Papilaid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib laiust Suures väinas; Parasmetsa lahe väikesaare kohta vaata artiklit Viiluka laid.

Papilaid
Koordinaadid 58° 40′ 58″ N, 23° 24′ 21″ E
Pindala 13,3 ha
Pikkus 1,2 km
Kõrgeim koht
6,8 m üle merepinna

Papilaid (Papenholmen) on laid Väinameres Kesselaiust põhjas. Asub Matsalu rahvuspargi Väinamere vabavee sihtkaitsevööndis ja jääb Lääneranna valla Esivere küla territooriumile.

Laiu pindala on 13,3 hektarit. Ulatub kuni 6,8 meetrit üle merepinna. Papilaid hakkas merest kerkima umbes 300. aasta paiku.[1] Vaatamata väikesele pindalale on see üks Väinamere vanemaid ja kõrgemaid laidusid.

Papilaidu on kirjeldatud kui merelist ja ürgse ilmega saart.[1]

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Papilaid Kumari kanali lõunaotsa lähedal

Papilaiu ümber lõunas ja läänes on väikesed kared ja rahud.

Papilaiust 1,5 km lõunas asub väike Papirahu ja 4,2 km lõunas Kesselaid (Suursäär). Muhu Püssinina jääb 4,5 km edelasse ja lähim maanina mandril (Moori neem) 4,4 km itta. 8,5 km loodes on Sipelgarahu ja Kumari laid ning 8,5 km põhjas Puise nina.

Papilaiust läänes on Kumari kanali lõunapoolne ots.

Papilaid on põhja-lõuna suunas piklik.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Papilaiul pesitsevad kalakajakad, naerukajakad, merikajakad, hõbekajakad, randtiirud, väiketiirud, hallhaned, hahad, tõmmuvaerad, jääkosklad, rohukosklad, punajalg-tildrid, meriskid, kiivitajad ja teised linnud kokku vähemalt 32 liigist.[2]

Leidub väga palju rändrahne.[3]

Inimtegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Papilaidu on mainitud esimest korda 1650 (Prestholm, hiljem on kasutusele võetud Papenholm ja Papenholmen).

Papilaid on olnud asustatud[4], seal on asunud kõrts,[5] samuti on seal heina niidetud.[6]

Pärast Kumari kanali rajamist ehitati laiu põhjakaldale 1917. aastal päevamärk (paak). See oli värvimata nelinurkne sõrestikehitis; kõrgus maapinnast 15,8 meetrit, merepinnast 17 meetrit.[7] Tänapäeval Papilaiul meremärke ei ole.

Papilaiul ning seda ümbritseval veealal (500 meetri ulatuses) on keelatud inimeste viibimine, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödeks ning teaduslikeks uurimistöödeks.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Haide-Ene Rebassoo Laidude raamat. Tallinn 1972, lk 17.
  2. Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat. Tallinn 1972, lk 74
  3. Matsalu laiud, luhad ja linnud. Tallinn 1962, lk 25, 26
  4. Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat. Tallinn 1972, lk 94
  5. Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat. Tallinn 1972, lk 95
  6. Eerik Kumari (toim). Lääne-Eesti rannikualade loodus. Tallinn 1970, lk 237.
  7. Johan Mey. Eesti loots : meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat : hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest, Tallinn 1927, lk 152
  8. "Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]