Rapla–Virtsu raudtee

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Rapla–Virtsu raudtee
Raplavirtsuraudtee1.png
Üldist
Seis Ei ole kasutusel
Asukoht Flag of Estonia.svg Eesti
(Raplamaa ja Läänemaa)
Alg- ja lõpp-punkt Rapla
Virtsu
Opereerimine
Suleti 25. mai 1968
Tehniline
Rööpmelaius kitsarööpmeline
Elektrifitseeritud Ei

Rapla–Virtsu raudtee oli 96 kilomeetri pikkune Eesti kitsarööpmeline raudtee praeguse Rapla linna ja Virtsu aleviku vahel.

Raudtee rajati aastatel 1928–1931 ja see oli kasutuses 1. detsembrist 1931 kuni 26. maini 1968. Rööpad võeti valdavas osas üles 1969. aastal ja vaid Raikkülani käisid rongid 1971. aastani. Tänapäeval on mitu raudteetammi osa kasutusel autoteena.

Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Raudtee ehituse algus Raplas 1928. aastal
Raudteetamm Virtsu juures Rame lahel

Ajakirjanduses ilmusid teated Hermeti–Virtsu raudtee rajamise plaanist 1917 (Hermeti/Härmeti jaama nimi muudeti Raplaks 1922). Esialgne siht märgiti 1925, lõplik 25. juunist 10. augustini 1928. Esialgse sihi vastu olid Rumba küla elanikud, mistõttu sihti veidi muudeti. 1928 kaaluti ka 116 kilomeetri pikkust varianti Kohilast Virtsusse, mis oleks Tallinn–Virtsu liini pikkust vähendanud.[1]

25. mail 1928 võttis Riigikogu vastu Raudteevõrgu arendamise seaduse. Selle järgi pidi raudteed ehitama vastavalt kergetüübiliste kitsarööpmeliste raudteede tehnilistele tingimistele. Ehituskuludeks arvestati 2,959 miljonit krooni, veerevkoosseisu soetamiseks 1,385 miljonit krooni ning raudtee tegevuskapitaliks 158 000 krooni.[1]

Raudtee rajamist alustati 1928. Ehitust juhatati viiest jaoskonnast: Rapla, Märjamaa, Vigala, Lihula, Virtsu. Muldkeha ja sildasid rajanud ettevõtjate vahel jagati raudtee kolme ossa: Raplast 18. kilomeetripunktini, 18. kilomeetripunktist 58. kilomeetripunktini ja 58. kilomeetripunktist Virtsuni. Maad võõrandati 24 meetri laiuse ribana, laiema muldkeha puhul ning jaamade juures suuremas ulatuses. Metsa ja võsa hakati kogu tee ulatuses raiuma oktoobris 1928. Saadud materjal töötati ümber palkideks, liipriteks, samuti tarbe- ja küttepuudeks.[1]

Mullatööd ja sildade rajamine kulgesid plaanipäraselt ja said enamasti valmis 1930. aasta sügisel, välja arvatud Konuvere ja Rumba raudteesildade juures, kuhu tuli kõrgete raudteetammide jaoks kaugelt mulda viia.[1] Teetammi täitematerjali tuli kohati ka kaugemalt kohale vedada, selleks tuli ehitada eraldi raudteeharud[2]. Kogu mullatööde maht oli hinnanguliselt 613 000 kantmeetrit. Virtsu juures Rame lahel müüriti 500 meetri pikkuselt tammi äärde kokku 13 600 kantmeetri jagu kive. Tammil tehti mullatöid 2900 kantmeetri jagu. Kivid, kruus ja liiv saadi enamasti tööde piirkonnast, Vigala ja Rumba piirkonnas oli raskusi kivide ja korraliku ehitusliiva leidmisega, need veeti kohale kaugemalt. Sillad ning truubid rajati kivimüüritusega, betoonist ja raudbetoonist kandeosadega.[1]

Rööbaste mahapanekut ja tee ballastimist alustati juunis 1930 nii Virtsu kui ka Rapla poolt. Virtsu poolt tööde alustamiseks vajalikud ehitusmaterjalid ja raudteeveerem (rööpad, liiprid, vedurid, vagunid jm) saadeti Virtsu mere kaudu. Raudtee pealisehitises kasutati 1926.–1927. aastal Teedeministeeriumi soetatud rööpaid (tüüp nr 16, kaal 19 kg/m), varuteedel ka vanemaid kergemaid rööpaid (tüüp nr 11, kaal 11,16 kg/m). Rööpapaarid ühendati 23. septembril 1931 tee 58. kilomeetril. Rööbaste vahekaugus oli 750 mm.[1]

Raudteele oli rajatud 49 silda, 5 truupi ja 150 ülesõidukohta. Enamik jaamahooneid sai valmis 1930.–1931. aasta jooksul. Märjamaale, Vigalasse, Lihulasse ja Virtsusse ehitati sama tüüpi veetornid, et varustada auruvedureid veega. Raudteeametnikele rajati jaamahoonete juurde elamuid järgnevalt: Koiksesse 1, Märjamaale 2, Vigalasse 2, Lihulasse 1 ja Virtsusse 4.[1]

Raudtee ehitustöödest võttis osa 400–500 töölist. Nendest oli palju töölisi teistest rahvustest: venelasi, leedulasi, poolakaid jt.[2] Planeeritud summast läks raudtee ehitamine 7,6% kallimaks, mille tõttu tuli kärpida veerevkoosseisu muretsemiseks ettenähtud vahendeid.[1]

Raudtee kasutamine aastatel 1931–1968[muuda | muuda lähteteksti]

Vigala jaamahoone ehitus 1930. aastal
Corpet-Louvet auruvedur 1930. aastal Rapla-Virtsu raudteel
Rumba suurvee ajal 1932

Raudtee oli kasutusel 1. detsembrist 1931 – 26. maini 1968.[3]

Uue raudtee krediidi arvelt valmistati Franz Krulli masinatehases 10 auruvedurit. 283 vagunit (neist 258 olid kaubavagunid) valmistasid aga Riigi Raudteede peatehas Tallinnas, Mõisaküla raudteetehas ja Valga töökojad.[4]

Uute vedurite tellimisega sai tõuke Eesti veduriehitus, kokku valmistati 1931–1940. aastatel 16 auruvedurit. Kuna auruvedurite kiirused polnud bussidega võrreldes kuigi suured ning mõned peatused võisid kesta kuni 20 minutit, siis võeti Rapla–Virtsu raudteel reisirongiliikluse konkurentsivõime parandamiseks 1938. aastal kasutusele Tallinna Sadamatehases valmistatud diiselelektriajamiga mootorvagunid, milles oli 40 kohta reisijatele. Mootorvagunile võis järele haakida ka ühe reisivaguni, milles oli 44 istekohta. Mootorvagunid olid kahe vaguni ja auruveduriga reisirongist oluliselt kiiremad ja ligi kaks korda ökonoomsemad. Reisirongi kulud ühe kilomeetri läbimiseks olid 1930. aastatel 65–77 senti, diiselmootorvagunil vaid 31 senti. Mootorvagun sõitis Tallinna-Sadama raudteejaamast Märjamaale keskmiselt üks tund ja 50 minutit, mis oli ligi 50 minutit lühem aeg kui reisirongil.[5]

Raudtee üldine aastane veoste maht oli 1961. aasta andmete järgi 70 000 tonni. Sellest kogusest moodustas pealelaadimine 15 000 tonni (peamiselt ehitusmaterjalid, põllumajandussaadused jm). Mahalaaditavate kaupade kogumass oli 55 000 tonni, mille hulgast moodustasid naftasaadused 10 000 t, ehitusmaterjalid 15 000 t, väetised 4500 t, teravili 3000 t jm.[6] Kaubavedu käis peamiselt järgnevalt. Kopli kaubajaamas laaditi kaup laiarööpmelistest vagunitest veoautode peale, millega see veeti Tallinn-Väikse jaama, kus toimus laadimine Virtsu suunduva kaubarongi peale. Sarnaselt toimus laadimine Pärnus või suuremates tehases. Kõik laadimistööd toimusid enamasti käsitsi.[7]

1935–1936 müüdi raudteeliini piletikassadest aastas keskmiselt 42 000 sõidupiletit. Rahvasuus Virtsu ekspressiks hüütud rong sõitis Virtsust Tallinna natuke üle kolme tunni ja oli peamine transpordivahend saarlastele, kes hakkasid Rohuküla sadama asemel Virtsu sadamat kasutama. Varem sõideti laevaliinil Roomassaare-Rohuküla või Kuivastu-Rohuküla. 1939. aasta suvel oli Tallinn-Virtsu kiirrongi keskmine kiirus 51,5 km/h.[4]

1942. aastal sõitis auruveduriga reisirong Virtsust Tallinna 8 tundi ja 40 minutit, Virtsust Raplasse aga 3 tundi ja 53 minutit. 1957. aastal toodi Eestisse Kaluga masinaehitustehases toodetud diiselvedurid TU2 (ТУ2), mis arendasid kiirust kuni 50 km/h. 1966. aastal sõitis diiselveduriga reisirong Tallinn-Väiksest Virtsu 4 tundi ja 23 minutit, sellest kulus peatustele kokku 38 minutit. Virtsust Raplasse sõiduks kulus aga 2 tundi ja 32 minutit.[6]

Viimane reisirong väljus Virtsust 25. mail 1968 kell 21:06.[8] Rööpad võeti valdavas osas üles 1969. aastal, liiprid jäeti alles. Raikkülani (Raikülani) käisid rongid 1971. aastani, et teenindada seal asunud Nõukogude Liidu sõjaväebaasi.

Raudteel liikusid reisirongidest nii Tallinna–Virtsu kiirrongid kui ka tavarongid.

Virtsus töötas muuhulgas reparatsioonivedur Kc4-100, mis tänapäeval seisab Tallinna Transpordikooli ees.[9]

Peatused[muuda | muuda lähteteksti]

Rapla raudteejaam asub Tallinna–Lelle raudtee ääres.

Karuse raudteejaam 1930. aastatel
Raikküla jaamahoone

Rapla–Virtsu raudtee ääres asusid järgmised jaamad ja peatused:

Õnnetused ja juhtumid[muuda | muuda lähteteksti]

11. augustil 1934 peatus Virtsu–Tallinna rong veidi enne Hanila peatust, kus veduril tehti kindlaks kahjustused, mis ei võimaldanud sõitu jätkata. Seepeale liikus rong tagurpidi tagasi Virtsusse, kus vahetati vedur ja väljuti graafikujärgsest ajast 1 tund ja 50 minutit hiljem. Raplast väljus sama rong 12 minutit hiljem ja Tallinnas oli õigel ajal.

16. novembril 1934 põrkas Märjamaa jaamas vedur kokku lahtihaagitud vaguniga, mille tulemusel vedur rööbastelt maha tuli.

2. juulil 1935 jäi rong seisma Virtsus semafori juures, sest aururegulaatori klappide kinnijäämine ei võimaldanud edasi sõita.

3. augustil 1938 jooksis lambakari Raikkülast Raplasse teel olnud rongi ette. Üks lammas jäi veduri ette ja paisati kraavi, veduril purunes lumeraud.

5. septembril 1938 purunesid Virtsust väljunud kiirrongi vasakpoolne aurusilinder ja selle esikaas. See toimus Pühatu ja Koikse vahel, kiirusel 50 km/h. Raplasse sõideti parempoolse aurusilindriga, sinna tuli vastu teine rong.

20. septembril 1944 hävisid Teise maailmasõja lahingutes Virtsu jaamahoone, üks raudteeametnike elamu, veetorn ja puulao valvurimaja.[10]

Kevadel 1957 jäi Märjamaa ja Paeküla jaama vahel Vana–Pärnu maantee ülesõidul rongile ette takso. Vedur tuli rööbastelt maha, üks kaubavagun kukkus külili. Takso muutus vrakiks. Inimohvrite kohta andmed puuduvad.

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Raudteelaste elamu Virtsus.

Mitu raudteetammi osa on tänapäeval kasutusel autoteena. Kohati on tegemist metsatee, kohati kruusatee, kohati mustkattega teega. Veekogusid ületanud sillad on valdavalt säilinud, kohati rekonstrueeritud.

Rapla–Märjamaa maantee 9.–19. kilomeeter ja Kirbla–Rumba–Vana-Vigala tee 13.–20. kilomeeter (kaasaarvatud Rumba sild) on rajatud raudteetammile.

Raudteetammi äärde jäävad muuhulgas Laelatu puisniit ja Ohemäe kruusa- ja liivakarjäär. Lihulas on tammil Piiri tänav.

Jaamahoonetest on hävinud Kirbla (lammutatud 1980. aastatel) ja Virtsu (purustatud 1944). 1944 purustati Virtsus ka üks raudteeametnike elamu ja veetorn. Kolm Virtsu raudteeametnike elamut, sealhulgas üks, mis jaamahooneks kohandati, on säilinud. Samuti on säilinud kõik raudteeametnike elamud Koikses, Märjamaal, Vigalas ja Lihulas.

Raudtee nime kannavad tänavad Lihulas, Vana-Vigalas ja Virtsus. Jaama nime kannavad tänavad Märjamaal, Vana-Vigalas ja Lihulas. Virtsus asub ka Tammi tee. Vana-Vigalas asub Jaama bussipeatus. Jaama nimega talud või talukohad asuvad Raikküla, Koikse ja Pühatu jaamahoonetes ning nende ümber (tänapäeval vastavalt Raela, Koikse ja Riidaku küla piirides), samuti Tuudil.

Alates 26. juunist 2009 sõidab Virtsust Raplasse (ja vastupidi) AS Sareta Kuressaare–Paide liinibuss. Liin on käigus esmaspäeviti, reedeti, laupäeviti ja pühapäeviti (välja arvatud riigipühad). Teisi bussiliine Rapla ja Virtsu vahel käigus ei ole.[11][12]

Jaamahooned[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Mehis Helme. "Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996", Tallinn, 1996, lk 149–151. ISBN 9985-60-248-X.
  2. 2,0 2,1 ""Oodatud päev"". www.velise.ee. Kasutatud 25.01.2011.
  3. 3,0 3,1 "Eesti kitsarööpmelised raudteed: Rapla–Virtsu".
  4. 4,0 4,1 Küllo Arjakas. "Eesti raudtee 140", Tallinn: Tallinna raamatutrükikoda, 2010. ISBN 978-9949-21-397-9.
  5. ""Virtsut Raplaga ühendanud raudtee peab homme kurba juubelit".". Postimees. Kasutatud 25.01.2011.
  6. 6,0 6,1 6,2 "Rapla–Virtsu raudtee 1931–1968". Virtsu.ee. Kasutatud 25.11.2011.
  7. ""Raudtee nostalgia: Veel kord Virtsu raudteest ja sellega seotud tunnetest".". Saarte Hääl. Kasutatud 25.01.2011.
  8. "Rapla–Virtsu raudtee ajalugu". Virtsu.ee. Kasutatud 25.09.2008.
  9. "Eesti kitsarööpmelised raudteed: Säilinud veerem Põhja-Eestis". Kasutatud 21.08.2009.
  10. "Rapla–Virtsu raudtee ehitamine". Virtsu.ee. Kasutatud 09.07.2009.
  11. Rapla jaam–Virtsu sadam. Peatus.ee, vaadatud 20.09.2010
  12. AS Sareta riigisisesed kaugbussiliinid

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mehis Helme. "Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996", Tallinn 1996, lk 149–151, 279, 281, 282 (allikas)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]