Ivan III

Allikas: Vikipeedia
Ivan III

Ivan III ehk Ivan Suur (vene keeles Иван Великий (Ivan Veliki); 22. jaanuar 144027. oktoober 1505) oli Rjurikovitšite dünastiast Moskva suurvürst alates 1462 kuni surmani. Tema ajal tõusis Moskva suurvürstiriik lõplikult Venemaa vürstiriikide seas tugevaimaks riigiks ja valitsejaks.

Sisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Ivan III valitsusaja põhiprobleem oli võimuvõitlus Novgorodi vabariigiga, mis tahtis Moskvast sõltumatuks jääda, kutsudes selleks appi Moskva suurvürstiriigi rivaali Poola kuninga ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürsti Kazimierz IV. Ivan saatis 1478 mässulise vabariigi vastu oma armee. Järgnenud lahinguis said novgorodlased rängalt lüüa ja Venemaa pindalalt suurim vürstkond liideti ametlikult Moskva Suurvürstiriigiga. Sellega sai Ivan endale väljapääsu Läänemerele, Neeva jõe piirkonnas ja tema riigi piir jooksis nüüd mööda Narva jõge. Ivan III järgi on nimetatud Jaanilinn ning Ivan III valitsusajal alustati Jaanilinna linnuse ehitamist.

Ivan III

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Peagi alustas ta ettevalmistusi ka Liivimaa haaramiseks oma võimu alla, kuid ometi said tema väed Liivi ordumeistrilt Wolter von Plettenbergilt 1502 Smolino lahingus lüüa ja nii lükkus Vana-Liivimaa jagamine veel pool sajandit edasi. See oli ka Ivan III-i ainus suur lüüasaamine.

Mujal oli ta silmapaistvalt edukas, vallutades suuri alasid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigilt (Moskva-Leedu sõdades: 1492–1494, 1500–1503 ja 1507–1508) ning alistades vasallidena veel formaalselt iseseisvad Vene vürstiriigid. Moskva suurvürstiriik sai suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, nende hulgas Tšernigovi, Gomeli, Novgorod-Severski ja Brjanski. Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik jäi ilma ligikaudu 1/3 oma territooriumist. Seetõttu sai Moskva riigist arvestatav jõud Ida-Euroopas.

Kolmanda Rooma narratiiv[muuda | muuda lähteteksti]

Ivan III-nda pitsat

1472. aasta 12. novembril abiellus Ivan III Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI vennatütre ja Andreas Palaiologose õe Zoe Palaiologosega (Софьия Палеолог) (1455–1503). Sofia Palaiologos oli Konstantinoopoli piiramise ajal hukkunud Konstantinos XI noorema venna, Morea despoodi (1428–1460) Thomas Palaiologos tütar. Bütsantsi keisri tiitli päris pärast Konstantinos XI surma keisri vennapoeg Andreas Palaiologos. Andreas Palaiologos (1453–1502) elas Moreas kuni selle langemiseni türklaste valdusse (1460) ja põgenes seejärel Rooma, kus ta elas Kirikuriigi protektsiooni all kuni elu lõpuni. Andreas kasutas enda kirjeldamisel Konstantinoopoli keisri tiitlit ning müüs enda pärimisõigused Prantsusmaa ja Hispaania monarhidele.

Moskoovia alade laienemine ajavahemikul 1390 – 1525
██ Moskoovia tuumikterritoorium, ca 1300
██ Vladimiri-Suzdali vürstiriigi territoorium, mis liideti Moskva suurvürstiriigi poolt 1390. aastaks
██ Suurvürst Ivan III poolt 1505. aastaks hõivatud territooriumid
██ Suurvürst Vassili III 1505–1533 poolt hõivatud territooriumid

Moskoovia ajaloonarratiivi kohaselt võttis Zoe abielludes Moskva suurvürstiga kaasa Bütsantsi riikluse sümbolid, sealhulgas kahepäise kotka, ja seetõttu luges Moskva tsaaririik ennast õigeuskliku Bütsantsi järglaseks ja õigeusu patrooniks. Selle abielu kiitis heaks ka Rooma paavst, kes oli olnud Zoja eestkostja. Paavst lootis sel moel Ivani mõjutada, kuid see plaan kukkus täielikult läbi. Zoe reisis Venemaale läbi Eestimaa ja Pihkvamaa[1] (RoomaAlpidSaksa-Rooma riikLübeckTallinnTartuPihkvaMoskva).

Vastasseis Ugra jõel[muuda | muuda lähteteksti]

Ivan lõpetas 1480 ametlikult Moskva vasallisõltuvuse, kui 15. sajandi viimasel veerandil lahenes situatsioon taas endise Kuldhordi aladi kontrollida sooviva tšingisiidist Suurhordi khaani (1465–1481) Ahmediga, kes 1476. aastal nõudis vasalli-Moskva suurvürsti, Ivan III saabumist khaani juurde ning ustavusvande andmist ja andamite taasmaksmist.

Ivan III ei täitnud nõuet ja khaan alustas piirialade kontrolli alla võtmist. 1476. aastal hõivas ta Krimmi khaaniriigi ja pagendas sealt Gerayde dünastiast valitseja asendades selle valitseja, oma hõimlasest käsknikuga. Seejärel Astrahani khaaniriigi ning kontrollis alasi Volga kesk- ja alamjooksul. Ahmed-khaan sõlmis Moskoovia vastase liidulepingu Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV-ega, kes aga ei liitunud Suurhordi vägedega ning Moskoovia ja Suurhordi vägede vastasseisu järel Ugra jõel Ahmed-khaan loobus edasitungist ning taandus, loobudes edasistest nõudmisest.

Novgorodi alade liidendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Novgorodi vabariik

Moskva tsaari eesmärk oli kõigi vene alade ühendamine ja Novgorodi vabariik, kui suurim konkurent oli tema peamine takistus. Moskva keskendus oma sõjaväe arendamisele, Novgorod pigem kaubandusele, jättes sõjaväe nõrgaks.

Novgorodimaa, 1400

Veebruaris 1456 sõlmiti Jaželbitsõ leping, millega kogu Novgorodi välispoliitika allutati Moskvale ja Moskva suurvürst sai endale kõrgeima kohtuvõimu. Kui Novgorod hakkas välismaalt, eriti Leedu suurvürst Kazimierz IV-lt kaitset otsima, pidas Moskva seda lepingu rikkumiseks ja tungis oma sõjaväega Novgorodimaale. 14. juulil 1471 toimunud Šeloni lahingus purustas Moskva suurvürsti Ivan III 5000-meheline sõjavägi Novgorodi umbes 30 000-mehelise maakaitseväe. Ehkki lahing toimus kõigest 30 km kaugusel Ilmenist, mille kaldal Novgorod asub, pöördus Ivan pärast võitu tagasi.

1477. ja 1478. aastal rüüstasid Ivan III väed Novgorodimaad veel ja 1478. aastal vallutas Ivan lõpuks Novgorodi ja Novgorodimaa sai osaks Venemaa suurvürstiriigist. Novgorodi veetše keelati ja Novgorodi iseseisvuse sümbol – veetše kell viidi Moskvasse. Novgorodi bojaaride massiline küüditamine toimus veel 1484. ja 1489. aastal.

Moskva-Leedu sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ja Vene alade piirialad 13.–15. sajandil

15. sajandi lõpuks teostus täielikult Kirde-Venemaa maade ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Moskva vürstide kõigi vene maade ühendamisele suunatud poliitika pidi paratamatult viima vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga Lääne-Venemaa maade valitsemise pärast, kus tekkis moskvameelne opositsioon. Piirisõjast sai sellise vastasseisu esimene tulemus, mis pani aluse tervele reale Moskva-Leedu sõdadele 15–16. sajandil.

1470. aastatel algasid Oka jõe ülemjooksul asuvate Verhovski vürstiriikide vürstide üleminekud koos oma valdustega Moskva ja Vladimiri suurvürsti teenistusse. Moskva suurvürsti alamaks minekut soodustas ka nende riikide vürstide vene (Rjurikovitšid) päritolu, vene õigeusutunnistus). Lisaks sõlmisid riike pidevalt sõjaretkedega rüüstanud Krimmi khaaniriik ja Moskva 1474. aastal liidulepingu, mille tulemusel suutis Moskva riik vältida rüüsteretki nendele maadele. Osastisvürstiriikide üleminekuprotsessid tugevnesid vastavalt Moskva suurvürstiriigi järjekordsetele välispoliitilistele õnnestumistele (Novgorodi Vabariigi, Pihkva vürstiriigi, Tveri vürstiriigi jm ühendamine, vabanemine Kuldhordi sõltuvusest) ja massilise iseloomu võttis aastal 1487, kui Ivan III saavutas võidu Kaasani khaaniriigi üle.

Ühena esimestest läks Moskva teenistusse Odojevi vürstiriigi vürst Semjon Jurjevitš, kes aga hukkus varsti piirikonfliktis Leedu suurvürstiriigi vägedega. Aastatel 1481–1482 põgenes Moskva teenistusse ka Fjodor Ivanovitš Belski, kes oli kavandanud vandenõu suurvürst Kazimierase vastu ning kavatses lahutada suurvürstiriigist oma osastisvaldused, suurvürstiriigi idaosa, kuni Berezina jõeni.

1480. aastatel toimus rida Moskva suurvürstiriigi vägede rünnakuid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi territooriumile. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik esitas protesti, mida Ivan III keeldus rahuldamast, mis viis tegelikult sõja alustamiseni.

Next.svg Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1492–1494), Moskva-Leedu sõda (1500–1503)

Liivimaa-Moskva sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa-Moskva sõda

Liivimaa-Moskva sõda algas peale pikemat pingete kasvu Liivimaa ja Moskva vahel, kus olulisimat rolli mängis Vene konflikt Hansa Liiduga. Pärast Leeduga liidu sõlmimist tungisid Liivimaa väed 1501. ja 1502. aastal Pihkvamaale, kuid Leedu vägede puudumise ja Moskva abijõudude kohalejõudmise tõttu ei suudetud otsustavat võitu saavutada. 1501./1502. aasta talvel rüüstasid Vene väed Liivimaad. 1502. aasta sügisel toimus sõja suurim, Smolino lahing, mida on loetud Liivimaa vägede viimaseks suuremaks võiduks. 1503. aasta alguses lõppes sõda piirimuutusteta rahu sõlmimisega.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ivani isa oli Moskva suurvürst Vassili II ja ema, Maria Jaroslavna Borovskist (–1485), Malojaroslavetsi vürsti Jaroslav Vladimirovitši ja Maria Fjodorovna Koškina tütar.

Vennad ja õed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Juri Vassiljevitš vanem (1437–1441)
  • Juri Vassiljevitš noorem (1441–1472), Dmitrovi vürst 1462–1472
  • Andrei Vassiljevitš vanem (1446–1493), Uglitši vürst 1462–1491
  • Simeon Vassiljevitš (1447–1453)
  • Boriss Vassiljevitš (1449–1494), Volokolamski vürst
  • Andrei Vassiljevitš noorem (1452–1481), Vologda vürst 1462–1481
  • Anna (1451–1501), abiellus 1464 Moskvas Rjazani suurvürsti Vassili Ivanovitšiga (1448–1483)

Järglased[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Vassili II
Moskva suurvürst
14621505
Järgnev:
Vassili III

Viited[muuda | muuda lähteteksti]