Jäämurdja

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on laevatüübist; silda jää eest kaitsva rajatise kohta vaata Jäämurdja (rajatis); Viktor Suvorovi raamatu kohta vaata "Jäälõhkuja (Suvorov)".

Jäämurdja Sankt Erik (1915)

Jäämurdja (ka jäälõhkuja) on laev sõiduks ja teistele laevadele tee rajamiseks jääs.

Jäämurdjal on erilise kujuga tugev kere ja võimsad peamasinad. Võimsam jäämurdja võib murda kuni 2 m paksusesse jäässe kanali (sõidurenni) laevakaravanidele ja abistab üksiklaevu jäävangist vabanemiseks. Kui jäämurdja sõidab vastu jäävälja, tõuseb ta kaldvöör jää servale ja purustab selle oma raskusega. Laeva, mis ei suuda jäämurdja järel iseseisvalt jääkanalis sõita, võib enamik tavajäämurdjaid võtta peaaegu jäigalt puksiiri. Selleks kinnitatakse pukseeritava laeva vöör jäämurdja ahtritekile.

Nüüdisaja tüüpi jäämurdja ehitas esimesena 1864 Vene tööstur M. Britnev sõiduks Kroonlinna ja Oranienbaumi vahel. Selle nimi oli Pilot ja võimsus 0,04 MW. Tallinna sadama esimene jäämurdja oli Stadt Reval. Esimene arktiline jäämurdja oli Jermak. 1959 lasti vette esimene tuumajõuseadmega jäämurdja (vaata: aatomijäämurdja). Eesti tuntuim ajalooline jäämurdja oli Suur Tõll.

Uuema põlvkonna jäämurdjate (näiteks Mudjug) ehitamisel on kasutatud uusi teoreetilisi põhimõtteid: tähelepanu pööratakse energia säästmisele ja massi vähendamisele.

Eesti Vabariigil on alates 1993. aastast üks jäämurdja – Tarmo (võimsus 10 120 kW; ehitatud Soomes 1963). Esimene kolmest karmil talvel vajalikust jäämurdjast on projekteeritud, kuid seda ei ole hakatud ehitama.

Kasutusel on ka tavalisest kõrgema jääklassiga reisi- ja kaubalaevu.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]