Virtsu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib alevikust Läänemaal; küla kohta Tartumaal vaata artiklit Virtsu (Peipsiääre).

Virtsu

Pindala 9,7 km² (2020)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke 502 (1.01.2020)[2] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood: 9388[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 58° 34′ N, 23° 31′ E
Virtsu (Eesti)
Virtsu

Virtsu on alevik Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Virtsu poolsaarel.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus alevik Lääne maakonda Hanila valda.

Alevik tekkis sadama ümbrusse 19. sajandi lõpul.

Virtsu alevikus elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 539 inimest, neist eestlasi 520 (96,5%).[4]

Alevikus asub kaks kaitsealust ohvrikivi, sealhulgas Virtsu ohvrikivi.

Virtsus asuvad Virtsu (põhi)kool (1973), lasteaed (1967), raamatukogu, ilmajaam (1903), kolm tuuleparki (2002 avatud Virtsu I, 2008 avatud Virtsu II ja 2009 avatud Virtsu III)[5], plastaknatehas (2002), Virtsu Harrastusmuuseum (1996), Kirsi vanasõidukite muuseum (2006), Virtsu seltsimaja (2008).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

15. sajandil rajati Virtsu vasallilinnus, mida on esimest korda mainitud 1465. aastal. See hävitati 1535. või 1536. aastal ja 1536. aasta Valmieras vastu võetud otsusega, millega lõpetati Saare-Lääne vaenus, keelati linnuse taastamine. Hiljem ehitati see tõenäoliselt siiski uuesti üles ja see hävis lõplikult Liivimaa sõja ajal. nn. Virtsu Vanalinn ehk Uexküllidele kuulunud vasallilinnuse varemed asuvad Tallinn-Virtsu maanteest umbes 200 m kaugusel mere ääres.

Uexküllide läänilinnuse juures asus Virtsu mõis, mida on esmakordselt mainitud 1459. aastal; pärast 1771. aasta jagunemist oli seal Vana-Virtsu mõisa süda. Virtsu linnuse varemed ja Virtsu mõisa hooned on arvatud ehitismälestisteks.

Virtsu saar ühines mandriga 19. sajandil maatõusu ja teetammi ehitamise tagajärjel.

Eesti NSV ajal asus Virtsus mitu kalatehast ja “Virtsu Kaluri” kolhoos. 1945. aastal loodi Virtsus kaluriühistu, 1949. aastal asutati kaluriühistu baasil mitu kolhoosi, nende hulgas ka “Virtsu Kalur”. Asutatud kolhoosid tegelesid nii põllumajanduse kui ka kalandusega. Murangu piirkonna kalandusse tõi mootori-kalapüügijaamade moodustamine, kui püüniste soetamise ja ehitamise kulud kandis mootori-kalapüügijaam ja räimepüügikohtade avastamine ning esimeste suurpüüniste, nn. kakuamide ja neile vastavate kakuamipaatide kasutuselevõtt. Järgnevalt liitusid “Virtsu Kaluriga” mitmed lähedased väikesed kalurikolhoosid, 1962. aastal “Sangar” ja 1964. aastal “Uus Kalur” ning “Kiideva Kalur”. Kuna kolhoosi põhiliseks tegevusharuks oli kalapüük, siis andis kolhoos 1965. aastal enamuse oma põllumajanduslikust maast üle kolhoosidele ja Ridala sovhoosile. 1968. aastal omandas “Virtsu Kalur” Pärnu Kalakombinaadilt Virtsu tsehhi ja “Virtsu Kalurile” kuulus oma konservitööstus, külmhoone, plekitööstus, metallitoodete tsehh ja muud abitootmisettevõtted, mis vajalikud kalapüügiks ja -töötlemiseks. Peale selle veel karusloomakasvandus, aiand ja veisefarm. 1973. aastaks oli “Virtsu Kalur” üks suuremaid kalurikolhoose Eesti NSV-s, Eesti Kalatööstuse kõrval. “Virtsu Kaluri” kalurikolhoosile kuulus neli SRT-d, mis tegutsesid Atlandi ookeanil. Läänemerel tegutsesid kümme PTS-i ja TB-d, ja kalasaagi toimetasid kodusadamasse kaks transport-külmutuslaeva. “Nerkal” valmistati püügikohas ka preserve, “Himki” aga toimetas tooraine kolhoosi kalatööstusele. 1973. aastal viidi “Virtsu Kaluri” preservide valmistamine üle Puise tsehhi, Virtsu tsehh spetsialiseerus konservide tootmisele. 26. detsembril 1975. aastal liitusid “Virtsu Kalur” ja “Haapsalu Kalur” “Lääne Kaluri” kolhoosiks.

Aastatel 1963–1964 rajati läbi Virtsu Saaremaa elektrivõrgu ühendamiseks Mandri-Eesti ja NSV Liidu Loode Energiasüsteemiga kaks 35 kV merekaablitrassi: põhja- ja ]õunatrass. Saaremaa elektrivõrk lülitati NSV Liidu Loode Energiasüsteemi 1964. aasta 5. oktoobril ja Kingissepa elektrijaam jäeti seisma.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Virtsu aleviku territoorium võtab enda alla terve Virtsu poolsaare, Puhtulaiu, Uuluti laiu ja Kõbajad. Mandrist lahutavad Virtsu poolsaart Mõniste laht, Mõisalaht ja Rame laht.

Virtsu on varem kuulunud Virtsu-Laelatu-Puhtu looduskaitseala koosseisu. Hiljem vähendati selle pindala. Virtsu alale jääb nüüd osa Puhtu-Laelatu looduskaitsealast. Puhtus asub ka Puhtu bioloogiajaam.

Transport[muuda | muuda lähteteksti]

Virtsu sadama kaudu on mandril parvlaevaühendus Muhu saarel asuva Kuivastu sadamaga.

19311968 viis Raplast Virtsusse kitsarööpmeline raudtee (vaata Rapla–Virtsu raudtee).

Navigatsioonimärkidest asuvad Virtsus tuletorn ning liitsihi ülemine ja alumine tulepaak.

Asulat läbib Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee.

Jäätee, Kuivastu–Virtsu, ~10 km vahel.

Tuntud isikud[muuda | muuda lähteteksti]

Virtsus on sündinud eesti kirjanik Aristarch Sinkel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]