India

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; poolsaare kohta vaata artiklit Hindustani poolsaar

India Vabariik


hindi भारतीय गणराज्य
Bhāratīya Gaṇarājya
inglise Republic of India
India asendikaart
Riigihümn Jana-Gana-Mana
Pealinn New Delhi
Pindala 3 287 590 km²
Riigikeel puudub[1]
Ametlikud keeled hindi, inglise
Rahvaarv 1 326 093 247 (juuli 2020)[2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 403,4 in/km²
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Ram Nath Kovind
Peaminister Narendra Modi
Iseseisvus 15. augustil 1947
Rahaühik ruupia (INR)
Ajavöönd maailmaaeg +5.30
Tippdomeen .in
ROK-i kood IND
Telefonikood 91

India Vabariik on riik Lõuna-Aasias. India on oma rahvaarvu poolest Hiina järel teine riik maailmas. Seal elab üle miljardi inimese, kes kõnelevad rohkem kui 100 keelt. Rahvaarvu poolest on India maailmas teisel ja pindala poolest seitsmendal kohal. [3]Indial on maismaapiir Bangladeshi, Birma, Hiina, Bhutani, Nepali ja Pakistaniga. India ookeanis asuvad India ranniku lähedal Sri Lanka ja Maldiivid. Maa piirneb India ookeani, Araabia mere ja Bengali lahega.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi India tuleneb Induse jõe nimest, mis pärineb vanapärsia sõnast hindūš. Selle allikas on sanskriti सिन्धु (Sindhu), Induse jõe ajalooline nimi.[4] Muistsed kreeklased nimetasid indialasi induslasteks (Ἰνδοί (Indoi)).[5]

Ingliskeelses India konstitutsioonis mainitakse India võrdväärse nimena ka nime Bharat.[6] See nimi (hindi keeles भारत (Bhārat) pärineb sanskritikeelsest nimest भारतम् (Bhāratam), mis on tuletatud hinduismi pühakirjades mainitud legendaarse kuninga Bharata nimest.

Samuti kasutatakse inglise keeles India kui terviku (ka praeguse Pakistani ja Bangladeshi ala) tähistamiseks nime Hindustan. See pärsiakeelsest nimest هندوستان pärinev nimi tähendab hindude maad ning käis enne 1947. aastat Põhja-India ja Pakistani kohta.[7]

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Pealinn[muuda | muuda lähteteksti]

India pealinn on New Delhi (inglise keeles; hindi keeles नई दिल्ली, Naī Dillī). New Delhi asub riigi põhjaosas Delhi linna territooriumi keskuses, Yamuna jõe läänekaldal. Linna juhib ametisse määratud New Delhi munitsipaalnõukogu (NDMC). New Delhi pindala on 42,7 ruutkilomeetrit. [8]

Elanike arv on 321 600 (2006).[9]

Detsembris 1911 otsustas Suurbritannia kuningas Georg V, et India pealinn viiakse Calcuttast (praegune Kolkata) Delhisse. Linna ehitust alustati 1912. aastal vana Delhi kesklinnast umbes 5 kilomeetri kauguselt lõunas. Uus pealinn püstitati ametlikult 1931. aastal.[10]

Riigikord[muuda | muuda lähteteksti]

India on parlamentaarse valitsemissüsteemi demokraatlik vabariik. India poliitikat korraldatakse riigi põhiseaduse raames. Riigipeaks on India president, samas kui valitsusjuhiks on India peaminister.

Indias kehtib võimude lahususe põhimõte – täidesaatev, seadusandlik ja kohtusüsteem tegutsevad üksteisest sõltumatult. Täidesaatev võim kuulub Indias presidendile, peaministrile ja valitsuskabinetile. Seadusandlikku võimu omab parlament Lok Sabha ja Rajya Sabha. Kohtusüsteemi teostavad Indias ülemkohtud, osariigikohtud, ringkonnakohtud ja istungikohtud.

India riik põhineb föderaalsel valitsusstruktuuril, kuigi seda sõna põhiseaduses ei kasutata. India järgib kahekojalist poliitilist süsteemi ehk riigis töötab nii öelda topelt valitsus. Süsteem koosneb keskuses olevast keskvõimust ja perifeeria osariikidest. Põhiseadus määratleb nii keskvalitsuse kui ka osariikide valitsuse organisatsioonilised volitused ja piirangud. Põhiseadus on Indias hästi tunnustatud ning seda peetakse ülimaks. Kõik riigi seadused peavad vastama põhiseadusele. Põhiseaduses on säte, mis määratleb kahekojalise seadusandliku koosseisu. See koosneb ülemkojast, Rajya Sabja ehk osariikide nõukogu, mis esindab India föderatsiooni osariike, ja alamkojast, Lok Sabha ehk rahvakoda, mis esindab India inimesi tervikuna.

Lok Sabhas on 543 liiget, kes valitakse 543 India valimisringkonnast. Rajya Sabhas on 245 liiget, kellest 233 valitakse kaudsete valimistega osariigi seadusandlike assambleede liimete ühe ülekantava hääle abil. Ülejäänud 12 liiget valib ja nimetab ametisse India President. Valitsused moodustatakse iga viie aasta tagant toimuvate valimiste teel. Esimesed üldvalimised toimusid 1951. aastal, mille võitis India Rahvuskongress. 1990. aastal lõppes Indias üheparteiline võim ning poliitikat hakkas juhtima koalitsioonivalitsus. 2014. aasta aprillist maini toimunud kuueteistkümnendad Lok Sabha valimised taastasid üheparteilise valitsuse süsteemi, kuna Bharatiya Janata partei suutis koguda enamus häältest.[11]

Igapäevaseid riiki funktsioone täidavad ministeeriumid ja avaliku võimu organid. Avaliku võimu organeid juhivad India haldusteenuste ja muude eriteenuste liikmed. [12]

Lok Sabha[muuda | muuda lähteteksti]

Lok Sabha ehk rahvakoda on India kahekojalise parlamendi alamkoda. Lok Sabha liikmed valitakse valimisõigusega täiskasvanute üldistel valimistel. Iga liige esindab oma valimisringkonda. Lok Sabha liikmed hoiavad oma kohti viis aastat või seni, kuni president saadab selle laiali. Rahvakoda maja asub New Delhis Sansad Bhavani Lok Sabha kodades. Lok Sabha peetakse parlamendi mõjuvõimsamaks kojaks, omades rohkem volitusi kui Rajya Sabha.[13]

Rajya Sabha[muuda | muuda lähteteksti]

Rajya Sabha ehk osariikide nõukogu on India kahekojalise parlamendi ülemkoda. Rajya Sabha 233 liiget valitakse osariikide ja liiduterritooriumide seadusandlike institutsioonide poolt ning ülejäänud 12 nimetatakse ametisse India presidendi poolt. Presidendi poolt nimetatud liikmed kannavad hoolt kunsti, kirjanduse, teaduse ja sotsiaalteenuste eest. Rajya Sabha kohtub New Delhis parlamendihoones.

Rajya Sabha on võrdväärne Lok Sabhaga seadusandlikes toimingutes, välja arvatud tarnimise valdkonnas, kus viimasel on ülekaalukas volitus otsuseid teha.

Rajya Sabha osariikide esindajaks liidu seadusandlikus süsteemis. Sellest tulenevalt on Rajya Sabhal volitused, mis kaitsevad osariikide õigusi riigi tasandil.[14]

President[muuda | muuda lähteteksti]

India president, ametlikult India Vabariigi president, on India riigipea ja India relvajõudude ülemjuhataja. Alates 25. juulist 2017 on India president Ram Nath Kovind.

India presidendi valib kaudselt valimiskogu, kuhu kuuluvad India parlament (mõlemad kojad) ja India kõigi osariikide seadusandlikud assambleed.

India põhiseadus näeb ette, et president saab oma volitusi teostada otsese või alluva võimu kaudu, teostab kõiki presidendile antud täidesaatvaid volitusi siiski India peaminister ministrite nõukogu abiga. President tegutseb ministrite toel seni, kuni see ei riku põhiseadust.[15]

Presidendi ülesanded ja limitatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Presidendi peamine kohustus on säilitada ja kaitsta India riiki, mille kohta annab ta ametisse astudes ka vande. President on kõigi sõltumatute põhiseaduslike üksuste ühine juht. Kõik tema tegevused, soovitused ja järelevalve volitused täitev- ja seadusandlike üksuste üle peavad olema vastavuses põhiseadusega.

Seadusandlik võim – India president võib kõik parlamendi poolt vastu võetud seaduseelnõud kinnitada, tühistada või tagasi saata. Seaduseelnõu, mille president allkirjastab, muutub automaatselt ametlikuks seaduseks. Kui president saadab seaduseelnõu tagasi ja sama eelnõu võetakse parlamendis uuesti vastu, muutub see seaduseks ka ilma presidenti kinnituseta.

Täidesaatev võim – kuigi põhiseaduse kohaselt on presidendil kohustus tegutseda peaministri nõuandel, annab lõpliku korralduse ikka president.

Kohtuvõim – presidendil puudub pädevus muuta kohtuotsuseid.[16]

Peaminister[muuda | muuda lähteteksti]

India peaminister, ametlikult India Vabariigi peaminister, on India valitsuse täidesaatva võimu juht. Alates 26. maist 2014 on India peaminister Narendra Modi.

Peaminister on parlamentaarses süsteemis valitsuse täidesaatva kabineti kõrgeim liige. Peaminister võib valida ja vallandada kabineti liikmeid ning jaotada ametikohad valitsuse liikmetele. Ta on valitsuskabineti eesistuja ja esimees.

Peaminister on India presidendi peamine nõunik ja ministrite nõukogu juht. Ta võib olla nii India Lok Sabha või ka Rajya Sabha liige, kuid peab olema poliitilise erakonna või koalitsiooni liige, mis omab enamust Lok Sabhas.

India peaministri funktsioonid on:

  1. juhtida India valitsust;
  2. juhtida erinevaid riigiorganeid;
  3. nõustada ja toetada India presidenti;
  4. esindada India riiki erinevatel rahvusvahelistel delegatsioonidel ja kohtumistel;
  5. viia ellu täidesaatvat võimu.[17]

Peaministri valitsuskabinet[muuda | muuda lähteteksti]

India valitsuskabinetti kuuluvad peaminister ja ministrid. Iga minister peab olema ühe parlamendi koja liige. Kabinetti juhib peaminister, keda nõustab kabineti sekretär, kes sealjuures täidab ka India haldusteenistuse ja muude avalike teenuste juhi ülesandeid. Teised ministrid on erinevate ministeeriumite juhid või riigiministrid, kes alluvad otseselt mõnele teisele ministrile. Üldjuhul käsitlevad riigiministrid mõnda spetsiifilist aspekti valitsuse ülesannetest.

Valitsuskabineti määrab ametisse president, kes abistab täitevvõimu asjaajamistes. Vastavalt India põhiseadusele, võtab valitsuskabinet kollektiivselt vastutuse oma tegevuse üle Lok Sabha ees. Peaminister peab omama Lok Sabha enamuse toetust. Kui peaminister ei suuda presidendi korraldusel tõendada Lok Sabha tõestust, peab ta oma ametist tagasi astuma.[18]

Kohtud[muuda | muuda lähteteksti]

India põhiseadus näeb ette sõltumatu kohtusüsteemi, mida juhib ülemkohus. Kohtu ülesanne on kaitsta põhiseadust, lahendada keskvalitsuse ja osariikide vahelisi vaidlusi, tühistada kõik põhiseadusega vastuolus olevad kesk- või osariikide seadused ja kaitsta kodanike põhiõigusi. [19]

India ülemkohus koosneb peakohtunikust ja 30 kaaskohtunikust, kelle kõik nimetab ametisse India president peakohtuniku nõuandel.

India õigussüsteem koosneb ühtsest süsteemist nii osariikide kui ka riigi tasandil. Kohtusüsteemi kuuluvad India ülemkohus, osariigi kõrgemad kohtud, ringkonnakohtud ja istungikohtud.[20]

India ülemkohus[muuda | muuda lähteteksti]

India ülemkohus on vastavalt põhiseadusele India kõrgeim kohus. See on kõrgeim konstitutsioonikohus, omades kohtulikku kontrolli võimu. India peakohtunik on ülemkohtu juht. India ülemkohust peetakse riigi kõige mõjuvõimsamaks riigiasutuseks. Alates 18. novembrist 2019 on India peakohtunik Sharad Arvind Bobde.

Kohus koosneb maksimaalselt 34 kohtunikust. Neil on ulatuslikud volitused apellatsioon- ja nõuandva jurisdiktsiooni näol. Ülemkohtu peamiseks ülesandeks on lahendada põhiseaduslikke probleeme.[21]

Valimised[muuda | muuda lähteteksti]

India valimiskomisjon on India föderaalorgan, mis on vastu võetud põhiseaduse alusel ning mis vastutab kõigi India valimisprotsesside eest. Valimiskomisjon teeb kindlaks, et valimised oleksid vabad, erapooletud ja õiglased.

Valimiskomisjon tagab eelvalimised, valimised ja valimistele järgsed toimingud vastavalt seadusele. Kõiki valimistega seotud vaidlusi või probleeme lahendab valimiskomisjon. India ülemkohus on leidnud, et kui vastuvõetud seadused ei ole piisavad, et lahendada valimistega seonduvaid probleeme, on valimiskomisjonil põhiseaduse kohaselt volitus toimida vastavalt vajadusele. Isik, kes soovib kandideerida India valimistel, peab esitama oma kandidatuuri valimiskomisjonile, mille põhjal valimiskomisjon avaldab kandidaatide nimekirja. Partied ei tohi kampaaniateks kasutada valitsuse ressursse ega kandidaate altkäemaksuga mõjutada. Valitsus ei saa valimisperioodil algatada ühtegi projekti.

India Vabariigi valimised hõlmavad:

  1. parlamendiliikmete valimised;
  2. riigi seadusandlike assambleede valimised;
  3. riigi seadusandlike nõukogu liikmete valimised;
  4. külade ja linnade nõukogu liikmete valimised.[22]

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

India jaguneb 28 osariigiks (states) ja 8 liiduterritooriumiks (union territories):

India osariigid ja liiduterritooriumid
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Liiduterritoorium

2019. aastal jagati Jammu ja Kashmiri osariik Jammu ja Kashmiri ning Ladakhi liiduterritooriumiks. 2020. aastal liideti Dadra ja Nagar Haveli ning Daman ja Diu liiduterritoorium Dadra ja Nagar Haveli ja Damani ja Diu liiduterritooriumiks.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

India haruldaselt mitmekesine maastik ja taimestik loovad tingimused rikkalikule loomariigile.[23]

Põhjast embab maad Himaalaja mäestik. Selle jalamilt algab Kesk-India, viljakas ja tihedalt asustatud Induse-Gangese madalik. Lääne-Indiat katab põuane Thari kõrb. Gangese madalikust lõunas külgneb Ida- ja Lääne Ghattidega Dekkani kiltmaa. Gangese madalike rikkalikku settepinnast on haritud juba tuhandeid aastaid. Tänapäeval kasvatatakse siin riisi, nisu, suhkruroogu ja kaunvilja. Dekkani kiltmaad katab must vulkaaniline pinnas ja iidsed kristalliseerunud kivimid. Mineraalirikkal kiltmaal leidub ka kulda ja teemante. Lääne- ja Ida-Ghattide nõlvadel kasvavad tiikpuu, roosipuu, salipuu ja sandlipuu. Siin kasvab ka mitmeid orhideeliike.[23]

Rannajoon[muuda | muuda lähteteksti]

India rannajoon on 7516 km.[24] 5423 kilomeetrit kuulub India poolsaarele ning 2094 kilomeetrit Andamani, Nicobari ja Lakshadweepi saarekettidele. Mandriosa rannajoon koosneb 43% liivarandadest, 11% kivistest kallastest, sealhulgas kaljud ja 46% mudastest või soistest kallastest.[25]

Saared[muuda | muuda lähteteksti]

Registreeritud saari on kokku 1208. See sisaldab ka asustamata saari.[26]

Andamanid ja Nicobarid[muuda | muuda lähteteksti]

Andamani saared, Nicobari saared ja muud saarerühmad moodustavad üheskoos India liiduala.[27] Seda tuntakse Andamanid ja Nicobarid nime all. Saared asetsevad India ookeanis, umbes 1370 km Indiast ning moodustavad piiri Bengali kaguosa lahe (läänes) ja Andamani mere (idas) vahel. Kokku on saari 572.[26]

Andamani saarte pindala on kokku 6408 km2 ning see hõlmavad rohkem kui 300 saart. Nende hulgas kolm suuremat saart on Põhja-Andaman, Kesk-Andaman ja Lõuna-Andaman ning ühiselt nimetatakse neid Suur Andamaniks.

Nicobari saared asuvad Sri Lankast umbes 1300 km ida pool.[28] Saarte pindala on 1841 km2. Nikobaarid koosnevad 19 saarest.

Lakshadweep[muuda | muuda lähteteksti]

India väikseim liidu territoorium Lakshadweep on saarestik, mis koosneb 36 saarest ja mille pindala on 32 km2. Territooriumi suurim saar on Androtti saar, mille pindala on 4,90 km2.

Loodusvarad[muuda | muuda lähteteksti]

Indias leidub mitmeid maavarasid. Nende hulgas on kivisüsi (mis on oma suuruselt neljas kivisöevaru maailmas), antimon, rauamaak, plii, mangaan, vilgukivi, boksiit, haruldaste muldmetallide elemendid, titaanimaak, kromiit, maagaas, teemandid, nafta ja lubjakivi.[29]

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Kliima erineb sõltuvalt laiuskraadist ja geograafilisest asukohast.

India kliimas domineerib Aasia mussoon.[30] Seetõttu on juunist oktoobrini sajab vihma, detsembrist veebruarini puhub kuivemat tuult ning märtsist maini on kliima kuiv ja kuum.

India kliimat mõjutavad tugevalt Himaalaja ja Thari kõrb. Himaalaja takistab Kesk-Aasia katabaatituulte ligipääsu, mistõttu on suurem osa India soojem kui ülejäänud alad, mis asuvad sarnastel laiuskraadidel. Thari kõrb meelitab ligi niiskusesisaldusega edala suve mussoonituuled. Need, ajavahemikul juunist oktoobrini, annavad suurema osa India sademetest.

India rannikualad on niisked ja soojad ning rohkete sadudega. Rannad ja kaguosa jäävad vihmaperioodi kõige raskemate rünnakute alla ning neid räsivad igal aastal tsüklonid ja üleujutused.[23]

Indias on ülekaalus neli suurt kliimagruppi: troopiline märg, troopiline kuiv, lähistroopiline niiske ja mägine.

Suvel on keskmine temperatuur 37,8–46,1°.[31]

  • India madalaim registreeritud temperatuur oli Ladakhis Drases –60,0°.[32]
  • Kõrgeim Indias registreeritud temperatuur oli Phalodis Jodhpuri ringkonnas Rajasthanis 51,0°.

Veestik[muuda | muuda lähteteksti]

Märgala[muuda | muuda lähteteksti]

Märgalade (välja arvatud jõed) kogupindala Indias on 58 286 000 ha ehk 18,4% kogu riigist.[30]

Jõed[muuda | muuda lähteteksti]

Indias on 8 suurt jõesüsteemi, kokku üle 400 jõe.[33]

India pikimad jõed:[34]

  1. Indus (suurem osa Pakistanis) – 3180 km
  2. Brashmaputra (suurem osa Tiibetis) – 2900 km
  3. Ganges – 2700 km
  4. Godavari – 1450 km
  5. Narmada – 1300 km
  6. Krishna – 1280 km
  7. Mahanadi – 880
  8. Kaveri – 785 km

Järved[muuda | muuda lähteteksti]

Wular – India suurim mageveejärv

Sambhar – India suurim järv

Mäestik[muuda | muuda lähteteksti]

Himaalaja mäestik[muuda | muuda lähteteksti]

Himaalaja mäestik moodustus umbes 30 miljonit aastat tagasi, kui India platoo eraldus Gondwanast ja põrkas põhja poole triivides kokku Euraasia laamaga. Selle kokkupõrke tulemusel kerkis maakoor üles ja moodustus kolm paralleelset mäeahelikku, mis hõlmavad tänapäeval 30 maailma kõrgeimat mäetippu.[23]

Himaalajas on 14 üle 8000 m kõrgust mäge, nende seas maailma kõrgeim mäetipp Mount Everest (8848 m).[23]

Mäed[muuda | muuda lähteteksti]

2017. aasta seisuga on India kõrgemad mäed järgmised:[35]

  1. Kanchenjunga – 8585,91 m (maailmas kolmas kõrgeim mägi)
  2. Nanda Devi – 7815,98 m
  3. Kamet – 7755,94 m
  4. Saltoro Kangri – 7747,91 m
  5. Saser Kangri I – 7672,12 m
  6. Mamostong Kangri – 7516,06 m
  7. Saser Kangri II – 7513,01 m
  8. Saser Kangri III – 7495,03 m
  9. Teram Kangri I – 7462,11 m
  10. Jongsong Peak – 7462,11m

Mets[muuda | muuda lähteteksti]

Mets moodustab 21,67% riigi territooriumist ehk 712 249 km2.[36] Indias on ligi 188 metsatüüpi.[37]

  • Tihedat metsa on 99 278 km2, see moodustab kogu metsast 3,02%.
  • Mõõdukalt tihedat metsa on 308 472 km2, see moodustab kogu metsast 9,38%
  • Hõredat metsa on 304 499 km2, see moodustab kogu metsast 9,26 %.

India metsade hulka kuuluvad igihaljad troopilised vihmametsad Andamani ja Nicobari saartel, Lääne-Ghatis ja Kirde osariikides; Himaalaja põhjaosas asuvad kuivad alpimetsad ja pool-igihaljad vihmametsad, lehtpuu mussoonmetsad, okasmetsad, subtroopilised männimetsad madalamal vööndil ja parasvöötme mägimetsad.[38]

  • Maksimaalne puude mitmekesisus on leitud Lääne-Ghati troopilistest niisketest igihaljastest ja pooligihaljastest metsadest.
  • Minimaalne puude mitmekesisus võib märgata subtroopilistes Jammu ja Kashmiri kuivades igihaljades metsades[37]

Andamani ja Nicobari saartel on troopilised igihaljad vihmametsad ja troopilised pooligihaljad vihmametsad. Lisaks sellele troopilised märjad mussoonmetsad.[30]

Taimed[muuda | muuda lähteteksti]

India territooriumil asub 12% kõikidest maailma registreeritud õistaimedest ja mitteõitsvatest taimedest. See sisaldab 15 000 liiki õistaimi, millest 35% on endeemilised. Need on koondunud Kirde-India, Lääne-Ghatsi, Loode-Himaalaja ning Andamani ja Nicobari saarte lillerikastesse piirkondadesse. [38]

India on koduks 167 erinevale liigile teravilja, hirssi, puuvilja, vürtsi, köögivilja, kaunvilja, kiud- ja õliseemnele.

Loomad[muuda | muuda lähteteksti]

Indias elab võrreldes ülejäänud maailmaga umbes 7,6% imetajaid, 14,7% kahepaikseid, 6% linde, 6,2% roomajaid.[30]

Samuti leidub seal 114 eri liiki kodustatud loomi.

India roomajate ja kahepaiksete loomastiku endemism on suur. Seal on umbes 187 endeemilist roomajat ja 110 endeemilist kahepaikset.[30]

Indias elutseb mitmeid Aasia kõige haruldasemaid loomi, nagu näiteks Bengali rebane, Aasia gepard, marmorist kass, Aasia lõvi, India elevant, India ninasarvik, Aasia vesipühvel jne.

Ohustatud liigid[muuda | muuda lähteteksti]

India alal leidub 172 loomaliiki, mida peetakse IUCN-i poolt ülemaailmselt ohustatuks, ehk 2,9% kogu maailmas ohustatud liikide arvust. Nende hulka kuulub 53 imetajat, 69 lindu, 23 roomajat ja 3 kahepaikset.[30]

Maakasutus[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aasta seisuga on maa jagunenud järgmiselt:[29]

Põllumajanduslikus kasutuses on 60,5% maast, sealhulgas haritava maana 52,8%, püsikultuuride all 4,2% ja püsikarjamaana 3,5%.

Metsade all on 23,1%, muud maad on 16,4%.

Niisutatud maa (aastal 2012) võtab enda alla 667 000 km2.

Aasia riikidest on kõige enam haritavat maad Indial. See on ligi 39 protsenti Aasia haritavast maast.[39]

Sümbolid ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]

India rahvusloom on tiiger, rahvuslind paabulind, rahvuslill lootos, rahvuspuu Bengali viigipuu, rahvuspuuvili mango.

India riigipühad on vabariigi aastapäev (26. jaanuar), iseseisvuspäev (15. august) ning Gandhi Jayanti (2. oktoober). Rahvuslikke pühi on kokku 14 (nende hulgas nt jõulud, Holi, Id-ul-Zuha ja Buddha Jayanti).[23]

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

India on mitmekesine paljurahvuseline riik, kus elavad tuhanded väikesed etnilised ja hõimurühmad. See keerukus tekkis pika ja kaasatud rände ja abielu sõlmimise protsessis. [40]Riigis on üle kahe tuhande etnilise rühma,[41] esindatud on kõik suuremad usundid, samuti neli peamist keelte perekonda (indoeuroopa, draviidi, austroasia ja sino-tiibeti keel) ning kaks keelelist isolaati (nihali keel)[42] räägitakse Maharashtra osades ja Burushaski keelt Jammu ja Kashmiri (Kashmir) osades). 1 000 000 inimest Indias on angloindiaanlased ja 700 000 Ameerika Ühendriikide läänlast elab Indias. Nad moodustavad üle 0,1% kogu India elanikkonnast. Üldiselt ületab India rahva keelelist, geneetilist ja kultuurilist mitmekesisust ainult Aafrika mandriosa.[43]India on 1,1 miljardi inimesega rahvaarvult Hiina järel maailma riikidest teisel kohal, kus elab ligi viiendik maailma elanikkonnast.

Aastatel 1975–2010 kahekordistus rahvaarv 1,2 miljardini, jõudes 1998. aastal miljardi piirini. Prognoositakse, et India ületab Hiina ja saab 2024. aastaks maailma kõige suurema rahvaarvuga riigiks.[44] Eeldatavasti saab sellest 2030. aastaks esimene riik, kus elab üle 1,5 miljardi inimese, ja elanikkond peaks aastaks 2050 kasvama 1,7 miljardit inimest.[45]

India elanikkonnast on üle 50% alla 25-aastaseid ja üle 65% alla 35-aastaseid. Eeldatakse, et 2020. aastal on indialase keskmine vanus 29 aastat, Hiina puhul 37 aastat, Jaapani puhul 48; ja aastaks 2030 peaks India sõltuvussuhe olema veidi üle 0,4.[46] Laste arv jõudis Indias siiski enam kui kümme aastat tagasi ja nüüd langeb. Alla viie aasta vanuste laste arv saavutas tipu 2007. aastal ja sellest ajast alates on see arv langenud. Alla 15-aastaste indiaanlaste arv saavutas tipu veidi hiljem (2011. aastal) ja on nüüd ka languses.[47]

Allolevad 2025. ja 2050. aasta rahvaarvu prognoosid.

Aasta Rahvaarv
1700 137 026 000
1725 140 413 000
1750 155 212 000
1775 198 344 000
1800 255 000 000
1825 256 469 000
1850 283 496 000
1875 300 963 000
1900 271 306 000
1925 263 071 000
1950 350 445 000
1975 600 763 000
2000 1 014 003 800
2005 1 094 985 000
2025 1 370 028 000
2050 1 706 951 000

Indias kõneldakse 2011. aasta rahvaloenduse järgi rohkem kui 1000 keelt, mille hulgast 121 keelel on üle 10 000 emakeelse kõneleja.[48] 78% elanikkonnast kõneleb indoaaria keeli, 19% draviidi keeli, 1,1% austroaasia keeli ja 1,01% Tiibeti-Birma keeli. Enim emakeelseid kõnelejaid on hindi keelel, mida rääkis emakeelena 2011. aasta seisuga 41% elanikkonnast.[49]

India suuremad linnad on Mumbai, Delhi, Chennai, Kolkata, Bangalore, Hyderabad, Ahmadabad, Pune, Surat ja Kanpur.

Linnades elab umbes 30 protsenti elanikest. Autot omab 2,5 protsenti elanikest.[34]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

India mitmekesine majandus hõlmab traditsioonilist põllumajandust külades, kaasaegset põllumajandust, käsitööd ja palju tööstuseid ja pakutavaid teenuseid. Veidi alla poole tööjõust on põllumajanduses, kuid kolmas sektor toob sisse lõviosa sissetulekutest, moodustades ligi kolmandiku India toodangust. Alates 21. sajandi algusest on India majanduskasv olnud stabiilne, 6-7% aastas.

Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) andmetel oli India nominaalne SKT väärtus aastal 2020 ligikaudu 2,6 triljonit dollarit, mis tegi temast kuuenda suurima nominaalse GDP-ga riigi sel aastal. India SKT elaniku kohta oli samal aastal 1877 dollarit, mis tähendas 142. kohta maailmas. India on üks maailma suuremaid ja kiiremini kasvavaid majandusi.[50]

India tööjõu suurus on Hiina järel teine maailmas, Indias on 472 miljonit tööjõulist inimest. Peaaegu 42% nendest on põllumajandussektoris, 26,18% sekundaarses sektoris ja 32,33% teenindussektoris.[51] Üle 94% nendest töötavad nn. organiseerimata sektoris, mis on sisuliselt füüsilisest isikust ettevõtjad ehk siis kalamehed, kudujad, parkalid, farmerid, istandustöölised jms.[52] Aastal 2017 maksis ainult 2% India tööjõust tulumaksu. [53]Olenemata organiseerimata sektori domineerivast osakaalust tööjõu hõives, on see ainult 57% India SKT-st või üheksa korda väiksem töötaja kohta, kui võrrelda organiseeritud sektori töölistega.[54] Nn. organiseeritud sektor koosneb riigiametnikest, riigi ettevõtetes töötavatest inimestest ja eraettevõtetes registreeritud töötajatest.

PricewaterhouseCoopers (PwC) 2011 aasta aruande kohaselt võib India SKP ostujõud ülevõtta Ameerika Ühendriikide oma aastaks 2045. Järgmise nelja aastakümne jooksul peaks India SKP kasvama keskmiselt 8% aastas, mis teeks Indiast potensiaalselt maailma kõige kiiremini kasvama majanduse aastani 2050. Aruandes tuuakse peamised kasvutegurid, milleks on: noor ja kiiresti kasvav tööealine elanikkond, töötleva tööstuse kasv, hariduse ja insenerioskuste taseme tões ja tarbijaturu pidev kasv, mille taga on kiirest kasvav keskklass.[55] Maailmapanga sõnul peab India jätkusuutliku majandusarengu saavutamiseks keskenduma avaliku sektori reformidele, infrastrukltuurile, põllumajandusele ja maaleu arengule, maaäja tööalaste eeskirjade kaotamisele, erainvesteeringute, ekspordi, hariduse ja tervishoiu soosimisele.[56]

Tööstusharud[muuda | muuda lähteteksti]

India on Hiina järel maailmas suuruselt teine põllumajandustootangu suuruse poolest.[57] Põhilised põllumajandus tooted on suhkruroog, riis, nisu, pühvlipiim, piim, kartulid, köögiviljad, banaanid, mais, mangod / guajaavid. [58] Uttar Pradesh, Punjab, Haryana, Madhya Pradesh, Andhra Pradesh, Telegana, Bihar, Lääne-Bengal, Gujarat ja Maharashtra on peamise põllumajandus osariigid Indias.

Põhi tööstusharud on tekstiil, kemikaalid, toiduainete töötlemine, teras, transpordivahendid, tsement, kaevandamine, nafta, masinad, tarkvara, ravimid.[59] India loodusvarade maht on suuruselt neljas maailmas, kaevandussektor on 2,5% riigi SKT-st. Samuti on India teine suurim söe, tsemendi, terase ja suuruselt kolmas elektri tootja maailmas.[60][61][62]

India telekommunikatsioonitööstus on mobiil-ja nutitelefonide ning internetikasutajate arvu poolest maailmas suuruselt teine. Aastal 2020 oli India mobiilsidevõrgu pakkuja Bharti Airtel maailmas suuruselt teine.[63] Samuti on suurenenud India IT sektori võimsus, kui aastal 1998 oli sektori osakaal SKT-st ainult 1,2%, siis aastaks 2019 on see tõusnud 7,7%-ni. India IT sektori kasv on tingitud suurest kogusest madala kuluga, kõrgel tasemel, inglise keelt kõnelevast spetsialisti kihist ja nõudluse suurenemisest allhankeid soovivate välistarbijate poolest ning aastaks 2025 oodatakse IT-sektori osakaalu tõusu 10%-ni SKT-st.[64]

Väliskaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2019 oli India suuruselt üheksas importija ja kaheteistkümnes eksportija maailmas.[58]

Peamised ekspordiartiklid on petrooleumitooted, vääriskivid, masinad, raud ja teras, kemikaalid, sõidukid ning rõivad. India on suuruselt teine tekstiili eksportija maailmas Hiina järel.[65] India on suurim üldiste ravimite tootja maailmas. India meditsiinitööstus varustab 50% maailma vaktsiini vajadustest. Samuti on riigil suul inseneride ja teadlaste ressurss, aastal 2019 tarnisid India ravimiettevõtted üle 80% antiretroviirusevastasest ravimitest, mida kasutatakse AIDS-i vastu võitlemiseks ning 50% kogu maailma vaktsiini nõudlusest.[66]

India ekspordib umbes 7500 tarbekaupa 140 riiki. India suurimad eskpordiriigid olid aastal 2019-2020 Ameerika Ühendriigid (16,94% kogu ekspordist), Araabia Ühendemiraadid (9,20%), Hiina (5,5%), Hongkong, Singapur, Ühendkuningriik, Holland, Saksamaa, Bangladesh ja Nepal.[67]

Peamised impordiartiklid on toornafta, vääriskivid, masinad, väetis ning raud ja teras. Aastal 2018 oli India maailma suurim söebriketi (27,2 miljardi dollari väärtuses), teemantide (24,9 miljardit dollarit), palmiõli, hõbeda ja mineraal või keemiliste väetiste importija.[68] Suurimad impordipartnerid olid Hiina (13,7% kogu impordist), Ameerika Ühendriigid (6,88%), Araabia Ühendemiraadid (5,8%), Saudi Araabia (5,55%), Iraak, Šveits, Hongkong, Lõuna-Korea, Indoneesia, Singapur.[69]

Sotsiaal-majanduslikud väljakutsed[muuda | muuda lähteteksti]

Olenemata majanduslikust kasvust viimastel aastakümnetel, on Indias endiselt sotsiaal-majanduslikud probleemid. Umbes 88 miljonit inimest ehk 6,7% India populatsioonist, elasid allpool maailmapanga rahvusvahelise vaesuspiiri ehk 1,25 dollarit päevas.[70]

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni arenguprogrammi aruande kohaselt suutis India kümne aasta perioodi (2005/2006–2015/2016) vahel vaesusest välja tuua 271 miljonit inimest.[71] Walk Free sihtasutuse aruande kohaselt elas aastal 2016 umbes 18,3 miljonit inimest (1,4% elanikkonnast) mingis tänapäeva orjanduse vormis nagu näiteks sunnitöö, lastetöö, inimkaubandus ja sunniviisiline kerjamine.[72]

Alates aastast 1991 on India majanduslik ebavõrdsus osariikide vahel kasvanud. Aastal 2007 rikkaim osariik oli üle kolme korra rikkam, kui vaeseim osariik. [73] Rikkaim liiduterritoorium või osariik on Maharashtra (420 miljardit dollarit) ning vaeseim Andaman ja Nicobari saar (930 miljonit dollarit).[74]

India on maailma neljas riik miljardäride arvu kohta, mis on indikaator ekstreemsest ebavõrdsusest. Kui 2000. aastal oli miljardäre 9, siis 2017. aastal juba 101.[75] Aastal 2020 haldas rikkaim 1% neljakordset summat, mida haldab alumine 70% populatsioonist.[76] Olgugi, et India on tippsihtkoht meditsiini turismi poolest, on riigis tervishoid luksus maksuvõimelistele. On leitud, et India osakaal on 17% ema surmadest maailmas ning 21% alla viieaastaste laste surmadest maailmas on samuti Indias.

Vaatamisväärsused[muuda | muuda lähteteksti]

Punane kindlus

Üks India suuremaid vaatamisväärsusi on haudehitis Tāj Mahal riigi põhjaosas Agra linna lähedal. Taj Mahal on ehitatud suurmogul šahh Džahani käsul, kes valitses kogu Indiat. Valitseja kutsus kokku oma aja suurimad kunstnikud, et püstitada armastatud naisele täiuslikem mausoleum. Päikesekiired valgustavad Taj Mahali, mis peegeldub hiigelbasseini vees kord pimestavvalge, kord roosa, kord kuldkollasena.[77] 2003. aastal külastas seda rohkem kui kolm miljonit inimest. Samuti on see UNESCO maailmapärandi nimistus.

Tähtis vaatamisväärsus on ka Punane fort (Red Fort), mis on samuti UNESCO maailmapärandi nimistus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis India ajalugu

India eelajaloolised paigad mäletavad aegu vähemalt 250 000 eKr, esimesed põllumajanduslikud asundused ilmusid umbes 7000. aastal eKr.[23]

Vanimad jäljed inimasustusest nüüdse India aladel on kiviaegsed varjupaigad Bhimbetkas Madhya Pradeshi osariigis, kust on leitud ka maalinguid. Paikne asustus ilmus Lääne-Indiasse 8500 aastat tagasi, arenedes lõpuks Induse kultuuriks,[78] mis pärineb aastast umbes aastast 3400 eKr. Induse ehk Harappa kultuuris kujunesid välja niisutuspõllundus, kindlustatud linnad (Kalibangan, Dhorãji) ja kaubandus. 18. sajandi järel eKr kultuuri põhiosa hääbus, kuid äärealadel (Lothal) säilis see umbkaudu 1000. aastani eKr.[79]

Induse tsivilisatsioonile järgnes vedade ajastu, mis pani aluse hinduismile ja India varase ühiskonna teistele kultuurilistele aspektidele, lõppedes 6. sajandil eKr.[80] II aastatuhande II poolel eKr tungisid Põhja- ja Loode-Indiasse aarjalased.[79] Umbkaudu 550 eKr rajati Indias terve rida iseseisvaid kuningriike ja vabariike, mida tuntakse Mahajanapadade nime all.[80] Esimene impeerium rajati Indias 321. aastal eKr, kui tundmatu seikleja Tšandragupta Maurja alistas Magadha (Biharis) valitseva Nandade dünastia valitseja ja rajas Dekkanis Narmada jõeni laienenud impeeriumi. Tšandragupta pojapojast Ašotkast (269–232 eKr) sai üks India suuremaid valitsejaid, kes laiendas Maurjae impeeriumi Afganistanist Karnatakani.[23]

3. sajandil eKr ühendasid India järk-järgult Maurya keisririigi alla Chandragupta Maurya, tema poeg Bindusara ning pojapoeg Ašoka.[81] 3. sajandist valitses Indiat Gupta dünastia; seda nimetatakse vahel "India kuldajaks".[82][83] Lõuna-India suurriikide hulka kuulusid Chalukya, Chola ja Vijayanagara keisririik. Sel ajastul õitsesid teadus, tehnika, insenerikunst, kunst, loogika, keeleteadus, kirjandus, matemaatika, astronoomia, usund.

Maalid Ajanta koobastes Aurangabadis Mahārāshtra osariigis, 6. sajand

Pärast islami sissetungi Kesk-Aasiast 10.–12. sajandil langes suurem osa Põhja-Indiast Delhi sultanaadi ning seejärel suurmogulite riigi võimu alla. Akbar Suure ajal valitsesid Indias kultuuriline ja majanduslik õitseng ning usuline harmoonia.[84][85] Moguli keisrid laiendasid oma riiki üle suurema osa Ees-Indiast. Samas panid mogulite võimule vastu mõned Kirde-India kuningriigid, millest tugevaim oli Ahomi kuningriik Assamis. Mogulite tagakiusamise tõttu arendasid sikhid välja võitluskunsti traditsiooni ning rajasid Sikhi impeeriumi, mis püsis kuni Inglise-sikhi sõdadeni 19. sajandi keskel.[86] Esimesena ohustas mogulite ülevõimu Rajputi hindu kuningas Maha Rana Pratap Mewarist 16. sajandil, seejärel aga Maratha konföderatsioon, mis valitses 18. sajandi keskpaigas suurt osa Indiast.[87]

16. sajandil asutasid Euroopa suurvõimud Portugal, Hollandi Vabariik, Prantsusmaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik‎ Indiasse oma kaubajaamad ning kasutasid ära India sisekonflikte, et rajada kolooniaid. 1856. aastaks oli enamik Indiast Briti Ida-India Kompanii mõju all.[88] Aasta hiljem pani ülemaaline mäss, mida tänapäeval nimetatakse India esimeseks iseseisvussõjaks või sipoide mässuks, kompanii võimu tõsiselt kõikuma, kuid kukkus lõpuks siiski läbi. Konflikti tulemusel kukutati Mogulite dünastia ja India muutus Suurbritanniaga personaalunioonis olevaks keisririigiks (Briti India), vasallidele anti garantiid.

Mahatma Gandhi (paremal) koos Jawaharlal Nehruga, 1937. Nehrust sai 1947. aastal India esimene peaminister

Uue keskklassi kujunemine osalt tööstuse arengu, kuid enamasti haritud indialaste koloniaalvalitsusse töölevõtmise tulemusena ning brittide avalik rassism äratasid indialaste poliitilise eneseteadvuse. 1885. aastal asutati India Rahvuskongress, mis esialgu aktsepteeris Suurbritannia valitsust, kuid hiljem kujunes välja radikaalne vasak tiib, mis seadis välismaalaste õiguse valitseda Indiat kahtluse alla.[89]

India oli Rahvasteliidu asutajaliige alates 10. jaanuarist 1920. 20. sajandil algatasid India Rahvuskongress ja teised poliitilised organisatsioonid üldrahvaliku iseseisvusliikumise.[90] Suurt osa liikumisest juhtisid Mahatma Gandhi ja India Rahvuskongress, pannes miljonid inimesed osalema mitmes ülemaalises vägivallatus kodanikuallumatuse aktis.[91]

1937. aastaks olid 14 provintsiadministratsioonist 11 Rahvuskongressi all, kuid arvuka moslemi vähemuse huvide esindamine ebaõnnestus ning selle juhid võtsid 1940. aastal vastu revolutsiooni, mis nõudis autonoomse autonoomse islamiriigi Pakistani loomist.[89]

15. augustil 1947 sai India Suurbritannialt iseseisvuse, kuid samal ajal eraldati islamienamusega alad, millest moodustati eraldi riik nimega Pakistan.[92] Senised vasallvalitsejad pidid liituma kas India või Pakistaniga, iseseisvumise võimalust neile ei antud. 26. jaanuaril 1950 sai Indiast vabariik ning jõustus uus konstitutsioon.[93]

India jagunemine ei kõrvaldanud India ja Pakistani vahelisi erimeelsusi (eriti Kashmiri, Pandžabi ja Bengali küsimuses), mis arenesid 1965. aastal sõjaks ja teravnesid uuesti 1971. aastal, peale Ida-Pakistanis iseseisva Bangladeshi moodustamist. Sõjaoht kerkis taas kui mõlemad maad arendasid 1998. aastal välja tuumarelva; ägedad kokkupõrked Kashmiri pärast 2002. aastal sisaldasid juba tuumasõja ähvardust. India sõjavägi sundis 1961. aastal portugallased nende rannikuklaavidest lahkuma, võitles 1962. aastal Hiinaga piiri pärast ja sekkus Sri Lankas, et kaitsta tamili vähemust (1986–1990).[89]

Iseseisvuse väljakuulutamisest saati on India pidanud võitlema usulise vägivalla, kastieelarvamuste, kommunistlike sisside, terrorismi ning separatistlike vastuhakkudega, eriti Jammu ja Kashmiri osariigis ning Kirde-Indias. 1990. aastatest saati on terrorism puudutanud paljusid India linnu. Indial on lahendamata piirivaidlused Hiina Rahvavabariigiga, mis 1962. aastal eskaleerusid Hiina-India sõjaks, ning Pakistaniga, millest said alguse sõjad 1947, 1965, 1971 ja 1999. India on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (toona veel Briti India nime all) blokivälisusliikumise asutajaliige.

Indial on tuumarelv; pärast esimest tuumakatsetust 1974. aastal[94] toimusid järgmised viis katsetust alles 1998.[94] Alates 1991. aastast on majandusreformid[95] toonud India maailma kiireimini kasvavate majanduste sekka.[96]

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

India kultuur on enam kui 4500 aastat vana.[97] Vedade ajastul (u 1750/1500–500 e.m.a) pandi alus hinduistlikule filosoofiale, mütoloogiale, teoloogiale ja kirjandusele. Tekkisid mitmed uskumused ja tavad, mida järgitakse tänaseni, näiteks dhárma, kárma, yóga ja mokṣa.[98] India paistab silma usulise mitmekesisuse poolest. Riigi levinumate usundite hulka kuuluvad hinduism, budism, sikhism, islam, kristlus ja džainism.[99] Levinuimat usundit, hinduismi, on kujundanud mitmed mõtteviisid, sealhulgas upanišadid,[100] yogasūtra, bhakti[101] ja budistlik filosoofia.[102]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Rabindranath Tagore (1909) oli bengali autor, kelle tööde hulka kuulus muu hulgas ka India rahvushümn Jana-Gana-Mana.

India kirjandus sai alguse ajavahemikus 1500 e.m.a. – 1200 m.a.j. sanskriti keeles.[103] Tähtsaimate sanskritikeelsete kirjandusteoste hulka kuuluvad Rigveda (u 1500 e.m.a. – 1200 e.m.a.), eeposed Mahābhārata (u 400 e.m.a. – 400 m.a.j.) ja Rāmājana (u 300 e.m.a.), Abhijñānaśākuntalam (u 5. sajandil m.a.j.) ning Mahākāvya luule. 14.–18. sajand oli India kirjandustraditsiooni jaoks drastiliste muutuste ajavahemik, millele iseloomulikud teosed kirjutasid poeedid Kabīr, Tulsīdās ja Guru Nānak. Seda ajavahemikku iseloomustab eriilmeline ja lai mõtte- ja tundeväljendus, mistõttu erinevad keskaegsed India kirjandusteosed oluliselt klassikalisest kirjandustraditsioonist.[104] 19. sajandil ilmusid India kirjanike huviorbiiti sotsiaalküsimused ja psühholoogilised kirjeldused. 20. sajandil mõjutas India kirjandust bengali poeet ja filosoof, Rabindranath Tagore,[105] kes on võitnud ka Nobeli kirjandusauhinna.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Suur osa India arhitektuurist, sealhulgas Tāj Mahal ja teised suurmogulite ja Lõuna-India arhitektuuri näited, ühendavad kohalikud traditsioonid välismaalt sissetoodud stiiliga.[106] Vāstu śāstra, otsetõlkes 'ehitamise teadus' või 'arhitektuur', avastab loodusseaduste ja ehitiste seoseid, kasutades geomeetriat.[107] Erinevate Indias levinud arhitektuuristiilide seast on kaks tuntumat vastanduvat ajaloolist stiili hindu templiarhitektuur ja indo-islami arhitektuur. Mõlematel on hulgaliselt regionaalseid alajaotusi. Hindu templiarhitektuuri jaotatakse peamiselt Põhja-India ja Lõuna-India arhitektuuriks. Põhja-India arhitektuuri hiilgeaeg oli Rashtrakuta, Hoysala, Chola, Chera, Pandyan-i ja Vijayanagara Impeeriumi ajal. Esimene suur islamiriik Indias oli Delhi sultanaat, mille mõju all kujunes indo-islami arhitektuur, mis ühendas India ja Islami arhitektuuri tunnusjooni. Suurmogulite riigi valitsemisajal kujunes suurmogulite arhitektuur, mida peetakse indo-islami arhitektuuri tippajaks ning Tāj Mahal-i nende panuse tipuks. Indo-islami arhitektuur mõjutas ja rajput-i ja sikh-i stiile.

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

India muusika varieerub regiooniti. Klassikaliseks muusikaks loetakse põhja hindustani ja lõuna Karnataka muusikat ja nende erinevaid rahvapäraseid edasiarendusi.[108] Regiooniti on menukad filmi- ja folkmuusika. Tuntud näiteks folkmuusikast on baulide sünkretism.

Tants[muuda | muuda lähteteksti]

Manipuri dramaatilises tantsuetenduses etendatakse tihti Radha ja Krišna armulugu.

Paremini tuntud India rahvatantsudeks on Punjami bhangra, Assami bihu, Jharkhandi, Odisha ja Lääne-Bengali Jhumair ja chhau, Gujarati garba ja dandiya, Rajastani ghoomar ja Maharashtra lavani. India muusika-, tantsu ja teatriakadeemia on omistanud kaheksale tantsustiilile klassikalise tantsu staatuse. Paljud neist on jutustava vormiga ja sisaldavad mütoloogilisi elemente. Need stiilid on Tamil Nadu osariigi bharatanatyam, Uttar Pradeshi kathak, Kerala kathakali ja mohiniyattam, Andhra Pradeshi kuchipudi, Manipuri manipuri, Odisha odissi ja Assami sattriya.[109]

India vanim tantsu, draama ja muusika käsiraamat on mõttetark Bharata 2 sajandil kirjutatud natya shastra. Tuntud ka kui viies veeda, õpetab ta, et kõik kunstid on jumalate loodud, nende endi ja inimeste meelelahutuseks. Ka madala kasti shuudrad ja heidikute klassi kuulujad tohtisid osaleda kunstides. Enamus näitlejaid ja tantsijaid olidki madalat päritolu, ka heidikute klassist. India kunst põhineb mõistetel rasa ja bhava mis tähendavad vastavalt maitse ja meeleseisund. 9 rasat - armastus, julgus, rõõm, viha, raev, kahju, hirm, üllatus ja vaimne rahu segunevad omakorda erinevate meeleseisunditega mida on omakorda 33 kuni 49. Klassikaline tants ja draama jutustab eeposte lugusid kõrgelt stiliseritud vormis, läbi keeruliste mudrate ehk käeliigutuste ja keha asendite. Näiteks on ainüksi silma avamiseks vähemalt 36 erinevat viisi. Seega alustatakse klassikalise tantsu õppimist varases eas samamoodi nagu lääne ühiskonnas balletti.

Manipuri tants tuleb kirde Indiast, Birma piiri äärsest Manipuri osariigist. Tantsijate õrn õõtsumine ja sirged triibulised seelikud, mis meenutavad rohkem Birma rahvariideid, jätavad neist mulje, kui nukkudest keerleval alusel. Rabindranath Tagore oli vaimustatud Manipuri tantsust ja tänu tema toetusele sai see tants maailmas tuntuks. Kõikidest India klassikalise tantsu stiilidest on see tehniliselt vähenõudvaim. Manipuris valitseb uskumus, et kui iga külaelanik ei tantsi vähemalt ühe kuu aastas, saavad jumalad nii vihaseks, et saadavad neile üleujutuse või tulekahju. Kolm korda aastas peetakse täiskuul 18 tunniseid etendusi, mis on pühad ja mida osariigist väljaspool ei tohi etendada. [110]

Lõuna India klassikaline tants[muuda | muuda lähteteksti]

Bharata natyam lõuna india klassikaline tants on selle õpetuse puhtaima vormi esindaja ja on nime saanud natya shastra ja autori Bharata järgi. Bharata natyami keskus on ajalooliselt Chennais, selle kõrvale on moodsa keskusena tekkinud New Delhi. Etendus kestab kuni paar tundi. Tantsijad on tavaliselt ilusad naised, värvilistes üsna liibuvates sarides, kaunistatud peaehetes, juustes jasmiiniõied ja käte ümber kuldsed käevõrud. Tantsitakse paljajalu, lärmakate kellukestega pahkluude ümber. Etendus koosneb kolmest osast allarippu, padas ja tillama. Viimane osa kulmineerub üha kiirenevas tempos keerutamise ja jalgade trampimisega, mis on sarnane Nataraja universumi loomise tantsule.

Kuchipudi on 17 sajandil samanimelises külas Andhra Pradeshis tekkinud klassikaline lõuna india tants. Ta segab pühadust sündsusetusega ja on tänapaeval väga populaarne New Delhis, Andhra Pradeshis ja Tamil Nadus.

Kathakali on enim viimistetud klassikalise tantsu vorm mis sai alguse Malabari rannikul Kerala osariigis. Tavaliselt ōues toimuvad tendused võivad kesta kuni 12 tundi, kaasates terve meeskonna esinejaid, kes kõik on meessoost. Materjaliks on reeglina eeposed Ramayana ja Mahabharata. Laval on muusikud ja tantsijad, harva kui kasutatakse rekvisiite, kuid tantsijate kostüümid ja meik on ehitud ning ülikeerulised. Kandes suuri koletislike maske hüppavad ja kriiskavad tantsijad muusikute trummide ja taldrikute rütmis. Pikad värvitud küüned annavad mudratele võimsa lisaeffekti. Kōik tantsijad näevad välja kui deemonid, kuid tundes eepost oskavad kohalikud vahet teha kangelastel ja kurikaeladel vahet teha. [111]

Rahvatants[muuda | muuda lähteteksti]

India rahvatantsul on peaaegu sama palju stiile kui on erinevaid külasid. Teemad peegeldavad külaelu ja tavaliselt jutustavad sündsusetuid lugusid vōrgutatud ja armukese poolt hüljatud neiudest. Kurikaelteks on nendes lugudes ka koletislik ämm või ahne maaomanik. Enamusel küladest on erilised rituaalsed tantsud haiguste ärahoidmiseks. Haigust etendav jumalus ehitakse, seejärel sõidutatakse ta muusikute ja tantsijate saatel kaarikul külapiirile ja lükatakse piiritaha naabritele. Veel on levinud kepitants, kus kahes vastassuunas liikuvas ringis hoiavad mehed ja naised kahte pulka kätes. Pidevalt kiiremini liikudes löövad nad pulki vastakuti. Tantsivad akrobaadid kes esinesid linaparkides ja festivalidel esitasid tihti Põleva mõõga neelamise ja Sütel kõndimise tantsu.[112]

Teater ja kino[muuda | muuda lähteteksti]

India teater sulatab kokku muusika, tantsu ja improviseeritud või kirjutatud dialoogi.[113] Tihti sugeneb teater hindu mütoloodiast, kuid laenab ka keskaegsetest romanssidest või sotsiaalsetest ja poliitilistest juhtumistest. India teatri hulka loetakse Guajarati piirkonna bhavai, Lääne-Bengali jatra, Põhja-India nautanki ja ramlila ning Maharashtra tamasha.[114] India teatriakadeemia (National School of Drama) asub New Delhis. See on eraldiseisev organisatsioon India kultuuriministeeriumi all.[115] India filmitööstus toodab maailma vaadatumaid filme.[116] Kinotööstus on juurdunud assami, bengali, bhodžpuri, hindi, kannada, malajalami, pandžabi, guadžarati, marathi, oria, tamili ja telugu keelekultuuris.[117] Hindi filmitööstus (Bollywood) moodustab suurima sektori (43%) kassatulust, sellele järgnevad Lõuna-India telugu ja tamili filmitööstused (kokku 36%).[118]

Söögikultuur[muuda | muuda lähteteksti]

India rahvusköögis on mitmekesine valik piirkondlikke ja traditsioonilisi roogi. Tänu erinevatele mullatüüpidele, kliimale, kultuurile, etnilistele rühmadele ja okupatsioonidele vahelduvad road teineteisest oluliselt, kasutades kohalikke vürtse, ürte, aed- ja puuvilju. Toitumisharjumusi Indias on mõjutanud ka religioon, eriti hinduistlikud valikud ja traditsioonid,[119] Islami võimu all olek, eriti suurmogulite riik, portugallaste saabumine India edelarannikule ning Briti võimu all olek. Viimased kolm mõjutajat peegelduvad roogades nagu pilaff ja biryani, vindaloo, tiffin ja Railway lambakarri.[120] Varem olid Lõuna-Ameerikast Indiasse jõudnud kartul, tomat, mais, pähkel, india pähkel, ananass, guaav ja tšillipipar, mis muutusid India toidukultuuris tähtsaks.[121] Vastukaaluks oli India ja Euroopa vaheline kauplemine vürtsidega katalüstiks Euroopa suurtele maadeavastustele.[122]

Pidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Kevadel:[23]

  • Vasantahabba – üks Bangalore oodatumaid tantsupidustusi. Kogu India tunnustatud esinejaid saab näha koidust ehani.
  • Elephanta festival – klassikalise tantsu ja muusika vabaõhupidustus, kus esinevad tuntud artistid.
  • Kala Ghoda festival – kahenädalane visuaal- ja esituskunsti ekstravaganza toimub Mumbai tähtsamais piirkonnas Kala Ghodas.

Suvel:[23]

  • Baisakhi – pidustus kuulutab Põhja-Indias viljakoristushooaja algust.
  • Rahvusvaheline lillefestival – Sikkimis leiduvate eksootiliste õistaimede näitus sisaldab muuhulgas umbes 500 orhideeliiki.
  • Rahvusvaheline mangofestival

Talvel:[23]

  • Vabariigi aastapäev (26. jaanuar)
  • Kõrbepidustus – kolmepäevane kultuuripidu liivadüünidel kaamelite võitluste, kaamelipolo, rahvatantsude ja muusikaga.

Praktilist infot[muuda | muuda lähteteksti]

  • Liiklus on vasakpoolne.
  • Kuupäevavorming: dd/mm/yyyy
  • Sihtnumber koosneb 6 numbrist.
  • Ametlik mõõdusüsteem: meetermõõdustik (SI).
  • Elektrivõrk: 220 V; 50 Hz
  • Telesignaal: PAL B/G
  • Majandusaasta algab 1. aprillil.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Saeed Khan. "There's no national language in India: Gujarat High Court". The Times of India, 25.01.2010. Vaadatud 27.06.2018. Inglise.
  2. The World Factbook, vaadatud 2.01.2021.
  3. "India". Vaadatud 16.02.2021.
  4. "India", Oxford English Dictionary, second edition, 2100a.d. Oxford University Press.
  5. Basham, A. L. (2000). The Wonder That Was India. South Asia Books. ISBN 0-283-99257-3. 
  6. Official name of the Union. Courts Informatics Division, National Informatics Centre, Ministry of Comm. and Information Tech. Vaadatud 8.07.2007.
  7. Hindustan. Encyclopædia Britannica. Vaadatud 18.06.2007.
  8. https://www.britannica.com/place/New-Delhi
  9. New Delhi
  10. https://www.britannica.com/place/New-Delhi
  11. https://en.wikipedia.org/wiki/Politics_of_India
  12. https://www.britannica.com/place/India/Constitutional-structure#ref46434
  13. https://en.wikipedia.org/wiki/Lok_Sabha
  14. https://en.wikipedia.org/wiki/Rajya_Sabha
  15. https://en.wikipedia.org/wiki/President_of_India
  16. https://en.wikipedia.org/wiki/President_of_India
  17. https://en.wikipedia.org/wiki/Prime_Minister_of_India
  18. https://en.wikipedia.org/wiki/Government_of_India
  19. https://en.wikipedia.org/wiki/Politics_of_India
  20. https://en.wikipedia.org/wiki/Government_of_India
  21. https://en.wikipedia.org/wiki/Supreme_Court_of_India
  22. https://en.wikipedia.org/wiki/Elections_in_India
  23. 23,00 23,01 23,02 23,03 23,04 23,05 23,06 23,07 23,08 23,09 23,10 (2011). India. Tallinn: Koolibri. 
  24. "Incredible Islands of India".
  25. "Coastal processes along the Indian coastline".
  26. 26,0 26,1 "List of islands of India".
  27. "Andaman Islands".
  28. "Nicobar Islands".
  29. 29,0 29,1 "The World Factbook - India".
  30. 30,0 30,1 30,2 30,3 30,4 30,5 "Biodiversity Profile of India".
  31. "Weather Atlas".
  32. "Climate of India".
  33. "List of rivers of India".
  34. 34,0 34,1 Koit Rannas (2012). India - Himaalajast ookeanini. Kunst. 
  35. "Highest mountains of India".
  36. "India State of Forest Report 2019".
  37. 37,0 37,1 "Forest types and Biodiversity".
  38. 38,0 38,1 "Forest observational studies in India".
  39. "General Facts".
  40. R.Champakalakshmi. "India". Britannica, 10.02.2021. Vaadatud 16.02.2021.
  41. BUREAU OF SOUTH AND CENTRAL ASIAN AFFAIRS. "U.S. Relations With India". U.S. Department of State, 9.10.2015. Vaadatud 16.02.2021.
  42. Ethnologue Language of The World. "Ethnologue report for language Isolate". Ethnologue Language of The World. Vaadatud 16.02.2021.
  43. Library of Congress – Federal Research Division. "COUNTRY PROFILE: INDIA". Library of Congress – Federal Research Division, Detsember 2004. Vaadatud 16.02.2021.
  44. The Times of India. "India's population to surpass that of China around 2024: UN". The Times of India, 21.juuni 2017. Vaadatud 16.02.2021.
  45. Rick Gladstone. "India Will Be Most Populous Country Sooner Than Thought, U.N. Says". The New York Times, 29.02.2015. Vaadatud 16.02.2021.
  46. Kaushik Basu. "India's demographic dividend". BBC News, 25.07.2007. Vaadatud 16.02.2021.
  47. Hannah Ritchie. "India’s population growth will come to an end: the number of children has already peaked". Our World in Data, 15.01.2019. Vaadatud 16.02.2021.
  48. PTI. "More Than 19,500 Languages Spoken In India: Census". The Indian Express. Vaadatud 16.02.2021.
  49. Office of The Registrar General. "SCHEDULED LANGUAGES IN DESCENDING ORDER OF SPEAKERS' STRENGTH - 2011". 2011. Vaadatud 16.02.2021.
  50. IMF. "World Economic Outlook Database". International Monetary Fund, Oktoober 2020. Vaadatud 18.02.2021.
  51. International Labour Organization, ILOSTAT database.. "Labor force - India 2020". Vaadatud 12.02.2021.
  52. Government of India Planning Commission New Delhi. "Labour Laws And Other Labour Regulations". Vaadatud 12.02.2021.
  53. "Why Do So Few People Pay Income Tax In India?".
  54. "Measuring the unorganized sector in India".
  55. PwC. "The World in 2050".
  56. "India Overlook 2020".
  57. "India: An agricultural powerhouse of the world". Business Standard.
  58. 58,0 58,1 World Trade Organisation. "World Trade Statistical Review 2020". 2020. Vaadatud 18.02.2021.
  59. The World Factbook. "India - Economy".
  60. Investopedia. "10 Countries With The Most Natural Resources". 25 Juuni 2019.
  61. Worldsteel Association. "World Crude Steel Production - Summary".
  62. "BP Statistical Review of World Energy".
  63. [https://assets.airtel.in/teams/simplycms/web/docs/Quarterl_IR_Pack_Bharti_Airtel_Consolidated-030221.pdf"Quarterly report on the results for the third quarter and nine months ended December 31, 2020"].
  64. "INDIAN IT & BPM INDUSTRY REPORT".
  65. "Top textile exporting countries worldwide 2019".
  66. India Brand Equity Foundation. "Indian Pharmaceuticals Indistry Report (November 2020)".
  67. "India’s Top Trading Partners".
  68. The Observation of Economic Complexity. "India product Trade".
  69. Statistia. "Distribution of India's imports in financial year 2019".
  70. The Hindu. "8% GDP growth helped reduce poverty: UN report".
  71. UNDP. "271 million fewer poor people in India".
  72. "How many people are in modern slavery in India?".
  73. "Inequality in India: A survey of recent trend".
  74. The World Economic Outlook (WEO). "MOSPI Gross State Domestic Product".
  75. Oxfam International. "India: extreme inequality in numbers".
  76. Oxfam. "Wealth of India's richest 1% more than 4-times of total for 70% poorest.".
  77. (2009). Maailmaimed. Sinisukk. 
  78. Introduction to the Ancient Indus Valley Harappa, 1996. Vaadatud 18.06.2007.
  79. 79,0 79,1 Eesti Entsüklopeedia, kd 15, "Maailma maad". Tallinn: Entsüklopeediakirjastus, 2007. "India. Ajalugu", lk 229–231
  80. 80,0 80,1 Krishna Reddy (2003). Indian History. New Delhi: Tata McGraw Hill. lk A107. ISBN 0-07-048369-8. 
  81. Jona Lendering. Maurya dynasty. Vaadatud 17.06.2007.
  82. Ancient History. National Informatics Centre. Vaadatud 15.07.2014.
  83. Heitzman, James. (2007). Gupta Dynasty. Microsoft Encarta Online Encyclopedia, 2007. Vaadatud 31.10.2009.
  84. The Mughal Legacy
  85. The Mughal World: Life in India's Last Golden Age
  86. The Mughals: The Sikhs. Vaadatud 15.07.2014.
  87. The Mughals: The Marathas.
  88. History: Indian Freedom Struggle (1857–1947). National Informatics Centre. Vaadatud 15.07.2014.
  89. 89,0 89,1 89,2 Geoffrey Parker (2007). Maailma lühiajalugu. Tallinn: TEA Kirjastus. 
  90. Markovits, Claude, toim. (2004). A History of Modern India, 1480–1950. Anthem South Asian Studies. Anthem Press. lk 345. ISBN 1-84331-152-6. 
  91. John Farndon. (1997). Concise Encyclopedia. Dorling Kindersley Limited. lk 455. ISBN 0-7513-5911-4. 
  92. John Farndon. (1997). Concise Encyclopedia. Dorling Kindersley Limited. lk 322. ISBN 0-7513-5911-4. 
  93. CIA Factbook: India. CIA Factbook. Vaadatud 10.03.2007.
  94. 94,0 94,1 India Profile. Nuclear Threat Initiative, 2003. Vaadatud 20.06.2007.
  95. Montek Singh Ahluwalia. Economic Reforms in India since 1991: Has Gradualism Worked?. Journal of Economic Perspectives, 2002 (MS Word). Vaadatud 13.06.2007.
  96. India is the second fastest growing economy. Economic Research Service, USDA. Vaadatud 5.08.2007.
  97. Kuiper, K., ed. (2010), The Culture of India, Britannica Educational Publishing, ISBN 978-1-61530-203-1, retrieved 24 July 2011
  98. Kuiper, K., ed. (2010), The Culture of India, Britannica Educational Publishing, ISBN 978-1-61530-203-1, retrieved 24 July 2011
  99. Heehs, P., ed. (1 September 2002), Indian Religions: A Historical Reader of Spiritual Expression and Experience, New York University Press, ISBN 978-0-8147-3650-0, retrieved 24 July 2011
  100. Deutsch, E. (30 April 1969), Advaita Vedānta: A Philosophical Reconstruction, University of Hawaii Press, ISBN 978-0-8248-0271-4
  101. Heehs, P., ed. (1 September 2002), Indian Religions: A Historical Reader of Spiritual Expression and Experience, New York University Press, ISBN 978-0-8147-3650-0, retrieved 24 July 2011
  102. Nakamura, H. (1 April 1999), Indian Buddhism: A Survey with Bibliographical Notes, Buddhist Tradition Series (12th ed.), Motilal Banarsidass, ISBN 978-81-208-0272-8
  103. Hoiberg, D.; Ramchandani, I. (2000), Students' Britannica India: Select Essays, Popular Prakashan, ISBN 978-0-85229-762-9
  104. Das, S. K. (1 January 2005), A History of Indian Literature, 500–1399: From Courtly to the Popular, Sahitya Akademi, ISBN 978-81-260-2171-0
  105. Datta, A. (2006), The Encyclopaedia of Indian Literature, 2, Sahitya Akademi, ISBN 978-81-260-1194-0
  106. Kuiper, K., ed. (2010), The Culture of India, Britannica Educational Publishing, ISBN 978-1-61530-203-1, retrieved 24 July 2011
  107. Kumar, V. (January 2000), Vastushastra, All You Wanted to Know About Series (2nd ed.), Sterling Publishing, ISBN 978-81-207-2199-9
  108. Massey, R.; Massey, J (1998), The Music of India, Abhinav Publications, ISBN 978-81-7017-332-8
  109. "South Asian Arts: Indian Dance", Encyclopædia Britannica, retrieved 17 July 2011
  110. Wolpert Stanley1991.India.Berkley.University of California Press
  111. Wolpert
  112. Wolpert
  113. Lal, A. (2004), The Oxford Companion to Indian Theatre, Oxford University Press, ISBN 978-0-19-564446-3, retrieved 24 July 2011
  114. Karanth, S. K. (October 2002), Yakṣagāna, Abhinav Publications, ISBN 978-81-7017-357-1
  115. "The Sunday Tribune – Spectrum". www.tribuneindia.com. Archived from the original on 10 October 2017. Retrieved 4 October 2017.
  116. Dissanayake, W. K.; Gokulsing, M. (May 2004), Indian Popular Cinema: A Narrative of Cultural Change (2nd ed.), Trentham Books, ISBN 978-1-85856-329-9
  117. Rajadhyaksha, A.; Willemen, P., eds. (22 January 1999), Encyclopaedia of Indian Cinema (2nd ed.), British Film Institute, ISBN 978-0-85170-669-6
  118. "The Digital March Media & Entertainment in South India" (PDF). Deloitte. Retrieved 21 April 2014.
  119. Dias (1 January 1996). Steward, The. Orient Blackswan. p. 215. ISBN 978-81-250-0325-0. Archived from the original on 28 May 2013. Retrieved 29 June 2012.
  120. Gesteland, Richard R.; Gesteland, Mary C. (23 February 2010). India: Cross-cultural Business Behavior : for Business People, Expatriates and Scholars. Copenhagen Business School Press DK. p. 176. ISBN 978-87-630-0222-6. Archived from the original on 28 May 2013. Retrieved 29 June 2012.
  121. D Balasubramanian (16 October 2008). "Potato: historically important vegetable". The Hindu. Chennai, India. Archived from the original on 12 July 2012. Retrieved 26 June 2012.
  122. Cornillez, Louise Marie M. (Spring 1999). "The History of the Spice Trade in India". english.emory.edu. Archived from the original on 3 October 2012. Retrieved 30 August 2016.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]