Vohilaid

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on saarest Väinameres; laeva kohta vaata Vohilaid (laev).

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Vohilaid
Vohilaid ja lahiymbrus.png
Koordinaadid 58° 55′ 2″ N, 23° 1′ 21″ Ekoordinaadid: 58° 55′ 2″ N, 23° 1′ 21″ E
Pindala 4,16 km²
Pikkus 4,3 km
Laius 2 km
Rannajoone pikkus 15,5 km
Kõrgeim koht 10 m üle merepinna
EE Vohilaid.png

Vohilaid on umbes 4 km² suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaa idaranniku lähedal Hari kurgu lõunapiiril.

Vohilaid on pindala järgi 16. Eesti saar. Hiiu maakonnas on suuremad ainult Hiiumaa ja Kassari. Vohilaid on suurim laiu-nimeline saar Eesti vetes.

Vohilaid jääb Vahtrepa küla territooriumile.

Laiu järgi on nime saanud parvlaev Vohilaid.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Vohilaiu nimi tuleb Paul Ariste järgi soomekeelsest sõnast vuohi ('kits').[1] 1586 mainiti saart nime all Killingeholm (rootsi keeles '(kitse)tallesaar'). Teise versiooni kohaselt tuleb nimi sõnast "vaht" (vahipaik), nagu Vahtrepa küla.[2]

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Vohilaid asub Hiiumaa rannikust 0,5 kilomeetri kaugusel. Vormsi jääb 8,5 kilomeetrit kirdesse.

Et laid on Hiiumaale nii lähedal ja Vohilaidu eraldab Hiiumaast madal väin, mille suurim sügavus on keskmise veetaseme korral 40 cm, siis on saarele võimalik sõita maastiku- ja veoautodega.

Vohilaiust 0,8 kilomeetrit loodes asub Uuemaa rahu, 2,2 kilomeetrit loodes Hellamaa rahu, 5,1 kilomeetrit põhjas Uusmere rahu ja Kadakalaid, 3,4 kilomeetrit kirdes Pujurderahu, 5,6 kilomeetrit kirdes Harilaid, 3,9 kilomeetrit idas Eerikulaid, 1,1 kilomeetrit kagus Hõralaid ja 8,3 kilomeetrit kagus Heinlaid.

Ligidal asub veel mõni väiksem rahu, näiteks Vohilaiu ja Hiiumaa vahelises väinas on ebamäärase suurusega saareke, millel nime pole. Vohilaiu põhjatipu (ehk ühtlasi loodetipu) juures on lähim rahu Vohirahu ja järgmine enne Uuemaa rahut Vohi Vaherahu.[3] Vohilaiu ja Uuemaa rahu vaheline meri ei ole jalgsi ületatav.[4]

Vohilaid on loode-kagu suunas piklik (pikkus kuni 4,3 kilomeetrit). Laius läänest itta on kuni 2 kilomeetrit. Võrdluseks, Vohilaiu pindala on 4,16 km²,[5] teistel andmetel 3,9 km².[6]

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Väike saun Vohilaiul (juuli 2009).
Vohilaid, suvi 2009.

Vohilaid hakkas merest tõusma umbes 3500 aastat tagasi.[7]

Saare kõrgus merepinnast on kuni 10 meetrit[5] ning rannajoone pikkus on umbes 15,5 km.[8]

Kohati paljanduvad ordoviitsiumi Pirgu lademe kivimid.[9]

Praegune Vohilaid koosneb mitmest osast, mis varem olid eraldi saared.[2]

Vohilaiul on maapinna tõusu ja maastiku omapära tõttu merest eraldunud kaks järvekest. Neist suuremat nimetatakse Vohioja järveks. See on piklik ja oja kujuga. Vaatamata väiksele pindalale (0,4 hektarit[10]), on see avalikult kasutatav veekogu.[11] Tegemist ei ole umbjärvega. Laiu lõunaosas asuval teisel järvel nimi puudub.

Suuremat osa Vohilaiust katavad okaspuud, leidub lookadastikke, lõunaosas rannaniite. Läänerannikut katab pilliroog.[12]

Vohilaiult on 2004. aasta seisuga leitud 268 liiki kõrgemaid taimi.[13] 2007. aastal lisandus nimistusse 13 liiki.[14] Laiul on jumalakäpa seireala.[15]

Inga Jüriado ja Ave Suija leidsid 2004. aastal laiult 101 liiki samblikke ja samblikel kasvavat seent,[16] kusjuures Eestis esmakordselt leiti üks samblikuliik (Micarea lutulata; kasvab lubjakivil), ja üks samblikul kasvav seeneliik (Endococcus protoblasteniae; kasvab samblikul Protoblastenia rupestris). 2007. aastaks oli kokku leitud samblikuliike 161 ja samblikel kasvavaid seeneliike 23.[17]

2004. aastal loendati saarel 38 liiki lehiksamblaid ja 4 liiki maksasamblaid.[18]

2006. aastal loendati saarel 125 ja 2007. aastal 57 liiki liblikaid.[19]

1999 loendati Vohilaiul 50 liiki linde, neist 42 pesitsesid saarel.[6] Mittepesitsejatest oli kõige rohkem sõtkaid, pesitsejatest põldlõokesi. Saarel pesitseb merikotkas.[20]

Vohilaiu loomastik erineb Hiiumaa omast vähe, sest saartevahelist kitsast ja madalat väina on loomadel lihtne ületada. Vohilaiul on väidetavalt nähtud hunte.[21][22][23]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vohilaidu mainiti esimest korda 1586 (Killingeholm).

Saar oli asustatud 1780 (või varasemast) kuni 1956[24] või 1957.[25]

Vohilaiu maad on kasutatud põllu harimiseks, samuti karja- ja heinamaana.

Vohilaiu elanikud olid erinevalt teistest laidudest ajutised, karja- ja põlluvahiks saadetud perekonnad.

18. sajandi lõpus[5] või 19. sajandi esimesel poolel[24] loodi saarele Suuremõisa karjamõis (Wohhi).

Tõenäoliselt elas saarel pikka aega Vohi Mihkel (Wohi Mihkel, Wohhi Mihkel, Vahhi Mihkel; umbes 1753 – 25. veebruar 1838) naise (Ingel) ja lastega. Mihkel sai 1835. aastal endale laiu järgi perekonnanime.

1784. aastal on saare elanikeks märgitud Wohhi Peet ja Tio, kelle kohta 1787. aasta esimesest poolest Vohilaiul elamise andmed puuduvad.

1833 elasid laiul Walgo Jürri ja tema naine Kreet, kelle kohta hilisem teave puudub.

19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses läksid Veoma külast Vohilaiule elama Simmo Mägi ja tema poeg Andrus.

1920. aastatel jagati laiu põhjaosa Eesti Maahobuste Kasvatuse Seltsile (üle 200 ha), lõunaosa asunikele ja talupoegadele lisatükkideks. Ainsana jäid saarele püsivalt elama Andrus Mägi naise Kristiine ja viie lapsega. Nemad elasid Vahi talus.[24]

1935. aastal ehitati tallimüüride lähedale Kõrgeoru (Kõrgoru) talu. 1930. aastate lõpus oli Vohilaiule märgitud 4 talukohta: Vahi, Kõrgeoru, üks maja kuusiku lähedal ja üks maja laiu lääneservas.[24]

1939. aasta baaside leping Vohilaidu ei puudutanud, aga kõik elanikud peale Mägide perekonna lahkusid saarelt.[24]

1944 kasutasid Saksamaa poolel sõjaväes teeninud mehed Vohilaidu põgenemiseks mõeldud paadi kordaseadmiseks. Sama aasta 12. novembril sõitsid selle paadiga Rootsi poole inimesed Kerema, Hagaste, Puliste ja Värssu küladest. See oli viimane tol sügisel Hiiumaalt lahkunud põgenike paat.[24]

Pärast Teise maailmasõja lõppu oli saare põhjatipus Nõukogude mereväe ajutine valvepunkt, mis oli kasutuses väga lühikest aega ja laiu elu ei mõjutanud.[24]

Vohilaid

1947 suri Andrus Mägi ja Vahi tallu asus elama Rudolf Rool, kes oli Andruse naise Kristiine vennapoeg. Rudolf Rool abiellus 1948. Neli tema viiest lapsest alustasid elu Vohilaiul. Pärast kolhooside moodustamist toodi saarele lambad, kelle eest pidi Roolide pere hoolitsema.

Saar jäi tühjaks 1956 (teistel andmetel 1957),[25] kui Roolide pere vanim laps pidi kooli minema ja perekond kolis Vahtrepa külla.[24]

Tänapäeval saarel püsiasustust ei ole, kuid seal karjatatakse lambaid. Teadmata kiskjad murdsid septembris 2005 maha umbes 50 lammast.[26][27] Tõenäoliselt olid need metsistunud koerad, kuid süüdistatud on ka hunte.[21]

Pühalepa kiriku meetrikaraamatus on kirjas mitu Vohilaiul sündinud ja surnud inimest.[24]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Paul Ariste. Ortnamen i Pühalepa och Reigi socknar på Dagö. Tartu 1938, lk 27.
  2. 2,0 2,1 Vello Kaskor. Laidude kultuuriloost. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus 2007 (pdf), lk 41–42, vaadatud 12.01.2009.
  3. Aivar ja Tiit Leito. "2004. aasta mereekspeditsiooni aruanne (linnud)" 2004. (doc) Kasutatud 05.04.2008.
  4. Tiina Peil. "Väikesaarte maastikest" 2002. (doc) Kasutatud 05.04.2008.
  5. 5,0 5,1 5,2 Vohilaid. – Eesti entsüklopeedia. 10, Türi-y, Tallinn 1998, lk 475–476
  6. 6,0 6,1 Aivar ja Tiit Leito. "Mereekspeditsiooni 1999 aruanne: linnud" 1999. Tartu, Kärdla. (PDF) Kasutatud 05.04.2008.
  7. Urve Ratas, Elle Puurmann, Toomas Kokovkin. Maa kerkib merest – saarte maastikud. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus 2007 (pdf), lk 29, vaadatud 18.08.2008.
  8. "Mõõdetud Maa-ameti digitaalkaardilt" geoportaal.maaamet.ee. (DGN) Kasutatud 29.05.2011.
  9. "Tabulaadid" Tartu Ülikooli Geoloogiamuuseum. Kasutatud 05.04.2008.
  10. ""Vohioja järv"" register.keskkonnainfo.ee. Kasutatud 02.06.2011.
  11. "Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitamine" Riigi Teataja, 27.12.2003.
  12. "Hiiu Lehe uudiste kokkuvõte" 15.08.2006. Kasutatud 05.04.2008.
  13. Elle Roosaluste. "Vohilaiu soontaimede nimestik" 2004. (doc) Kasutatud 05.04.2008.
  14. Elle Roosaluste. "Laidude elupaigad, täiendused soontaimede floorale ja kaitstavate liikide leiukohad" 2007. Tartu. (doc) Kasutatud 05.04.2008.
  15. "Riiklike keskkonnaseirejaamade ja -alade määramine" Riigi Teataja, 01.09.2003.
  16. Inga Jüriado, Ave Suija. "Väinamere laidude lihhenofloora" 2004. Tartu. (doc) Kasutatud 05.04.2008.
  17. Inga Jüriado, Ave Suija. "Väinamere laidude lihhenofloora" 2007. Tartu. (doc) Kasutatud 05.04.2008.
  18. Loore Ehrlich. "2004. a. ekspeditsiooni sammalde aruanne" 2004. (doc) Kasutatud 05.04.2008.
  19. Rita Miller. "Hari kurgu laidude liblikad" 2007. (doc) Kasutatud 05.04.2008.
  20. Tiina Peil, Urve Ratas, Elle Roosaluste. Looduslik mitmekesisus ja loodushoid. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus 2007 (pdf), lk 63, vaadatud 10.01.2009.
  21. 21,0 21,1 Kadri Pulk. "Vohilaiul võis tegu olla koertega" Hiiu Leht, 13.09.2005. Kasutatud 06.04.2008.
  22. Hanneli Rudi. "Hiidlaste hundihirmul pole alust" Postimees, 10.07.2007. Kasutatud 06.04.2008.
  23. Kadri Pulk. "Hiiumaal murdis hunt mullika" Eesti Päevaleht, 09.07.2007. Kasutatud 05.04.2008.
  24. 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 24,5 24,6 24,7 24,8 Vello Kaskor. Laidude kultuuriloost. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus 2007 (pdf), lk 44–46, vaadatud 10.01.2009.
  25. 25,0 25,1 Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat. Tallinn 1972, lk 93, 94.
  26. Endel Saar. "Hunt murdis lambakarja" Hiiu Leht, 09.09.2005. Kasutatud 31.08.2008.
  27. "Vohilaiul murdis kiskja 50 lammast" ERR Uudised, 09.09.2005.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]