Paul Ariste

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Paul Ariste
Sünninimi Paul Berg
Sündinud 3. veebruar 1905
Surnud 2. veebruar 1990 (84-aastaselt)
Tallinn
Elukoht Tartu
Abikaasa(d) Erna Ariste
Teaduskarjäär
Tegevusala(d) keeleteadus
Töökohad Tartu ülikool

Paul Ariste (1927. aastani Paul Berg; 3. veebruar 1905 Rääbise, Võtikvere vald (Torma kihelkond) – 2. veebruar 1990 Tallinn[1]) oli eesti keeleteadlane.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja õpinguaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Ariste sündis 3. veebruaril 1905 Rääbisel. Tema vanemad olid Rääbise mõisa sepp Aleksander Berg ja Liisa Berg. Lapsepõlves elas ta mõnda aega Puurmanis.[viide?] Ta õppis Tõikvere külakoolis kuni 1916. aastani, mil pere kolis Tallinna. 1917. aastal alustas ta õpinguid Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis ja lõpetas selle (kooli nimeks oli vahepeal saanud Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasium) 1925. Keeltehuvilisena asus ta veel koolis käies õppima esperantot.[2] Tema esimene publikatsioon oligi 1921. aastal ilmunud esperantokeelne artikkel "La livoj", milles ta kirjutas liivlastest.

1925. aastal asus ta õppima Tartu ülikooli, mille lõpetas 1930. aastal. Ülikooliõpingute ajal astus ta EYS Veljesto liikmeks. Õpingute kõrvalt töötas Ariste aastatel 1925–1927 Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus ja 1927–1931 Eesti Rahvaluule Arhiivis.

1931. aastal kaitses ta Tartu ülikoolis magistriväitekirja teemal "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles". 1931–1933 täiendas Ariste ennast Tartu ülikooli stipendiaadina Helsingi, Uppsala ja Hamburgi Ülikoolis. 1939. aastal kaitses ta Tartu ülikoolis doktoriväitekirja "Hiiu murrete häälikud".

Teadlaskarjääri algus ja sõja-aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast õpinguid välisülikoolides sai Aristest 1933. aastal Tartu ülikooli õppejõud.

Ariste võttis sõna ka eesti keele arengut puudutavatel teemadel, näiteks leidis ta 1937. aastal, et keeleuuenduste käigus on liiga kergekäeliselt eesti keelde üle võetud tõlkelaene ja eriti just saksa keelest.[3]

Sõja-aastatel jätkas Ariste Eestis oma teadlasetööd. Saksa okupatsiooni ajal oli esimest korda võimalik tutvuma minna vadjalaste asualadega, mis enne sõda olid olnud väljaspool Eesti piire. 1942. aastal kuuluski Ariste Eerik Laidi eestvedamisel toimunud ekspeditsiooni osaliste hulka. Väidetavalt olevat just siis saanud alguse tema suur kirg vadjalaste suhtes.[4]

Elu Nõukogude perioodil[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19441946 oli Ariste eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri juhataja, seejärel 19461977 soome-ugri keelte kateedri juhataja. 1949. aastal sai ta professoriks. Aastatel 1945–1946 oli ta umbes aasta vangistatud, mille järel muutus väliselt võimudele lojaalseks[viide?]. 1958. aastal püüti teda värvata ka KGB agentuurvõrku, ent ta keeldus sellest.[5] Äraütlemine ei takistanud siiski tema edaspidist karjääri ja teadustegevust, samuti võimaldati tal korduvalt välismaale pääseda.

Ülikoolis õpetas Ariste soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Ühtlasi rajas ta eesti fennougristikakoolkonna ja õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi. Ta oli üle kuuekümne väitekirja juhendaja.

Paul Ariste hauakivi Raadi kalmistul Tartus

Ariste suri 2. veebruaril 1990. Kuna ta oli õigeusklik, toimus tema ülikooli aulas aset leidnud ärasaatmine õigeusu kombe kohaselt.[1] Ta maeti Tartusse Raadi kalmistule.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Ariste meelisuurimisobjekt oli vadja keel, samuti vadjalaste rahvaluule ja etnograafia.

Esimest korda külastas Ariste vadjalaste asualasid Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal, ent tihedamalt hakkas ta sinna uurimisretki korraldama pärast sõda. Nende retkede käigus kujunesid tal välja kindlad keelejuhid, kellele ta enim tähelepanu pööras. Madis Arukask on leidnud, et seetõttu jäid nii mõnedki potentsiaalsed informandid kõrvale.[6]

Lisaks vadjalastele tegeles ta veel mitmete teiste teemadega. Ta on avaldanud umbes 1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Ariste abikaasa oli etnograaf Erna Ariste, kes pärines Läti eestlaste perest.[7]

Iseloom[muuda | muuda lähteteksti]

Aristel oli soov igal aastal publikatsioonide arvu (ja muu poolest[viide?]) Tartu ülikooli õppejõudude seas esimene olla ja see tal ka õnnestus. Kurioosumina üritas ta alati ka palga maksmisel letis esimene olla, mistõttu läks ta kohale juba tükk aega enne kassa avamist[viide?].

1936. aastal kinnitas Paul Ariste ajalehele Rahvaleht, et on juba kooliajast olnud taimetoitlane, ehkki "olevat vahepeal mitu korda liha maitsnud".[8]

Ariste tundis üliõpilaste ja üldse inimeste vastu väga suurt huvi. Väidetavalt olevat ta tundnud 100 000 eesti inimest.

Ariste eelistas meessoost üliõpilasi, pidades neid võimekamateks. Fennougristikaüliõpilastele tegi ta vana kombe kohaselt kohvikus välja.

Keelte õppimine[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Ariste oli tuntud polülingvist. Keele õppimist alustas ta alati selle keele foneetika põhjalikust tundmaõppimisest.

Pärast seda, kui Ariste avastas, et sõna "manguma" on pärit mustlaskeelest, õppis ta selle keele ära ning kasutas seda oskust igal võimalusel. Mustlased hüüdsid teda valgeks mustlaseks.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Raimu Hanson. Paul Ariste praadis härjasilma triikrauaga Postimees, 3. veebruar 2005.
  2. Karl Pajusalu. Üldrahvalikult tuntud ja tunnustatud Horisont, nr 3, 2013.
  3. Eesti keel saksastub? – Rahvaleht, 15. november 1937, lk 3.
  4. Andres Langemets. Vadjamaa Aristeta Sirp, 12. jaanuar 2001.
  5. Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tartu 2014, lk 179.
  6. Madis Arukask. Paul Ariste ürgvadjaluse kontseptsioon ja Oudekki Figurova Mäetagused, nr 21, 2003, lk 222–230, siin lk 222–223.
  7. Kristi Salve. Paul Ariste ja vepsa rahvaluule Mäetagused, nr 23, 2003, lk 167–184, siin lk 168.
  8. Mu suu pole surnuaed! – Rahvaleht, 17. juuni 1936, lk 4.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]