Kesselaid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kesselaid
Kesselaid
Kesselaid
Ümbritseb Väinameri
Koordinaadid 58° 38′ 4″ N, 23° 25′ 57″ E
Pindala 1,75 km²[1]
Rannajoone pikkus 6,86 km
Kõrgeim koht
Kesse pank (15,6 m)
Elanikke
4 (2017)[2]
2,3 in/km²
EE Kesselaid.PNG

Kesselaid (ka Kessulaid, Kessu) on 1,75 km² pindalaga laid Suures väinas Muhu saarest idas ning kuulub Muhu valla koosseisu. See on vanim ja kõrgeima loodusliku maismaapunktiga laid Eestis.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Laiu nimi on saksa keeles Schildau; rootsi keeles Skjöldö; Sköld; Skölldo[3]

Laidu on 1458 esmakordselt mainitud kui Scheldowe saart, Gerardus Mercatori kaardil on see nimetatud Skolde ja 1645 vakuraamatus Schildau. Kesse nime on esimest korda mainitud 1569 Maasilinna foogtkonna maaraamatutes.[4] 1592 on Muhu saarelt teada Kesse lisanimega talupoegi, kuid Muhu talupojad on Kesselaiuga seostatavad alles 1627. aastast.[5]

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Kesselaid asub umbes 4 km kaugusel mandrist, 7 km Virtsu sadamast loodes ja 3,4 km kaugusel Muhu saarest. Pisut kaugemale põhja jääb Papilaid.[6]

Halduslikult kuulub Kesselaid Muhu valda ja sellel asub Kesse küla,[6] mille nimi oli kuni 1977. aastani Kesselaiu küla.

Kesselaiu kaart

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Kesselaiu aluspõhja moodustavad Siluri settekivimid. Kivimikihid paiknevad rohkem kui seitsmekraadise nurga all. Põhja- ja looderannikul paikneb 7–8 m kõrgune Kesse- ehk Kessulaiu pank, kus asub laiu kõrgeim punkt (15,6 meetrit merepinnast). See on murtud pealetungiva Litoriinamere poolt ning on osa Lääne-Eesti klindist.

Kesselaiu pankrannik võeti looduskaitse alla juba 1938. aastal. 2004 moodustati Kesselaiu maastikukaitseala ja kogu laid on tänaseks looduskaitse all.

Muhu saare ja Kesselaiu vahele jääb Väinamere sügavaim piirkond (22 m).

Saarel leidub rikkalikult kergesti murtavat paekivi.

Umbes kolmandik laiust on kaetud vana lookuusikuga, mis on Eesti väikesaartel haruldane ning milles esineb ka harv kuuse-pärna taimekooslus. Laialdaselt esineb saarel ka lookadastik – peamiselt laiu põhjaosas, kuid on levinud ka kunagistele põldudele ja heinamaadele.

Laiu taimestik on liigirikas. Laiult on leitud ligi 400 soontaimeliiki, millest 27 kuuluvad kaitse alla. Eriti tähelepanuväärsed on laiul kasvavad 17 liiki käpalisi ehk orhideesid. II kaitsekategooria taimeliikidest kasvavad laiul kaunis kuldking ja valge tolmpea. Laiu põhjaosas kasvab ka haruldane ussikuuseks nimetatav kuuse vorm.

Laiule satuvad aegajalt metssead ja põdrad. Saarel on kohatut halljänest, metsnugist ja rebast. Suviti on saarel nähtud merikotkast. Saare keskosas paiknevate aruniitude ja kaguosas asuvate rannaniitude säilitamiseks tuleb neid hooldada. Praegusel ajal peetakse saarel herefordi veiseid ja kodukitsi, kes aitavad rannaniite hooldada.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Karjamõisa varemed

Kesselaid kerkis merest umbes 3000 eKr.

Esimesed andmed laiu asustusest on 1569, mil laid kuulus Muhu Võlla mõisale ja laiul asus 2 vabatalu, mille peremehed pidid maksma aastas 8 marka pearaha. [7] [8] 1674 oli laiul 4 talu. 18. sajandil asus laiu Muhu-Suuremõisa mõisa kõrts, mis tegutses ka 19. sajandil. 1807. aastal müüdi saar Virtsu mõisa mõisnikule Jacob Friedrich von Helwigile, kes rajas saare lõunaossa karjamõisa. Mõisa kasutati vaid suviti. Praeguseks on mõisast alles vaid varemed.

1826 said laiu elanikud perenimed Muhu, Pesti, Sihvre, Tulgi (Tuuling) ja Vont.

Aastatel 18661892 moodustas Kessulaid valla Muhu kihelkonnas. Üle saare viis Muhust mandrile talitee. Vallakohus asus Kessulaiul, alates 1890. aastast aga Hellamaal. 1914. aastal oli saarel 77,72 ha mõisamaad, 113 ha talumaad ja 5 talu. Kuni 1921. aastani kuulus saar perekond Wahlidele. 1930ndate lõpuks elas saarel umbes 35 inimest ja laiul asus 6 majapidamist. 1939. aastal kuulus laid Muhu valda.

Aastast 1993 elab saarel endise majakavahi perekond – Kõmsilt pärit Urmas ja Elsa Vatter. Eesti 2011. aasta rahvaloenduse alusel elas Kesselaiul 7 inimest. 1. jaanuari 2017 seisuga oli end Kesselaiu elanikuks registreerinud 4 inimest.

Esimene meremärk püstitati laiule 1879. aastal, sihttulepaagid aastal 1885. Alates 1994. aastast on tulepaagid automatiseeritud ja töötavad päikesepatareidel. Meremärkidest asuvad saarel Kessu liitsihi alumine ja ülemine tulepaak ning Kessu päevamärk.

Saarele pole veetud elektri- ega telefoniliine. Majapidamiselektrit saadakse tuulegeneraatorist ja päikesepatareidest. Talvel võib saar jääteede puudumise korral jääda pikaks ajaks isoleerituks.

Enne Teist maailmasõda oli Eesti Vabariigil kavas sinna rajada 100-kohaline sunnitöölaager.[9]

Kesselaiul käib rohkesti turiste. Saart saab külastada eelneval kokkuleppel Lalli sadamast. Saarele sõiduks on võimalus kokku leppida ka Virtsu paadimeestega Virtsu sadamas.

2003. aastal külastas saart Briti suursaadik Sarah Squire, kes andis kingitusena üle traktori, niiduki, tuulegeneraatori ja päikesepaneeli.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kesselaid Eesti Looduse Infosüsteemis, vaadatud 8. juulil 2019.
  2. Helerin Äär: "Püsielanikud on 22 saarel." Statistikablogi. 23. oktoober 2017.
  3. Johannes Lootsi kaart "Pas-Kaart over oen gedeelte van de Oost-Zee beginende verby Sevenbergen tot verby Hapsal, begrijpen mede de Eylanden Oesel, Dago en een Gedeelte van Gottland.", 1697 Digitaalselt
  4. Leo Tiik: "Saaremaa Maasilinna foogtkonna maaraamatud 1569–1571." Tallinn, 1992.
  5. Marja Kallasmaa: "Saaremaa kohanimed I". Eesti Keele Instituut 1996
  6. 6,0 6,1 Suur maailma atlas, lk 188
  7. Leo Tiik: Saaremaa Maasilinna foogtkonna maaraamatud 1569–1571.Tallinn, 1992.
  8. Koduloolase Ülo Rehepapi uurimus Kesselaiu asukatest. Vaadatud 8. juulil 2019
  9. Oma põneva loo leiab iga Saaremaa panga kohta avastaeesti.ee

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Artur Luha. "Kesselaid", Tallinn 1940.
  • MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing: "Kesselaiu maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2015–2024."

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]