatoitumise tõttu, mille all ta kasvuaastatel kannatas. Ta ei olnud ilus: nagu paljud tema kaasaegsedki oli ta põdenud rõugeid, mis olid jätnud näole armid.[55] Haydni kaasaegne biograaf Albert Christoph Dies on kirjutanud, et Haydn ei saanud aru, kuidas on võimalik, et nii paljud ilusad naised teda armastavad.[56]

Tema nina oli suur ja kongus ning polüüpide (limaskestakasvajate) tõttu moondunud.[57] Ninapolüübid olid 18. sajandil piinav ja kurnav tõbi ning aeg-ajalt pidi Haydn selle tõttu komponeerimisest loobuma.[58]

Näide Haydni käsikirjast: originaalkoopia laulust "Jumal, hoia Keiser Franzi"

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]
„ Ta oli silmapaistev kõikides muusikažanrites … Ta on enamjaolt tuntud kui "sümfoonia isa" ning õigusega on ta teeninud selle nimetuse välja ka keelpillikvarteti žanris. Ükski teine helilooja ei ole nendes žanrides tõusnud produktiivsuses, kvaliteedis ja ajaloolises tähtsuses samale tasemele kui Haydn.[59] “

Muusikateadlane James Webster, võttes kokku Haydni tähtsuse muusikaajaloos

Teoste ülesehitus ja karakter

[muuda | muuda lähteteksti]

Haydni teostele on omane, et laiemad vormiosad on välja arenenud väga lühikestest ja lihtsatest muusikalistest motiividest. Muusika lähtub tihti vormist ja teoste tähtsamad hetked mööduvad pigem kiiresti.[60] Haydni looming on olulisel kohal sonaadivormi arengus, kuid erineb siiski tema noorematest kaasaegsetest, Mozartist ja Beethovenist, kes kasutasid samuti peamiselt sonaadivormi. Haydn eelistas kasutada üheteemalist ekspositsiooni, kus toonikahelistikus kõlav peateema on sarnane või identne dominanthelistikus kõlava kõrvalteemaga. Haydn erines vormikäsitluses Beethovenist ja Mozartist selle poolest, et muutis tihti repriisis peateema ja kõrvalteema järjekorda ning arendas veel sealgi temaatilist materjali.[61]

Haydn oli vormikäsitluses eriline ka selle poolest, et kasutas klassitsistlikes teostes fuugalõike ning rikastas rondot sonaadiliku teemaarendusega, luues rondo-sonaadi vormi. Haydn oli ka üks põhilisi topeltvariatsioonide kirjutajaid. Topeltvariatsioon on variatsioon kahe teemaga, mis on tavaliselt omavahel sarnased, kuid erinevas laadis.

Rohkem kui ühegi teise helilooja oma, on Haydni looming tuntud huumori poolest.[62] Tuntuim näide on järsk vali akord 94. sümfoonia ("Üllatussümfoonia") aeglases, teises osas. Teiste naljade seas on arvukad "katkestatud lõpud", kus oodatava lahendusakordi asemel on paus. Nii on Haydn teinud näiteks keelpillikvartetis nr 2, op 33 ("Nali"), ja nr 3, op 50.

Suur osa Haydni loomingust on kirjutatud, et rõõmustada vürsti, mistõttu on tema muusika pigem rõõmsameelne. Rõõmsameelsusele pani aluse ka helilooja enda iseloom. Harvemad minooris kirjutatud lood, mõned neist surmtõsised, on pigem erandid. Haydni kiired osad on rütmikad ja energilised, eriti finaalides. Mõned iseloomulikud näited on 104. sümfoonia, keelpillikvarteti op. 50 nr 1 ja klaveritrio Hob XV:27 finaalid. Haydni varase loomingu aeglased osad ei ole tavaliselt väga aeglased, rahulikud ega mõtlikud. Hiljem tema teoste emotsionaalne skaala aeglastes osades laienes, eriti näiteks sügavatundelised aeglased osad keelpillikvartettides op. 76 nr 3 ja 5, klaveritrios Hob XV:23 ning 98. ja 102. sümfoonias. Haydni menuettidele on omane jõuline esimene löök ja ilmne populaarne karakter. Hiljem kirjutas ta teoste kolmandates osades mõnikord menueti asemel skertso, mis on menuettidest palju kiiremad ning mida juhatatakse tavaliselt ühe peale.

Haydni helikeele areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Haydni varased teosed jäävad aega, mil kõrgbaroki suurkujude Johann Sebastian Bachi ja Georg Friedrich Händeli muusika oli moest läinud. See oli avastuste ja ebaselguse periood, kus Haydn, kes oli sündinud 18 aastat enne Bachi surma, oli üks oma aja "muusikalistest maadeavastajatest".[63] Oluliselt mõjutas Haydni loomingut aga tema vanem kaasaegne Carl Philipp Emanuel Bach.[17]

Haydn kirjutas muusikat üle kuue aastakümne (umbes 1749–1802). Selle aja jooksul muutus tema looming järk-järgult ja pidevalt keerukamaks, kuivõrd Haydn arenes enda kogemustele tuginedes ja võttis teistest heliloojatest eeskuju.

1760. aastate lõpus ja 1770. aastate alguses kirjutatud teostega sai temast tormi ja tungi ("Sturm und Drang") stiili esindaja muusikas. Seda mõistet kasutati algul vaid kirjanduses, kuigi sellele omane väljendusrikkus (muusikas eriti minoorsetes teostes) jõudis muusikasse enne (1760. aastate lõpus) kui kirjandusse (1770. aastate keskel). James Webster on kirjeldanud selle perioodi Haydni teoseid kui "pikemaid, kirglikumaid ja uljamaid".[64] Selle aja tuntumad teosed on 44. ("Trauer") ja 45. sümfoonia ("Lahkumissümfoonia"), klaverisonaat c-moll (Hob XVI/20, L. 33) ja kuus keelpillikvartetti op. 20 ("Päikesekvartetid"), kõik kirjutatud vahemikus 1771–1772. Sel perioodil hakkas Haydn tundma huvi barokkstiilis fuugade vastu, nii lõppevad ka kolm "Päikesekvartetti" fuugaga.

Pärast "tormi ja tungi" naasis Haydn helgema ja selgelt meelelahutusliku stiili poole. Sellest ajast ei pärine ühtegi keelpillikvartetti ja sümfooniate esituskoosseisu lisandusid tihti trompetid ja timpanid. Selline käik on tingitud ilmselt Haydni töökohustuste muutustest: ta pidi loobuma "puhta muusika" eelistamisest ja keskenduma koomiliste ooperite esitamisele. Mitmed neist olid Haydni enda kirjutatud ja tänapäeval esitatakse neid väga harva. Mõnikord kasutas Haydn oma ooperite muusikalist materjali taas sümfoonias[65], mis aitas tal püsida sümfoonikuna ka sellel heitlikul kümnendil.

1779. aastal sõlmitud lepingu kohaselt ei pidanud Haydn enam küsima oma tööandjalt luba teoste kirjastamiseks. See võis olla põhjus, miks ta pöördus just siis tagasi "tõsise muusika" juurde. Kõige selgemalt näitab Haydni loomingu muutust 1781. aastal ilmunud kuus keelpillikvartetti op. 33, kui Haydn kirjutas teoste potentsiaalsetele kirjastajatele, et need on komponeeritud "uut ja täiesti erilist moodi".[66] Ameerika pianisti ja muusikateoreetiku Charles Roseni väitel ei olnud see vaid kaupmehelik jutt, vaid Haydn mõtles seda tõsiselt, sest ka teosed näitavad Haydni komponeerimistehnika muutust. Neile on omane vormiterviklikkus, kus muusikalised motiivid järgnevad üksteisele vormi lõhkumata, ja kontrapunkt, kus iga partii säilitab oma sõltumatuse.[67]

1790. aastatel arenes eelkõige tänu Inglismaa reisidele välja Haydni "populaarne stiil", kus ta kirjutas teoseid, mis olid eeldatavalt publiku seas populaarsed, kuid milles säilis akadeemiline ja range stiil.[68] Oluline elemendina kasutas Haydn oma "populaarse stiili" teostes rahvaviise või kirjutas ise rahvaviisisarnaseid meloodiad. Haydn nägi vaeva, et leida nende meloodiate jaoks sobilik koht, milleks said näiteks ekspositsiooni lõpp või viimaste osade algus.[69] "Populaarses stiilis" on Haydn kirjutanud praktiliselt kõik oma hilised teosed, sealhulgas kõik 12 Londoni sümfooniat, hilised keelpillikvartetid ja klaveritriod ning oratooriumid "Loomine" ja "Aastaajad".

Maja Viinis, kus Haydn elas viimastel eluaastatel. Nüüd on seal Haydni majamuuseum

Tagasitulek Viini tähistab viimast pöördepunkti Haydni karjääris. Kuigi tema helikeel arenes siis vähe, muutusid tema kavatsused heliloojana. Kuivõrd varem oli ta olnud kui teener ja hiljem hõivatud ettevõtja, oli ta oma teoseid kirjutanud kiiresti ja silmas pidades sagedasi tähtaegu. Nüüd, rikka mehena, võis ta võtta endale aega ja kirjutada teoseid, mõeldes järeltulevatele põlvkondadele. Seda tõestavad oratooriumid "Loomine" (1798) ja "Aastaajad" (1801), mis viitavad muuhulgas sellistele kaalukatele teemadele kui elu mõte ja inimkonna eesmärk. Haydni uued taotlused heliloojana tähendasid ka seda, et Haydn soovis nüüd töötada ühe teosega kaua. Mõlema oratooriumi valmimine võttis aega üle aasta. Haydn on öelnud, et ta kirjutas "Loomist" nii kaua, sest ta tahtis, et see teos jääks kauaks püsima.[70] Haydni uus lähenemine kujunes klassikalise muusika ajaloo jaoks väga oluliseks, sest peagi hakkasid oma teoseid põhjalikult viimistlema ka teised heliloojad, nagu näiteks Beethoven.[71]

Haydni teoste kataloogid

[muuda | muuda lähteteksti]

Haydni teosed on ühte loendisse, Hobokeni kataloogi, kogunud Anthony van Hoboken. Selles loendis on igal teosel oma number, mida nimetatakse "Hobokeni numbriks" ning kasutatakse koos lühendiga kujul "Hob või H., žanrit kajastav kategoorianumber ja teose järjekorranumber selles kategoorias", näiteks Hob I/45. Ka keelpillikvartettidel on Hobokeni numbrid, kuid tavaliselt kasutatakse nende asemel oopusenumbreid, sest korraga välja antud kuuest teosest koosnevad grupid on ühise oopusenumbri all. Nii on näiteks Keelpillikvartett op. 76, nr 3 kolmas kvartett kuuest, mis anti 1799. aastal välja oopusenumbriga 76.

Teoste loetelu

[muuda | muuda lähteteksti]

Haydn on kirjutanud

  • 106 sümfooniat, neist 104 on nummerdatud[72] Tuntumad on 45. ("Lahkumissümfoonia"), kuus Pariisi sümfooniat (nr 82–87), 94. ("Üllatussümfoonia"), 101. ("Kell") ja 104. sümfoonia.
  • 72–78 keelpillikvartetti, olenevalt sellest, kas kuus kvartetti op. 3 on tegelikult hoopis Roman Hoffstetteri kirjutatud. Neli kvartetti on oopusenumbrita, üks (nr 68, op. 103) on lõpetamata.
  • 45 klaveritriot, neist tuntuim on 39. ("Mustlane" või "Mustlasrondo").
  • 21 keelpillitriot
  • 52 klaverisonaati
  • 12 klaveripala ja 2 pala neljale käele
  • 3 oratooriumi:
    • "Loomine"
    • "Aastaajad"
    • "Tobiase tagasitulek"
  • 14 missat, neist tuntumad on 10. ("Paukenmesse" – "Timpanimissa"), 13. ("Schöpfungsmesse" – "Loomismissa") ja 14. ("Harmoniemesse" – harmonie'ks nimetati siis puhkpillioktetti)
  • hulgaliselt muid vokaalsümfoonilisi teoseid, neist tuntuim "Stabat Mater"
  • arvukalt instrumentaalkontserte, millest säilinud on 26, neist:
    • 11 kontserti klaverile, klavessiinile või orelile ja orkestrile
    • 4 viiulikontserti
    • 2 tšellokontserti
    • 2 metsasarvekontserti ning 1 kontsert kahele metsasarvele ja orkestrile
    • 1 trompetikontsert, mis on tuntuim trompetikontsert muusikaajaloos.
    • 5 kontserti kahele rataslüürale (täpsemalt lire organizzate '​le)
    • 1 oboekontsert
  • 16 ooperit, sealhulgas "Orlando palatino"
  • 16 avamängu
  • 58 divertismenti
  • 12 teost barytonile (6- või 7-keeleline bassviiul)
  • 273 šoti ja 60 walesi rahvalaulu seadet
  • 32 pala mängutoosile
  • 29 tantsu
  • 7 marssi
  • laule, singspiel '​e, klaveriduosid, näidendimuusikat
  • Saksa-Rooma ja hiljem Austria keisrite hümni "Jumal, kaitse keiser Franzi" ("Gott erhalte Franz den Kaiser"). Selle viisi kasutati 1841. aastal loodud "Sakslaste laulus" ("Das Lied der Deutschen"), mis on alates 1922. aastast Saksamaa riigihümn.

Viited ja märkused

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Webster and Feder, 2001
  2. ↑ Rosen, lk 43–54
  3. ↑ Smallman, lk 16–19
  4. ↑ Haydn kirjutas nii oma sõbrale ja biograafile Georg August Griesingerile; Griesinger, lk 17
  5. ↑ Dies, lk 80–81
  6. ↑ Griesinger, lk 9
  7. ↑ Dies, lk 82
  8. 1 2 Finscher, lk 12
  9. ↑ Jones 2009a, lk 12–13
  10. ↑ Griesinger, lk 10
  11. ↑ Landon, Jones, lk 27
  12. ↑ Dies, lk 87
  13. ↑ Dies, lk 89
  14. ↑ Geiringer, lk 27
  15. ↑ Larsen, lk 8
  16. ↑ Rita Steblini artikkel "Haydns Orgeldienste in der damaligen Gräfl. Haugwitzischen Kapelle" ajakirjas Wiener Geschichtsblätter 65/2000, lk 124–34.
  17. 1 2 Geiringer, lk 30
  18. ↑ Geiringer, lk 30–32
  19. ↑ Griesinger, lk 15
  20. ↑ The New Grove Dictionary of Music and Musicians (2001), 11. köide, lk 265)
  21. ↑ Pole täpselt teada, kas see oli Maria Christine Thun või Maria Wilhelmine Thun, samas kaheldakse ebausaldusväärse allika tõttu üldse tänapäeval selle fakti õigsuses; Webster 2002, lk 8
  22. ↑ Griesinger
  23. ↑ Landon, Jones, lk 34
  24. ↑ Webster 2002, lk 10
  25. ↑ Geiringer, lk 34–35
  26. ↑ Geiringer, lk 36–40
  27. ↑ Landon, Jones, lk 109
  28. ↑ Landon, Jones, lk 116
  29. ↑ Landon, Jones, lk 100 on kirjutatud: "Haydni kohustused olid rusuvad. Nende mõju on võimalik näha tema käekirjas, mis muutus 1780. aastate alguses kiirustatuks: tema noodikiri oli väga lohakas ja järjest rohkem kasutas ta lühendeid."
  30. ↑ Webster, lk 13
  31. ↑ Landon, Jones, lk 37
  32. ↑ Jones 2009b, lk 136
  33. ↑ Geiringer, lk 60
  34. ↑ Täpsemalt on kirjutatud tutvustest Viinis raamatus Geiringer, ptk 6
  35. ↑ Geiringer, lk 316, allikas on tsiteeritud Robbins Landonit
  36. ↑ Webster, James (1977) The Bass Part in Haydn's Early String Quartets, ajakirjas The Musical Quarterly
  37. ↑ Jones (2009a)
  38. ↑ Geiringer, lk 96
  39. ↑ Jones 2009a, lk 144–146
  40. ↑ Landon, Jones, lk 234
  41. ↑ Ooper lavastati esimest korda alles 1951. aastal Firenze May Festivalil Maria Callasega Euridice rollis; Geiringer, lk 342–43
  42. ↑ Geiringer, lk 131–35
  43. ↑ Jones 2009a, lk 146
  44. ↑ Jones 2009b, lk 216
  45. ↑ Geiringer, lk 161–162
  46. ↑ Geiringer 1982, lk 186–187
  47. ↑ Geiringer, lk 189
  48. ↑ Webster, lk 44
  49. ↑ Griesinger, lk 20
  50. ↑ Dies, lk 92–93
  51. ↑ Dies, 91
  52. ↑ Griesinger, lk 54
  53. ↑ Larsen, lk 81
  54. 1 2 New Grove, veebiväljaanne, "Haydn, Joseph", kuues lõik
  55. ↑ Pole teada, millal täpselt Haydn rõugeid põdes, kuid see pidi olema enne seda, kui krahvinna Thun palkas 20. eluaastates Haydni endale laulu- ja klavessiiniõpetajaks. Kui Thun esimest korda Haydniga kohtus, ei olnud ta heliloojast nii suures vaimustuses, kui ta tema teoseid kuulnult lootis olla. Osaliselt oli see just armide pärast. (Geiringer, lk 34)
  56. ↑ Dies, lk 157
  57. ↑ Hadden, lk 158
  58. ↑ Cohen, Jack (1998) "The agony of nasal polyps and the terror of Their removal 200 years ago" ajakirjas The Laryngoscope 108(9): 1311–1313, September 1998.
  59. ↑ "Joseph Haydn", artikkel New Grove'i netiväljaandes, vaadatud 3.02.2007
  60. ↑ Sutcliffe 1989, lk 343
  61. ↑ Hughes, lk 112
  62. ↑ Brendel
  63. ↑ Rosen (lk 57) kirjutas, et "ajajärk 1750–1775 … oli täis katsetusi, luues teoseid, mida on tänapäeval oma kummalisuse tõttu raske aktsepteerida". Sarnase märkuse tegi ka Hughes (lk 111–112)
  64. ↑ Webster, lk 18
  65. ↑ Webster, Feder 2001, 3. lõik
  66. ↑ Sisman, lk 219
  67. ↑ Rosen, ptk III.1
  68. ↑ Rosen ptk VI.1
  69. ↑ Rosen, lk 333–337
  70. ↑ Geiringer, lk 158
  71. ↑ Antony Hopkins, lk 7–8
  72. ↑ Haimo

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Brendel, Alfred (2001). "Does classical music have to be entirely serious?", artikkel raamatus Isaiah Berlin: A Celebration (koostajad Edna Margalit ja Avishai Margalit). Chicago: University of Chicago Press. ISBN 0-226-84096-4.
  • Dies, Albert Christoph (1963). Biographical Accounts of Joseph Haydn. Milwaukee: University of Wisconsin Press. ISBN 0-299-02791-0
  • Geiringer, Karl; Geiringer, Irene (1982). Haydn: A Creative Life in Music. Berkeley: University of California. ISBN 0-520-04316-2
  • Griesinger, Georg August (1963). "Biographical Notes Concerning Joseph Haydn" raamatus Haydn: Two Contemporary Portraits (toimetaja ja tõlkija Vernon Gotwals). Milwaukee: University of Wisconsin Press. ISBN 0-299-02791-0
  • Hadden, James Cuthbert (2010). Haydn (Reissue edition). London: Cambridge University Press. ISBN 1-108-01987-0
  • Haimo, Ethan (1995) Haydn's symphonic forms: essays in compositional logic, Oxford University Press, 1995, ISBN 0-19-816392-4, ISBN 978-0-19-816392-3
  • Hopkins, Anthony (1981) The Nine Symphonies of Beethoven. London: Heinemann
  • Hughes, Rosemary (1966). Haydn String Quartets. London: BBC
  • Jones, David Wyn (2009a). The Life of Haydn. Oxford: Oxford University Press.
  • Jones, David Wyn (2009b). Oxford Composer Companions: Haydn. Oxford: Oxford University Press
  • Landon, H. C. Robbins; Jones, David Wyn (1988). Haydn: His Life and Music. Bloomington: Indiana University Press. ISBN 978-0-253-37265-9.
  • Larsen, Jens Peter (1980). "Joseph Haydn", artikkel raamatus New Grove Dictionary of Music and Musicians. Välja antud ka eraldi raamatuna nime all The New Grove: Haydn. New York: Norton 1982. ISBN 0-393-01681-1
  • Rosen, Charles (1997). The classical style: Haydn, Mozart, Beethoven (2. trükk). New York: Norton. ISBN 0-393-31712-9
  • Smallman, Basil (1992) The Piano Trio: Its History, Technique, and Repertoire. Oxford: Oxford University Press. ISBN=0-19-318307-2
  • Sutcliffe, W. Dean (1989). "Haydn's Musical Personality". The Musical Times 130 (1756): 341–344. doi:10.2307/966030. JSTOR 966030
  • Webster, James; Feder, Georg (2001). "Joseph Haydn", artikkel raamatus The New Grove Dictionary of Music and Musicians. Välja antud ka eraldi raamatuna The New Grove Haydn (2002). New York: Macmillan. ISBN 0-19-516904-2
  • Webster, James (1991). Haydn's "Farewell" symphony and the idea of classical style: through-composition and cyclic integration in his instrumental music. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-38520-2

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Joseph_Haydn&oldid=7127857"