Ivan III

Allikas: Vikipeedia
Ivan III

Ivan III ehk Ivan Suur (vene keeles Иван Великий (Ivan Veliki); 22. jaanuar 144027. oktoober 1505) oli Rjurikovitšite dünastiast Moskva suurvürst alates 1462 kuni surmani. Tema ajal tõusis Moskva suurvürstiriik lõplikult Venemaa vürstiriikide seas tugevaimaks riigiks ja valitsejaks.

Sisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Ivan III valitsusaja põhiprobleem oli võimuvõitlus Novgorodi vabariigiga, mis tahtis Moskvast sõltumatuks jääda, kutsudes selleks appi Moskva suurvürstiriigi rivaali Poola kuninga ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürsti Kazimierz IV. Ivan saatis 1478 mässulise vabariigi vastu oma armee. Järgnenud lahinguis said novgorodlased rängalt lüüa ja Venemaa pindalalt suurim vürstkond liideti ametlikult Moskva Suurvürstiriigiga. Sellega sai Ivan endale väljapääsu Läänemerele, Neeva jõe piirkonnas ja tema riigi piir jooksis nüüd mööda Narva jõge.

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Peagi alustas ta ettevalmistusi ka Liivimaa haaramiseks oma võimu alla, kuid ometi said tema väed Liivi ordumeistrilt Wolter von Plettenbergilt 1502 Smolino lahingus lüüa ja nii lükkus Vana-Liivimaa jagamine veel pool sajandit edasi. See oli ka Ivan III-i ainus suur lüüasaamine.

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik 13.–15. sajandil

Mujal oli ta silmapaistvalt edukas, vallutades suuri alasid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigilt (Moskva-Leedu sõdades: 1492–1494, 1500–1503 ja 1507–1508) ning alistades vasallidena veel formaalselt iseseisvad Vene vürstiriigid. Moskva suurvürstiriik sai suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, nende hulgas Tšernigovi, Gomeli, Novgorod-Severski ja Brjanski. Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik jäi ilma ligikaudu 1/3 oma territooriumist. Seetõttu sai Moskva riigist arvestatav jõud Ida-Euroopas.

1472. aasta 12. novembril abiellus Ivan III Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI vennatütre Zoja Palaiologosega (Софьия Палеолог) (1455–1503). Zoe võttis kaasa Bütsantsi riikluse sümbolid, sealhulgas kahepäise kotka, ja seetõttu luges Moskva tsaaririik ennast õigeuskliku Bütsantsi järglaseks. Selle abielu kiitis heaks ka Rooma paavst, kes oli olnud Zoja eestkostja. Paavst lootis sel moel Ivani mõjutada, kuid see plaan kukkus täielikult läbi. Zoja reisis Venemaale läbi Eestimaa ja Pihkvamaa[1] (RoomaAlpid–Saksamaa–LübeckTallinnTartuPihkvaMoskva).

Ivan lõpetas 1480 ametlikult Moskva vasallisõltuvuse, kui pärast vastasseisu Suurhordi khaani (1465–1481) Ahmedi vägedega Ugra jõel loobusid khaani väed Ivani valdustesse tungimast.

Ivan III järgi on nimetatud Jaanilinn ning Ivan III valitsusajal alustati Jaanilinna linnuse ehitamist.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ivani isa oli Moskva suurvürst Vassili II ja ema, Maria Jaroslavna Borovskist (–1485), Malojaroslavetsi vürsti Jaroslav Vladimirovitši ja Maria Fjodorovna Koškina tütar.

Vennad ja õed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Juri Vassiljevitš vanem (1437–1441)
  • Juri Vassiljevitš noorem (1441–1472), Dmitrovi vürst 1462–1472
  • Andrei Vassiljevitš vanem (1446–1493), Uglitši vürst 1462–1491
  • Simeon Vassiljevitš (1447–1453)
  • Boriss Vassiljevitš (1449–1494), Volokolamski vürst
  • Andrei Vassiljevitš noorem (1452–1481), Vologda vürst 1462–1481
  • Anna (1451–1501), abiellus 1464 Moskvas Rjazani suurvürsti Vassili Ivanovitšiga (1448–1483)

Järglased[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Vassili II
Moskva suurvürst
14621505
Järgnev:
Vassili III

Viited[muuda | muuda lähteteksti]