Nikolai I

Allikas: Vikipeedia
Nicholas1.jpg

Nikolai I (vene keeles Николай I ja Николай Павлович Романов; 6. juuli (vkj 25. juuni) 17962. märts (18. veebruar) 1855) oli Venemaa keiser 1825–1855, Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast. Ta oli Paul I ja Württembergi printsessi Sophia Dorothea Augusta Luisa kolmas poeg ja Aleksander I vend.

Noorus ja sõjaväeteenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai Pavlovitš Romanovit kasvatati sõjaväelaseks, sest ei olnud esikpoeg ning troonipärija (tsareevitš). Troonipärijad olid tema vanemad vennad tsareevitš Aleksandr Pavlovitš või suurvürst Konstantin Pavlovitš Romanov. Pärast sündimist 1796. aastal arvati Nikolai Pavlovitš vastavalt selle aja tradistioonidele kindralleitnanti auastmes Ratsaväe Ihukaardiväepolku, maikuus 1800 arvati ta Izmailovo Ihukaardiväepolku. Kui suurvürst Nikolai sai 6-aastaseks, alustas ta õppetööd koduõpetajatega, millest suur osa oli suunatud sõjateadustele. 1810. aastal moodustati suurvürstide sõjaliseks väljaõppeks paažidest Ihukaardiväe Aadlikorpus, kus Nikolai täitis rooduadjutandi ja staabikapteni ülesandeid. Rood täitis õukonnas tseremooniakohuseid. 1812. aasta sõdade ajal ta lahingutegevuses Venemaal ei osalenud, kuid osales Vene vägedega Napoleoni Elbalt põgenemise järel tema tabamiseks ning kukutamiseks toimunud sõjaretkel Prantsusmaale. 1817. aastal määrati ta Venemaa Keisririigi sõjavägede Insenerikorpuse peainspektoriks, kelle ülesanne oli kogu Venemaa kaitseehitiste teostamine ja kontroll.

Venemaa keiser Nikolai I

Venemaa keisriks tõusmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1824. aastal teatas 42-aastane keiser Aleksander I, et kavatseb 50-aastaselt troonist loobuda. Paraku suri Aleksander enne selle tähtaja saabumist – 19. novembril 1825 – ootamatult, kui külastas Taganrogis tervisevetel viibivat naist. Aleksander I ootamatu surma järel jäi Vene riik mõneks ajaks valitsejata. Vastavalt troonipärimisseadusele oleks pidanud trooni saama Aleksandri vanuselt järgmine vend Poola asehaldur suurvürst Konstantin Pavlovitš, kes oli küll ammu teatanud troonist loobumisest, kuid seda teadis vaid väike perekonnaring. Keisriks kroonimine määrati Nikolaile 14. detsembriks 1825.

Dekabristide 1825. aasta riigipöördekatse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast oma vanema venna Aleksander I ootamatut ja järglasteta surma tõusis ta detsembris 1825 keisritroonile. Juba enne keisriks saamist peeti Nikolaid üldiselt tagurlikuks, karmiks ning läbini militaristlikuks meheks, mistõttu liberaalsed dekabristid otsustasid tema võimuletulekut takistada, kehtestades konstitutsioonilise monarhia ja tõid omale ustavad väed Senati väljakule, kus nad keeldusid Nikolai I-le truudust vandumast, nõudes vanema troonipärija Konstantini troonileasumist. Paleeväljakule kogunenud ohvitserid tapsid Nikolai poolt saadetud keisri esindaja Peterburi sõjakuberner Mihhail Miloradovitši, pärast mida väljakule kogunenud väed purustati suurtükiväe tulega ning nende katse 14./25. detsembri riigipöördeks ning konstitutsioonilise monarhia kehtestamiseks kukkus läbi ning enamik neist saadeti Siberisse asumisele.

Peale riigipöördekatset asutas keiser Nikolai keisri isevalitsuse kaitseks ja riigiaparaadi korruptsiooni ohjeldamiseks Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna, mida asus juhtima baltisaksa päritolu keisri isiklik sõber ning 1812. aasta isamaasõjas vaprusega silma paistnud jalaväekindral Alexander von Benckendorff.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai kohta on öeldud, et ta valitses Venemaad kui hiiglaslikku sõjaväekasarmut, hoolimata inimeste ehk sõdurite olukorrast, pöörates peaaegu kogu tähelepanu vaid riigi sõjalise ja välise võimsuse kasvatamisele. Selles oli tal ka mõnevõrra edu. Just temaaegset Venemaad nimetati Euroopa sandarmiks, kuna ta oli valmis maha suruma igasuguse monarhistliku korra vastase liikumise.

Riigiaparaadi reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1826. aastal moodustas Nikolai I, Venemaa Keisririigi kontrollimiseks Isikliku Kantselei, mille 1. osakonna ülesanneteks oli täidevsaatva võimu kontroll ja rakendamine; 2. osakond tegeles seadusandliku võimu ülesannete realiseerimise ning seaduste kodifitseerimisega ning 3. osakond keisri ainuvõimu vastase ja riiklikku julgeolekut ohtude ning riigiaparaadi korruptsiooni jälgimisega (poliitiline politsei).

Euroopas leviva vabastusideede mõjutusel alustasid Venemaa Keisririigi koosseisus oleva Poola aadlikud ja sõjavägi Poola 1830. aasta ülestõusu, mis Vene asõjaväe poolt maha suruti.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa sandarm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Prantsuse revolutsiooni Euroopas alanud monarhide ainuvalitsemiskorra vastaste ja rahvaste iseseisvusliikumiste mahasurumiseks püüdis Nikolai I saada teiste riikide nõusolekut 1830. aastal Hollandi ülemvõimu vastu puhkenud Belgia revolutsiooni ajal Belgiasse tungimiseks ja ka 1848. aastal Austria-Ungari koosseisus olevasse Ungarisse tungimiseks, selleks et abistada vananend keiser Franz II-st.

Krimmi ehk Idasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuid 1853 rikkus Nikolai jõudude tasakaalu Euroopas, kui kuulutas järjekordse sõja Türgile. Prantsusmaa ja Suurbritannia tulid Türgile appi ning maabusid Krimmis. Algas Krimmi sõda, mille Venemaa lõpuks kaotas. Nikolai ise selle lõppu ei näinud, surres 1855. aastal enne sõja lõppu.

Nikolai I ja Eestimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tallinna kindluse merekaitsepatarei

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai I oli abielus Preisi printsessi Charlottega (Aleksandra Fjodorovnaga) ning tema järglaste hulgas olid:

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Legend Nikolai I. vabasurmast. Keisri ihuarst Dr. Philipp Karelli veel praegu elav poeg lükkab selle ümber., Postimees 12. november 1926, lk.3
Eelnev:
Aleksander I
Venemaa keiser
18251855
Järgnev:
Aleksander II