Uus-Meremaa

Allikas: Vikipeedia
Uus-Meremaa
inglise New Zealand
maoori Aotearoa
Uus-Meremaa lipp Uus-Meremaa vapp
Uus-Meremaa lipp Uus-Meremaa vapp
Uus-Meremaa asendikaart
Riigihümn God Defend New Zealand
God Save The Queen
Pealinn Wellington
Pindala 268 680 km²
Ametlik(ud) keel(ed) inglise, maoori, Uus-Meremaa viipekeel
Rahvaarv 4 393 500 (2010)[1]
Rahvastikutihedus 16,3 in/km²
Monarh Elizabeth II
Kindralkuberner Jerry Mateparae
Peaminister John Key
Iseseisvus 26. september 1907
SKT 119,2 miljardit USA dollarit (2010)[2]
SKT elaniku kohta 28 000 USA dollarit[2]
Rahaühik dollar (NZD)
Ajavöönd maailmaaeg +12
Tippdomeen .nz
ROK-i kood NZL
Telefonikood 64

Uus-Meremaa on riik Okeaania edelaosas. Austraaliast lahutab seda Tasmani meri. Ta paikneb veepoolkera keskme lähedal.

Uus-Meremaa paikneb Uus-Meremaa saartel, põhiosas Põhjasaarel ja Lõunasaarel. Põhjasaare lõunakaldal asuv Wellington on maailma lõunapoolseim pealinn.

Uus-Meremaa kohta kasutatakse ka maoorikeelset nime Aotearoa ('pika valge pilve maa').

Uus-Meremaa valdustesse kuuluvad ka Cooki saared ja Niue, mis on iseseisvad, aga ainult vaba assotsiatsioonina; Tokelau; ja Rossi Sõltuvuses (Uus-Meremaa territoriaalsed nõuded Antartikas).

Uus-Meremaa, Hawaii ja Lihavõttesaar moodustavad antropoloogide sõnul nn Polüneesia kolmnurga.

Uus-Meremaa on märkimisväärne eeskätt geograafilise eraldatuse tõttu, olles eraldatud Austraaliast loode suunas Tasmani merega, üle 2000 kilomeetri (1250 miili). Lähimad naabrid põhjas on Uus-Kaledoonia, Fidži ja Tonga.

Piir[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uus-Meremaa majandusvööndi pindala on üle nelja miljoni ruutkilomeetri, mis on 15 korda suurem kui maismaa-ala.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõõtmed, saared ja rannajoon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Uus-Meremaa saared
Uus-Meremaa füüsiline kaart

Uus-Meremaa saarte kogupindala on 268 021 km².[3] Ta on pisut väiksem Itaaliast ja Jaapanist ning pisut suurem Suurbritanniast.

Kaks suuremat saart on Põhjasaar (inglise North Island, maoori Te Ika a Maui) ja Lõunasaar (South Island, Te Wai Pounamu). Neid lahutab Cooki väin, mis on kitsaimas kohas 20 km laiune.

Väiksemate asustatud saarte seas on Stewarti saar (Rakiura), Waiheke saar, Aucklandi Hauraki lahes; Great Barrier Hauraki lahest idas ning Chathami saared, mida moriorid nimetavad Rēkohu. Uus-Meremaale kuuluvad ka Bounty saared, Kermadeci saared jt.

Riigi põhiosa on pikliku kujuga. Selle pikkus on üle 1600 km.

Rannajoone pikkus on umbes 15 134 km.

Põhjasaare loodeosas on pikk kitsas maakeel.

Geoloogiline ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uus-Meremaa moodustab osa Vaikse ookeani tulerõngast.

Aluspõhja vanima osa moodustavad fossiilidega kihid Ordoviitsiumist Juurani koos kristalliliste kiltade, gneisside ja magmakivimitega. Juura ja Ülem-Kriidi vahel need kihid kurrutusid tugevalt.

Diskordantselt nende kurrutuste kohal lasuvad kihid Ülem-Kriidist Tertsiaarini, mida omakorda kurrutasid maakooreliikumised Tertsiaari lõpus samaaegselt vulkaanilise aktiivsuse algusega.

Kõige nooremad on lamedad Kvaternaari kihid.

Tegevvulkaanid ja geisrid annavad tunnistust jätkuvast liikumisest maakoores.

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjasaare lõunaosas on 1000 kuni 2000 m kõrgused kirde-edelasuunalised mäeahelikud. Kaugemal läänes on mitu suurt vulkaani, millest mõned on tegevad, näiteks Ruapehu (2797 m). Kõige kaugemal läänes on lumemütsiga kustunud vulkaan Mount Egmont (Taranaki, 2518 m). Ida- ja läänerannikul on viljakad tasandikud.

Lõunasaarel kulgevad peaaegu kogu saare ulatuses edela-kirdesuunas Lõuna-Alpid (Ka Tiriti o te Moana). Selles ahelikus on 16 üle 3100 m kõrgust tippu. Kõrgeim tipp on Aoraki ehk Mount Cook (3724 m). Saare lõunaosas on hulk pikki sügavaid fjorde ja mägedevahelisi kitsaid orge. Mäeahelik on olnud barjääriks saare ida- ja lääneosa vahel.

Satelliitfoto Uus-Meremaast

Taupo järv ja Ruapehu mägi asuvad Põhjasaare keskel. Lõuna-Alpid ja nende tekitatud vihmapilved on selgelt nähtavad Lõunasaarel.

Lõunasaar on saartest suurim ja olles pikkuselt võrreldav Lõuna-Alpidega, kõrgeim tipp on Aoraki/Cooki mägi, mis on 3754 meetri kõrgune. Lõunasaarel on 18 mäetippu, mis on kõrgemad kui 3000 meetrit. Põhjasaar on vähem mägine kui Lõunasaar, kuid on vulkaaniline. Kõrgeim Põhjasaare mägi, Ruapehu mägi (2797 m), on praegugi aktiivne koonusvulkaan. Draamataline ja vahelduv maastik on populaarne koht televisiooniprogrammide ja filmide tegemiseks, näiteks "Sõrmuste isanda triloogia” ja “Viimane Samurai”.

Aoraki/ Cooki mägi on kõrgeim mägi Uus-Meremaal

Veestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järved[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjasaarel kuumaveeallikate piirkonnas on Taupo järv (616 km²).

Lõunasaarel on mägede vahel kitsaid järvi, millest suuremad on Te Anau, Wakatipu ja Wanaka järv.

Joad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sutherlandi joastiku kõrgus on 580 m.

Liustikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõunasaarel on suuri liustike. Ühe serv asetseb 120 m kõrgusel. Pikim liustik Tasmani liustik on 29 km pikkune.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uus-Meremaa kliimat kujundavad läänetuulte kantud sajused madalrõhkkonnad ja Ida-Austraalia hoovuse toodud suhteliselt soojad veed.

Tugeva merelise mõju tõttu on kogu riigis enamjaolt mõõdukas mereline kliima. Temperatuuride vahed on väikesed: õhutemperatuur langeb harva alla 0 °C ega tõuse ka üle 30 °C. Sademed on aastaringsed. Ainult kõige põhjapoolsemat piirkonda mõjutavad lähistroopilised kõrgrõhualad, mis kõige kaugemale lõunasse jõuavad jaanuaris-veebruaris.

Kõrged mäeahelikud tingivad kliima erinevusi.

Läänepiirkondades on juuli keskmine õhutemperatuur umbes 10 °C, lõuna ja põhja vahel suurt erinevust ei ole. Tuulealustes idapiirkondades on külmem, näiteks Christchurchis on keskmine temperatuur 5 °C kandis. Kõige soojem kuu on kõikjal veebruar, mil keskmine temperatuur on enamasti 15...20 °C, kõige põhjapoolsemates piirkondades pisut kõrgem.

Aasta keskmine sademete hulk on läänepiirkondades 1000–1500 mm, tuulepealsetel nõlvadel ja nende lähedal isegi üle 2000 mm. Idapiirkondades sajab aastas tavaliselt 600–1000 mm. Linnadest on kõige kuivem Christchurch (640 mm), Aucklandis sajab kaks korda rohkem.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. aastal elas Uus-Meremaal 4 393 500 inimest.[1]

2006. aasta rahvaloenduse andmetel oli 22,9% Uus-Meremaa elanikest sündinud välismaal.[4]

Sündimuse üldkordaja on 2011. aasta hinnangul 13,68 promilli ja suremuse üldkordaja 7,15 promilli.[2]

86% Uus-Meremaa elanikkonnast elab linnades.[2]

Suuremad linnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koht Linn Elanike arv
(2010)[5]
1 Auckland 1 354 900
2 Christchurch 390 300
3 Wellington 389 700
4 Hamiltoni linnapiirkond 203 400
5 Napier-Hastingsi linnapiirkond 124 400
6 Tauranga 120 000
7 Dunedin 116 600
8 Palmerston North 81 600
9 Nelson 59 800
10 Rotorua 55 900

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Auckland, riigi majanduslik pealinn, tagaplaanil on Sky Tower

Uus-Meremaal on kaasaegne arenenud majandus, mille SKT oli 2010. aastal 119,2 miljardit dollarit.[2]

Uus-Meremaa 2010. aasta SKT inimese kohta oli 28 722[6] või teistel andmetel 28 000 USA dollarit.[2] Elustandardeid on mõõdetud ka mitmel muul kujul, sealhulgas inimarengu indeks (2005. aastal 19. kohal) ja ökonoomia 2005. aastal maailmas 15. kohal[viide?].

Uus-Meremaa on riik, mis toetub suuremas osas kaubandusele, enamjaolt põllumajanduslikule toodangule, millest peaaegu 20% eksporditakse riigist välja (võrdluseks Inglismaal 21%, Soomes 49% ja Belgias 83%). See teeb Uus-Meremaast iseäranis haavatavaks tarbeesemete hinna langusele maailma majanduslanguse korral.[viide?]

Uus-Meremaal nauditi kõrget elutaset tänu stabiilsele toodete ekspordile, mis baseerus tugevale sõprussuhtele Inglismaaga. Aastal 1973 liitus Ühendkuningriik Euroopa Liiduga ja hakkas kinni pidama oma kauplemispoliitikast. Samal ajal mõjutasid Uus-Meremaa majanduse elujõudu ka teised tegurid, näiteks naftakriis. See viis väga tõsise majanduskriisini, mille jooksul langes Uus-Meremaa elatustase madalamale kui see oli Austraalias ja Lääne-Euroopas.

2010. aastal oli töötuse määr 6,5%.[2]

SKP jaotumine
sektoritesse
(2010)[2]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
4,6%
Tööstus
24%
Teenindus
71,4%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2006)[2]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
7%
Tööstus
19%
Teenindus
74%

Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uus-Meremaa suurimad ekspordiartiklid on:[2]

  • piimatooted;
  • liha;
  • puit ja puidutooted;
  • kala;
  • masinad.

Uus-Meremaa tähtsamad ekspordipartnerid on Austraalia 23,36%, USA 9,64%, Hiina 9,21%, Jaapan 7,1%, Suurbritannia 4,21% (2009).[2]

Import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uus-Meremaa suurimad impordiartiklid on:[2]

  • masinad ja varuosad;
  • sõidukid (sealhulgas lennukid);
  • nafta;
  • elektroonika;
  • tekstiilid;
  • plastid.

Uus-Meremaa tähtsamad impordipartnerid on Austraalia 18,4%, Hiina 15,09%, USA 10,45%, Jaapan 7,24%, Saksamaa 4,16% ja Singapur 4,12% (2009).[2]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Uus-Meremaa ajalugu

Polüneesia meresõitjad saabusid Uus-Meremaale 11. ja 13. sajandi vahel ning lõid maoori kultuuri. Uus-Meremaa maoorikeelne nimi Aotearoa tõlgitakse tavaliselt kui “pika valge pilve maa”. Legendi järgi sai ta oma nime, kui avastajad saarele lähenedes horisondil vastava kujuga pilve nägid.

Umbes aastal 1500 rändas grupp maoore Uus-Meremaalt ca 800 km kaugusel paiknevatele Chathami saartele, kus kujunes välja moriori kultuur.[7]

Enamus Uus-Meremaast jagati hõimude vahel territooriumideks, mida nimetati “rohedeks” ja mida kontrollisid “hapū-d” (peasuguharud). Maoorid kohanesid nende troopikal põhineva kultuuriga, süües kohalikke mereande. Nad jahtisid ka suuri lennuvõimetuid linde moasid, mis peagi välja surid. Nad näitasid üles suurt nupukust, kohandades oma troopilise põllumajanduse tehnoloogiat selles mõõdukas kliimas, edukalt kultiveerides tarot, magusat kartulit, pudelkõrvitsaid ja palju teisi taimi, mida nad Polüneesiast kaasa tõid; usutakse, et kumara kasvas kaugemal lõunas kui seda on Banksi poolsaare lõuna saartel. Kui põhjas oli neid taimi väga kerge kasvatada, siis lõunas Lõunasaarel olid need sooja kliima taimed ebapraktilised. Ometi, sisepiirkondne vahetus ja mõnede toidutaimedega eksperimenteerimine kohalikus looduses oli piisav. Nad tutvusid ka selliste taimedega nagu mooruspuu ja ‘aute’, mida kasutati korp riiete valmistamiseks kergete ülapuride ja isiklike ehete jaoks.

Teadaolevalt tõi esimesed eurooplased Uus-Meremaale Abel Tasman, kes seilas mööda läänerannikut Lõuna ja Põhja saartel 1642. Ta nimetas seda “riigistatud maaks”, uskudes et see on üks osa maismaast, mida Jacob Le Maire nägi Tšiili rannikul aastal 1616. Nimetus "riigistatud maa" tähistaski Tasmani esimestel kaartidel Uus-Meremaad, kuid Hollandi kaardistajad nimetasid selle Hollandi maakonna Zeeland järgi Nova Zeelandiaks. See juhtus mõni aeg pärast seda, kui Hendrik Brouwer 1643. aastal tõestas, et eeldatud Lõuna-Ameerika on hoopis saar. Ladinapärane Nova Zeelandia muutus hollandipärasemaks Nieuw Zeelandiaks. Kapten James Cook nimetas selle saarestiku Uus-Meremaaks, maooride pandud nimed Põhja- ja Lõunasaar (Aehei No Mouwe ja Tovy Poenamu) lükati tagasi ja kolme põhisaart hakkati nimetama Põhi, Keskmine ja Lõuna. Keskmine saar nimetati hiljem ümber Lõunasaareks ja varasemast Lõunasaarest sai Stewarti saar. Cook alustas oma ulatuslikke vaatlusi saartest 1769. aastal, muutes selle Euroopa vaalapüügi ekspeditsiooniks ja lõpuks tähenduslikuks euroopalikuks koloniseerimiseks. 1780. aastate algusest oli Maori rahval kokkupuuteid Euroopa meremeestega ja vaalapüüdjatega. Musketide ettevõtluskaubandus iwide (Maoori suurimad igapäevased sotsiaalsed rühmad) ja Euroopa külaliste vahel lõi põneva jõutasakaalu Maoori hõimude vahel ja seal oli ajutine kuid pingeline suguharude vaheline sõjatanner, tuntud kui Muskettide sõda, mis lõppes alles siis, kui kõik maoorid olid relvastatud.

Tundes muret maooride ärakasutamise pärast eurooplaste poolt, määras Briti Koloniaalne Kantselei 1832. aastal James Busby Briti residendiks Uus-Meremaal. 1834. aastal veenas Busby Uus-Meremaa Ühinenud Hõimude Liitu valima endale lippu ja kuulutama välja iseseisvust, mis lõpuks viis Uus-Meremaa Iseseivusdeklaratsioonini. Selline väljakuulutamine ei vaigistanud Church Mission Society (Kiriku Misjoni Ühing) hirme, kes jätkasid musta tööd Briti anneksiooniks. Prantsusmaa suurenev huvi selle regiooni vastu viis Britid lõpuks jaanuaris 1840 Kuningliku Teadeandeni, kus teatati Uus-Meremaa liidendamisest. Legaliseerimaks Briti anneksiooni, saadeti 1839. aastal Uus-Meremaale leitnant kuberner William Hobson, kes viis läbi rutakalt Waitangi Vaherahu läbirääkimised. Vaherahu sõlmiti 6. veebruaril 1840 ja siiani on seda peetud dokumendiks, mis rajas Uus-Meremaa rahvuse ja garanteerib maooridele nende õigused. Maoori tõlke versioonis oli neile lubatud alles jätta “tino rangatiratanga” kui vastutasuks loovutatakse “kawanatanga”, mida inglaste versioon nimetas suveräänsuseks, tänapäeval aga vaieldakse tegeliku tähenduse üle. Vaidlused maavalduste müügi kohta ja suveräänsuse üle põhjustas Uus-Meremaa Maade Sõja ehk maooride vabadusvõitluse, mis kestis aastast 1845 kuni aastani 1975. 1975 Waitangi Rahulepingu akt asutas Waitangi Tribunali, mis tegeles Waitangi Rahuleppe tingimuste rikkumiste uurimisega. Mõned maoori hõimud ja morioorid ei allkirjastanud kunagi seda rahulepet.

Gustavus von Tempsky "Taranaki Sõdade vaieldav õnnetus Uus-Meremaa maade sõja ajal

Uus-Meremaad administreeriti Lõuna-Walesi koloonia osana ja sellest sai eraldi koloonia novembris 1840. Esimeseks pealinnaks oli Okiato või vana Russell Saarte lahes, kuid peagi kolis see Aucklandi. Euroopa kolonistide asustus kulges kiiremini kui keegi oodata oskas ja peagi oli uusasunikke rohkem kui maoorisid. Aastal 1852 loodi uusasunike populatsioonile omavalitsused. Poliitilised mured tekkisid seoses kulla leidmisega aastal 1861 Otago keskosas, millest Lõuna saared tahtsid luua eraldi koloonia, nii siis 1865. aastal viidi pealinn rohkem keskele ehk Wellingtoni. Uus-Meremaa osales Põhiseaduse koostamisel Sydneys märtsis 1891 koos Austraalia kolooniatega. See oli määratlemaks potentsiaalset konstitutsiooni, esitatud Austraalia föderatsioonidele, kõikides Austraalia kolooniates. Pärast seda konventsiooni loobus Uus-Meremaa mõttest liituda Austraalia föderatsiooniga.

Aastal 1893 sai Uus-Meremaast esimene riik maailmas, kus anti naistele valimisõigus, siiski said naised osaleda valimistel alles aastal 1919.

Uus-Meremaa sai iseseisvaks valitsusalaks 26. septembril 1907. Täieliku iseseisvuse andis Suurbritannia parlament 1931. aastal Westminsteri statuudiga, mille Uus-Meremaa parlament võttis omaks alles 1947. Sellest ajast on Uus-Meremaa olnud suveräänne konstitutsiooniline monarhia Rahvaste Ühenduses.

Uus-Meremaa oli üks esimesi, kes koos Prantsusmaa, Inglismaa, Austraalia ja Kanadaga liitus liitlasvägedega Teises maailmasõjas kui kuulutati sõda Saksamaale 3. septembril 1939. aastal pärast sakslaste tungimist Poolasse. Uus-Meremaa maaväed võitlesid Põhja-Aafrikas, Kreekas, Kreetal, Itaalias ja Vaiksel ookeanil. Samuti võtsid sõjast osa Uus-Meremaa merevägi ja lennuvägi.

1951. aastal sõlmisid Austraalia, Uus-Meremaa ja USA ametliku ANZUS leppe, mis kuulutas nad liitlasteks. 1985. aastal kuulutas Uus-Meremaa iseennast tuumavabaks tsooniks. Selle tulemusena ei saanud USA sõjalaevad siseneda Uus-Meremaa vetesse ilma deklareerimata, kas neil on pardal tuumalõhkepeasid või tuumakütust. Selline asi oli vastuolus USA poliitikaga, kuna nende laevad olid automaatselt Uus-Meremaal seadusega keelustatud. USA katkestas oma seotuse ANZUS leppega ja ka oma kohustused Uus-Meremaa suhtes.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Uus-Meremaa kultuur
Next.svg Pikemalt artiklis Uus-Meremaa muusika

Kaasaegsel Uus-Meremaal on mitmekülgne kultuur, mida on mõjutanud inglise, šoti, iiri ja maoori kultuurid, sealhulgas on mõjutusi ka maooridelt erinevast polüneesia kultuurist (kaasa arvatud Samoa, Tonga, Cooki saarte maoori, Tahiti ja ka Havai); samuti Lõuna-Aasia (India), Kagu-Aasia (Filipiinide, Malaisia, Kambodža ja Vietnami) ning Ida-Aasia (Hiina, Korea ja Jaapani) kultuuridest. Kuigi põhiline sisseränne oli Inglismaalt, tuli ka palju rahvast Šotimaalt koos varasemate Briti asustajatega ja ka koos oma kultuuri elementidega. Öeldakse, et Uus-Meremaal on rohkem torupilliansambleid kui Šotimaal. Tänu püsivale sisserändele Inglismaalt ja sellele, et paljud noored uusmeremaalased veedavad aega Inglismaal saamaks “ülemerelisi kogemusi”, säilib kultuuriline ühendus Uus-Meremaa ja Inglismaa vahel, mistõttu säilib ka tavapärane inglise keel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]