Saaremaa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on saarest; praeguse maakonna kohta vaata artiklit Saare maakond; varasema maakonna kohta vaata artiklit Saaremaa (maakond); Võru maakonna küla kohta vaata artiklit Saaremaa (Lasva); 2010. aastal valminud laeva kohta vaata artiklit Saaremaa (laev); asteroidi kohta vaata artiklit 4163 Saaremaa.

Saaremaa

Saaremaa (varem ka Kure-Saar[1]; liivi Sāme mā, läti Sāmsala, rootsi Ösel, saksa Oesel, ladina Osilia, vananorra Eysysla) on Eesti suurim saar, Sjællandi, Ojamaa ja Fyni järel pindalalt neljas saar Läänemeres.

Saaremaa pindala on 2673 km²[2]. Rannajoont on saarel 854 km[2] või 1300 km[viide?]. Saaremaal on 32 800 elanikku (2010), millega ta on tervenisti Läänemeres asuvatest saartest seitsmendal kohal (Sjællandit ja Fyni arvestamata). Temast rahvarohkemad on Rügen, Usedom, Lolland, Ojamaa, Falster ja Bornholm.

Koos lähedalpaiknevate saartega kuulub Saaremaa Saare maakonna koosseisu.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjatu allikas ehk Pähkla allikas.

Saaremaa on üldiselt tasase pinnamoega madal saar. Saare lääneosas kerkivad jääservamoodustised Lääne-Saaremaa- ja Sõrve kõrgendik. Põhjarannikul Jaani ja Jaagarahu lademe piiril on pankrannik.

Saaremaa üldiselt tasast pinda ilmestavad ka kümmekond muinasajast pärit maalinna. Neist Valjala, Kaarma ja Kahutsi maalinna läbimõõt on 110 ja 150 meetri vahel ja säilinud vallide kõrgus 5...10 meetrit.

Saaremaa umbes 80 järvest on valdav osa maakerke tagajärjel merest eraldunud või ka merega ühendust omavad madalad rannajärved. Kõige rohkem (ligi 20) on neid saare loodeosas Tagamõisa poolsaarel, veel ka saare kagu- ja lõunarannikul. Sageli kannavad nad nime "laht", "meri" või "abajas". Suurim seda tüüpi järv on Kuressaare lähedal paiknev kaksikjärv Mullutu-Suurlaht pindalaga 14,4 km². Need järved on enamasti riimveelised. Suvel osa taolisi järvi kuivab. Maastikuliselt peetakse Saaremaa ilusaimaks järveks Lääne-Saaremaa kõrgustiku metsases maastikus paiknevat käärulise kaldajoone ja saarterikast Karujärve pindalaga 3,3 km².

Aluspõhja moodustavad Siluri ajastul tekkinud mitmesuguste lademete lubjakivid, merglid ja dolomiidid, mis paljanduvad pankadel, loodudel ning rohketes murdudes. Saaremaa tõuseb merest umbes 1,5–2,5 mm aastas (põhjaosa kiiremini, lõunaosa aeglasemalt). Pinnakatte moodustab enamasti rähkmoreen, klibu ning mere- ja tuiskliiv; umbes 7% Saaremaa pindalast hõlmavad sood ja rabad. Viimastes võib turbakihi paksus ulatuda kuni 2,5 meetrini. Pinnamood on tasandikuline. Mitmel pool rannikul leidub luiteid. Saaremaa õhukesed rähk- ja noored rannikumullad on looduslikult väheviljakad.

Merelise kliima ja mullastiku mitmekesisuse tõttu on saare taimestik väga rikkalik: leidub üle 900 taimeliigi (umbes 80% Eestis kasvavaist), sealhulgas endeemseid haruldasi liike nagu saaremaa robirohi, jugapuu, luuderohi, tuhkpihlakas. Saaremaale on iseloomulikud kadaka- ja sarapuu-lood, liigirikkad puisniidud ning allikasood. Metsamaad on saarel umbes 1200 km², valdavalt kasvab saarel okaspuumets.

Lääne-Saaremaa kõrgustiku edelaosas asub Viidumäe looduskaitseala. Lääne-Saaremaa on ka Eesti kõige liigirikkam ala.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saaremaa ajalugu

Saaremaa kõrgemad osad olid vabanenud Balti jääpaisjärve vee alt u 9600 aastat eKr, kuid sellele järgnenud mitmel aastatuhandetel inimesed teadaolevalt Saaremaale ei jõudnud. Vanimad leitud inimasustuse jäljed Võhma ja Pahapilli küla maadel on dateeritud mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja lõpujärku, aastatesse 6000–4900 eKr. Esimesed saabujad olid hülgekütid, kes peatusid ajutiselt tolleagsel mererannal, veidi hiljem hakati püstitama hooajalisi laagreid viigrite küttimiseks kevadtalve perioodil.[4]

Varaneoliitikumis moodustas Saaremaa koos Hiiumaa ja Ruhnuga Narva kultuuri erilaadse alarühma, olles tekkinud ilmselt suhtelise isoleerituse tingimustes. Ainuke Saaremaal leitud tolleaegne asulakoht Kõnnus paiknes tol ajal peamise saare rannast mõne kilomeetri kaugusel pisikesel saarekesel. Aastatest 3700/3500 eKr saati iseloomustasid Saaremaa materiaalset kultuuri taas erijooned, mida iseloomustas kammkeraamika traditsioonide kokkusulamine varasema Narva kultuuri Saaremaa eripäradega. Neil klassikalise ja hilise kammkeraamika kultuuri perioodidel olid saare rannaalad ilmselt juba üsna tihedalt asustatud.[4]

Hilisneoliitikumis, alates umbes aastatest 3200–3000 eKr ilmus hilise kammkeraamika kõrvale, seda täielikult välja tõrjumata, nöörkeraamika kultuur. Sel ajal võis välja kujunema hakata ka üksikpereline asustusviis. Samaaegselt kasvas maaviljeluse osakaal, tegeldi alepõllundusega ja hakati kasvatama erinevaid koduloomi, kuid esialgu ilmselt need küttimise üle veel selgelt domineerima ei hakanud.[4]

Varane pronksiaeg Saaremaa elanike jaoks suuri muutusi ei toonud ja neoliitikumis kinnistunud eluviis jätkus. Pronksesemed olid haruldased ja neid kasutati tõenäoliselt sotsiaalse staatuse sümbolitena või rituaalriistadena samal ajal kui praktilise otstarbega tööriistu tehti endiselt kivist, puust ja luust. Asustatud oli peamiselt Kesk- ja Lääne-Saaremaa, asulakohad olid endiselt sisemaal, kõrgematel küngastel ja siseveekogude kallastel.[5]

Aastal 1241 sõlmitud leping Liivi ordu, Saare-Lääne piiskopkonna ja saarlaste vahel.

Nooremasse pronksiaega või eelrooma rauaaega (800–400 eKr) paigutatakse viimaste uurimuste kohaselt Kaali meteoriidi langemine, mis pidi tolleaegse suhteliselt tihedalt asustatud Saaremaa elanike mällu sügava jälje jätma. Kaali järve kaldale rajati kultuskoht, mis oli poolkaares ümbritsetud paemüüriga.[5]

Eelviikingi- ja viikingiajal oli asustus Saaremaal koondunud peamiselt kõige viljakamate muldadega regioonidesse. Hilisemate perioodide ja naaberalade asustusviiside põhjal võib oletada, et leidus nii muinasmõisu, suuremaid ja väiksemaid üksiktalusid kui suuremaid ja väiksemaid külasid. Põlluharimises kasutati ilmselt kaheväljasüsteemi, kus pool põllust oli kesa all ja teisel poolel kasvatati mitut erinevat kultuuri (rukis, oder, kaer, nisu, hiljem ka talirukis). Kuna Saaremaa mullad on suhteliselt väheviljakad, siis oli majandustegevuses oluline roll ka karjakasvatusel, kala- ja hülgepüügil, merekaubandusel ning hiljem ka röövretklusel. Peamiseks importkaubaks oli ilmselt sool ja ülikkonna käsutusse minevad prestiižikaubad nagu teatud relvad, karusnahad, vürtsid, siid ja vein.[6]

Salme muinaslaev, mis pärineb 8. sajandist, on ühtlasi vanimaks Läänemerel seilanud purjelaevaks.

Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis, üksikute muinaskihelkondade asemel oli tekkinud ühtne maakond ilmselt juba 11. või 12. sajandil. 11., eriti aga 12. sajandil olid tugeva ründelaevastiku rajanud muinas-saarlased Läänemere läänekaldal kardetud mereröövlid. Oletatakse, et ka Rootsi tollase pealinna Sigtuna hävitamises olid 1187. aastal tegevad saarlased. Nimetatud rüüsteretked olid muide üheks Põhjala ristisõdade põhjuseks, sest praeguste Eesti, Läti ja Venemaa aladega seotud kaupmehed tahtsid vältida röövimist.

Saxo Grammaticuse andmetel osalesid saarlased Ölandi lahingus 1170. aastal ja Novgorodi kroonika kirjeldab 1190. saarlaste Peipsile tungimist. Tolleaegse Saaremaa mõiste alla kuulusid siis ka Muhu- ja Hiiumaa, kus olid oma sadamad, isegi „sottesatama", sajad laevad, linnused ja elegantsed Karolingide riigist toodud, vahel hõbeplateeritud ja koguni signeeritud mõõgad. Nii paistis nende ühiskond hästi sõjakas võrreldes Ojamaaga, kus oldi ikka rohkem kauplejad. Tuius ja Kaali ümbruses toodeti oma rauda; loodud oli majanduslik baas, et toita rahvast, ehitada laevu ja laevastikke, mehitada ja oskuslikult juhtida malevat[7]

Muistse vabadusvõitluse ehk Läänemere idakaldale jõudnud Põhjala ristisõdade ajal 13. sajandi alguskümnenditel oli Saaremaa kõige visamalt võõrvallutajatele vastu pannud maakond. Maakond alistati alles 1227. aastal pärast mitmeid sõjaretki, mil Valjala linnuse piiramise lõpetas ristisõdijate ja muistsete saarlaste vahel sõlmitud leping (vasallileping). Seetõttu jäi Saaremaale tollal eristaatus ning nii mitmedki muistsed vanemad said arvatavasti uute maahärrade vasallideks. Saaremaast sai Saare-Lääne piiskopkonna osa.

Saarlased tõusid korduvalt edukalt ka sakslaste vastu üles: 12361241, 12611262 ja 13431345 oli Saaremaa võõrvallutajatest vaba.

Kuressaare piiskopilinnuse praegune konvendihoone valmis hiljemalt 1381. aastaks.

1559. aastal omandas Taani kuningas Frederik II Saare-Lääne piiskopilt piiskopkonna, piiskop Johann V von Münchhausenilt oma vennale Holsteini hertsogile Magnusele, tingimusel, et viimane loobub oma pärandiosast Schleswigis ja Holsteinis. Piiskop Johannes loobus hertsog Magnuse kasuks ka oma Kuramaa piiskopkonnast. Liivi sõja ajal läks see Taani kuningriigi koosseisu, mille osaks jäi kuni 1645. aastani, mil Brömsebro rahuga omastas selle Rootsi. Brömsebro rahu lõpetas aastatel 1643–1645 kestnud Rootsi ja Taani vahelise sõja ülemvõimu pärast Läänemere maades. See sõda oli osa Kolmekümneaastasest sõjast, mis lõppes 1648. aastal.

Brömsebro rahuga läks Saaremaa Rootsi valduste hulka, Liivimaa ehk Läänemereprovintsidesse kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Rootsi kuninganna Kristiina läänistas Saaremaa Kuressaare krahvkonna 1648. aastal krahv Magnus Gabriel De la Gardiele, kuid pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist, sai Saaremaast ja Kuressaare krahvkonnast[8] sai aastateks 1654–1689 tema elatusmaa (rootsi keeles underhallsland), mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.

L. A. Graf Mellini "Atlas von Liefland", 1798, kaardileht: Der Arenburgische Kreis.

1710. aastal vallutas saare Põhjasõja käigus Venemaa. Saaremaa jäi eristaatusega piirkonnaks (pooleldi eraldiseisvaks provintsiks, pooleldi maakonnaks) Liivimaa kubermangus Arenburgi kreisina kuni 1917. aastani, mil see ühendati Eestimaa rahvuskubermanguga.

1840. aastatel Liivimaa kubermangus toimus sotsiaalne protestiliikumine – usuvahetusliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast vene õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisaksa mõisnike kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu.

1917. aasta oktoobris okupeerisid Saaremaa Operatsioon Albioni käigus Saksamaa Keisririigi väed, nende võim kestis kuni 1918. aasta novembrini.

Eesti Vabariigi ajal oli Saaremaa üks sõdadevahelise Eesti Vabariigi 11 maakonnast.

Teine maailmasõda jõudis Saaremaale juba 22. juunil 1941.[9]

Saaremaa maakond likvideeriti 1950. aasta haldusreformiga, mil Eesti NSV-s moodustati maarajoonid. Alates 1959. aastast, mil likvideeriti Orissaare rajoon, kuulus kogu Saaremaa ala taas ühe haldusüksuse, Kingissepa rajooni alla. Saare maakond taastati 1991. aastal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mellini atlas 1796, Digitaalselt
  2. 2,0 2,1 EE 11. köide, lk 125
  3. Ulvar Käärt: "Kaardistades taimeriigi muutumist" Sirp, 29. juuli 2016
  4. 4,0 4,1 4,2 Kriiska, Aivar, Saaremaa kiviaeg kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 9–36
  5. 5,0 5,1 Mägi, Marika, Saaremaa muinasaeg 1500 eKr – 600 pKr kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 37–54
  6. Mägi, Marika, Saaremaa muinasaeg 600 – 1227 kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 55–76
  7. Hain Rebase loeng Sigtuna vallutamisest http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18641
  8. Kalle Kesküla,Rootsi aja algus Saaremaal oli paljutõotav, Saarte Hääl, 12. oktoober 2009
  9. Lahingud Saaremaal (1941)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Parun Peter Wilhelm von Buxhövden: Beiträge zur Geschichte der Provinz Oesell: mit einem illuminirten Wappen von Oesell , Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Götschel 1838, digitaalne
  • Saaremaa – selgrooliste loomade alghäll. Vaba Maa, 22. november 1937, nr 269, lk 6.
  • Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. 2007, 1135 lk, kirjastus: Koolibri, ISBN: 9985018828

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]