Hans Henrik von Essen

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Hans Henrik von Essen. Johan Erik Bolinderi miniatuur

Hans Henrik von Essen (ka Hans Henric von Essen või Hans Heinrich von Essen; 26. september 1755 Kavlåsi loss, Västergötland28. juuli 1824 Uddevalla) oli Rootsi sõjaväelane ja riigitegelane, auastmelt feldmarssal. Aastail 18001809 oli ta Rootsi Pommeri ja vahemikus 18141816 Norra kindralkuberner.[1][2] Ta oli krahv.

Noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Hans Henrik von Essen sündis Rootsi riigitegelase vabahärra Fredrik Ulrik von Esseni (1721–1781) ja Anne Charlotte Kruuse af Verchou (1729–1795) pojana.[1][2] Essenid pärinesid Eestimaalt. Hans Henriku vanaisa vabahärra Reinhold Wilhelm von Essen oli Rootsi kindralmajor ja Harjumaal Rapla kihelkonnas asuva Lellapere mõisa omanik.[3]

Juba 1768. aastal asus Hans Henrik von Essen Rootsi krooni ratsaväeteenistusse. Nooruses õppis ta Uppsala ja Göttingeni ülikoolis.[1]

18-aastaselt sai ta kornetiks Västgöta ratsaväerügemendis.[4]

1777. aastal, olles leitnandi auastmes, asus ta teenima Stockholmi kuningapalees, kus tutvus kuningas Gustav III-ga.[1] Ta saatis kuningat mitmel tema ringreisil Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Essen nimetati ka õukonna tallmeistriks.[4]

1787. aastal ülendati Essen ooberstiks ning 1788. aastal nimetati ta õukonna esimeseks tallmeistriks. 1789. aastal sai temast Bohusläni tragunirügemendi ülem ning 1792. aastal Kergetragunikorpuse ülem.[4]

1792. aastal sai Essen teada aadlike plaanist mõrvata kuningas. Ta üritas takistada kuningat minemast maskiballile, kus teda tulistati ja ta surmavalt viga sai. Just Essen käskis kohe sulgeda kõik väljapääsud ooperiteatrist, et tulistaja põgenema ei pääseks.[1]

Essen määrati mitmesse kõrgesse õukonnaametisse ja 17951797 oli ta Stockholmi asehaldur. Sellelt ametikohalt lahkus ta vastuolude tõttu noore kuninga Gustav IV Adolfiga.[1]

1795. aastal sai Hans Henrik von Essen kindralmajori auastme.[4] 1796. aastal saatis ta Rootsi regenti hertsog Karli tema visiidil Peterburi.[1] Samal aastal nimetati ta ka riigitallmeistriks.[4]

Tegevus Pommeri kindralkubernerina[muuda | muuda lähteteksti]

1800. aasta aprillis sai Essenist Pommeri kindralkuberner. Seal viis ta läbi mitu reformi, muuhulgas kaotati pärisorjus ja täiustati Stralsundi kaitsesüsteeme.[1] 1805. aastal ülendati ta kindralleitnandiks.[4]

1807. aastal tungisid Prantsusmaa väed Pommerisse ning Hans Henrik von Essen näitas end nende vastu võideldes nutika ja külmaverelise väejuhina. Pärast rootslaste võitu Prantsuse vägede üle sõlmis Prantsusmaa kindral Mortier Esseniga Rootsile soodsa relvarahu.[1][5]

Peatselt saabus Pommerisse aga Gustav IV Adolf, kes rikkus prantslastega sõlmitud relvarahu ja kokkuvõttes kaotas Pommeri. Essen kritiseeris kuninga tegevust ning saadeti erru.[1] Samal aastal oli ta saanud ratsaväekindrali auastme.[4]

Järgmised kaks aastat elas Hans Henrik von Essen oma mõisas Vikis Upplandis.[1]

1809. aastal kukutati Gustav IV Adolf. Hertsog Karl nimetas Esseni riiginõukogu liikmeks ja annetas talle 29. aprillil krahvitiitli.[6] Sama aasta septembris saadeti ta rahuläbirääkimistele Pariisi, kus juhtis Rootsi delegatsiooni. Läbirääkimiste tulemusel sai Rootsi taas Pommeri oma valdusse. 1810. aasta jaanuaris sai temast taas Pommeri kindralkuberner, kuid sellele ametipostile jäi ta vaid lühikeseks ajaks.[1]

Sama aasta sügisel sai ta ülesandeks vastu võtta uus troonipärija, Prantsusmaa marssal Jean-Baptiste Bernadotte.[1]

Norra sõjakäik ja tegevus Norra kindralkubernerina[muuda | muuda lähteteksti]

Hans Heinrich von Essen. Autor: Per Krafft noorem (1777–1863)

1811. aastal ülendati ta feldmarssaliks ja tema juhtida anti Rootsi läänerannikul asunud väeosad. 1812. aastal sai ta ülesandeks vallutada Norra. Sõjategevust ei saanud siiski alustada, enne kui sõda mujal Euroopas oli lõppenud. 15. jaanuaril 1814, üks päev pärast Kieli lepingu sõlmimist, sai Essen käsu vallutada Norra. 13. veebruaril nimetati ta Norra kindralkuberneriks.[1]

Essen läks Norrasse suhteliselt väheste sõduritega ega soovinud kasutada sõjalist jõudu Rootsi-vastast opositsiooni loova Taani printsi Christian Frederiki ja tema pooldajate vastu. Essen püüdis norralaste toetust saada rahumeelsel moel. Ta kutsus oma peakorterisse Strömstadis läbirääkimistele Norra esindajad. Samuti toetas ta piiriäärseid Norra talumehi, andes neile raha ja seemnevilja. Peatselt selgus, et sõjalise jõu kasutamine on vältimatu. Sõjakäigu juhtimise võttis enda peale kroonprints Karl Johan ja Essen määrati Rootsi 2. armeekorpuse juhiks. Suuri lahinguid ei toimunud ja pärast mõnepäevast sõjakäiku kuulutati välja relvarahu. Essen seadis Fredrikshaldis sisse oma peakorteri.[1]

Algselt olid Norra kindralkubernerile ette nähtud väga suured volitused, kuid 1814. aasta mais vastu võetud Norra põhiseadus piiras oluliselt Esseni võimu. Lisaks kindralkuberneri ametikohale oli Essen ka Kristiania ülikooli kantsler ja Norra armee ülemjuhataja.[1]

Hoolimata oma võimu kärpimisest, oli Essen siiski Norra kõige mõjukam isik, eelkõige tänu oma sõjaväe ülemjuhataja positsioonile. Ta valmistas ette 1817. aasta Norra sõjaväereformi, mis vähendas maaväge umbes poole võrra, kuid suurendas tunduvalt Norra laevastikku. Laevastiku ülesandena nähti Rootsi vägede toetamist võimalikus sõjas Venemaaga.[1]

Karl Johan pidas Essenit liiga leebeks Norra rahva vastu ja ka Essenile endale ei meeldinud Norra kindralkuberneri ametikoht. 1816. aastal lepiti kokku, et Esseni asemel saab uueks kindralkuberneriks krahv Carl Mörner. Mörner sai kindralkuberneriks juulis ja Essen lahkus Norrast augustis.[1]

Hilisem tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsisse naasnud Essenist sai riigimarssal ja 1817. aastal Skånes asuvate vägede ülem (generalbefälhafvare).[4] 18171818 koondas ta Skånes vägesid, et avaldada survet Taanile, kellega peeti parasjagu diplomaatilisi läbirääkimisi. Olles Riiginõukogu põhiseadusliku komitee liige, sattus ta konflikti Karl XIV Johaniga ja saadeti erru. Riigimarssali ametikoht jäeti talle siiski alles.[1]

Viimastel eluaastatel hoidis Essen poliitikast kõrvale.[1]

Ta suri Uddevallas, kus ta viibis ravivetel. Essen maeti Västeråkeri kirikuaeda Upplandis.[1]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Hans Henrik von Essen abiellus Leufstas 11. detsembril 1788 vabapreili Charlotta Eleonora de Geer af Leufstaga (1771–1791), kes oli kammerhärra ja Vasa ordeni komandöri vabahärra Charles de Geer af Leufsta (1747–1805) ja vabaproua Ulrika Elisabeth von Lieveni (1747–1775) tütar.[1]

Teist korda abiellus ta 29. oktoobril 1802 Pommeris oma sugulase vabapreili Hedvig Eleonora Charlotte von Krassowiga (1779–1855), kes oli õuemarssali vabahärra Carl Georg von Krassowi (1740–1779) ja vabaproua Johanna (Jeanna) Christina von Esseni (1754–1825) tütar.[1] Abielust sündisid:

Esivanemad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited:[1][3][8]

Krahv Hans Henrik von Esseni esivanemad
Krahv
Hans Henrik von Essen
(1755–1824)
Vabahärra
Fredrik Ulrik von Essen
(1721–1781)
Vabahärra
Reinhold Wilhelm von Essen
(1669–1732)
Gustav Johann von Essen
(1637–1703)
Alexander von Essen
(1595–1665)
Magdalena von Ungern
Gertrude Elisabeth von Ramm
(1642–1717)
Claus von Ramm
(suri 1684)
Sophie Elisabeth von Lieven
Krahvitar
Margaretha Christina Frölich
(1683–1735)
Krahv
Carl Gustaf Frölich
(1637–1714)
Hans Kristoffer Frölich
(1602–1658)
Elisabet von Plessen
Plantina Margareta Bengtsdotter
(suri 1690)
Bengt Ragnvaldsson
Anneke von Kugeln
Vabapreili
Anna Charlotta Kruuse af Verchou
(1727–1795)
Vabahärra
Hans Jakob Kruuse af Verchou
(1696–1742)
Vabahärra
Carl Gustaf Kruuse af Verchou
(surn. 1710)
Vabahärra
Hans Abraham Kruuse af Verchou
(1626–1688)
Brita Strömfelt
(sündis 1626)
Anna Sinclair
(surn. 1743)
David Sinclair
(suri 1656)
Catharina Makeléer
(1631–1709)
Brita Johanna Lilliehöök af Fårdala
(1704–1773)
Karl Magnus Lilliehöök af Fårdala
(1661–1731)
Nils Lilliehöök af Fårdala
Brita Leijonsköld
(1637–1724)
Vabapreili
Charlotta Catharina Hamilton af Hageby
(sündis 1672)
Vabahärra
Malcolm Hamilton af Hageby
(1635–1699)
Catharina Makeléer
(1631–1709)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]