Lihula

Allikas: Vikipeedia
Lihula

Pindala: 4,19 km²
Elanikke: 1237 (1.01.2015)[1]

EHAKi kood: 4330
Koordinaadid: 58° 41′ N, 23° 50′ Ekoordinaadid: 58° 41′ N, 23° 50′ E
Lihula (Eesti)
Lihula
Lihula peatänava algus

Lihula (saksa keeles Leal) on vallasisene linn Lääne maakonnas, Lihula valla keskus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lihula mõisa härrastemaja

Lihula linnuse kultuurikihist saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.[2] 13. sajandi alguses asus Lihula linnus Lihula muinaskihelkonnas[3] ja oli mitmete hinnangute järgi üks peamisi keskusi Eestimaa lääneosas[4] või isegi kogu Eestimaal.[5] Linnus kaitses olulist sadamakohta[4] ja selle tähtsusele ostutab ka asjaolu, et kui Riia piiskop Albert pühitses 1211. aastal Eestimaa piiskopiks Theoderichi, senise Dünamünde kloostri abti[6], siis kavandati ta tulevase piiskopkonna keskust Lihulasse ja teda nimetati dokumentides ka Lihula piiskopiks.[7]

Henriku Liivimaa kroonika teatel tegi riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu), latgalite ja liivlaste vägi 1218. aastal rüüsteretke Läänemaale, mille järel kõikide sealsete kihelkondade vanemad sõlmisid nendega rahu, lubades end ristida lasta, iga-aastast maksu tasuda ja pantvange anda[8] 1219. aastal määras piiskop Albert ametisse uue Lihula (Eestimaa) piiskopi Hermanni. 1220. aastal maabus (arvatavasti Revalasse tunginud Taani kuningaga kooskõlastatult) Läänemaal Rootsi kuninga Johan I vägi, hõivas Lihula linnuse ja alustas maakonnas riialaste vastuseisust hoolimata ristimist ja kirikute ehitamist. Teravamalt reageerisid rootslaste tulekule saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et Lihula lahingust võtsid osa ka läänemaalased. Läti Henriku sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid Tallinnasse taanlaste juurde pageda.[4][9][10]

1224. aastal, pärast Eestimaa mandriosa lõplikku allutamist riialaste ja Taani võimule, määrati Eestimaa piiskopi Hermanni valitsemise alla Ugandi. Kuigi Läänemaa koos Lihulaga läks Riia piiskopile, jätkati mõnda aega Hermanni kutsumist Lihula piiskopiks. Hermanni ametinimetus muudeti Tartu piiskopiks 1235. aastal. Aastatel 12341251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna piiskopi residentsiks.[11]

Aastatel 1238–1242 ehitati Lihula kivilinnus esialgsel kujul. 13.15. sajandil oli Lihula Lihula komtuurkonna keskus, 1470. aastatel ühendati see Pärnu komtuurkonnaga.

Keskajal ja varauusajal oli Lihula Lihula kihelkonna keskus. 1786 asutati Lihula vallakool.

1930 toimus Lihula I laulupidu. 4. augustil 1935 avati Lihula vabadussammas, mis lasti õhku 1948 ja taastati 1988-1993.

Aastatel 19311968 oli Rapla–Virtsu kitsarööpmelisel raudteel Lihula raudteejaam.

19501961 oli Lihula Lihula rajooni keskus. 1957 moodustati Lihula Keskkoolis Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis 1958 nimetati ümber Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks.

1993 sai Lihula linnaks. 1999. aastal liitusid Lihula linn ja vald, Lihula vallaks.

Lihulas on oma kultuurimaja.

Vaade Lihula peatänavale

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Statistikaamet, vaadatud 27.05.2015.
  2. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 41
  3. Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292
  4. 4,0 4,1 4,2 Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 328
  5. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146–147
  6. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 122–123
  7. Vahtre 1990, lk 85
  8. Henriku Liivimaa kroonika, XXI 5, lk 182–183
  9. Vahtre 1990, lk 146–147
  10. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 3, lk 214–215
  11. Tiina Kala. Piiskopkonnad ja toomkapiitlid, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 84

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aleksander Kaasik. Kas aeg on küps? Läänlane, 30. august 1988.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]